Monday, 24 September 2012
Sunday, 9 September 2012
Tuesday, 14 August 2012
Tuesday, 7 August 2012
Thursday, 5 July 2012
Tuesday, 26 June 2012
Tuesday, 5 June 2012
#3
"Up to the end!" hõikas Kumar oma kaaslasele, kaardilugeja Sahanile. Nad hõikavad seda üksteisele alati enne võistlusi. Oli kätte jõudnud ju kolmapäev. Ja need rallivõistlused. Kumar tuli tagasi minu juurde, kallistas kõvasti ja lausus: "me saame hakkama."
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
Thursday, 24 May 2012
#2
"Hey sweetie," lausus Kumar peale minu maha tõstmist ja oma kohvrite haaramist. Asusime kõndima.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
Sunday, 20 May 2012
Up to the end #1
"Ta tuleb täna õhtuse lennuga!" hüüdsin peale kõne katkestamist.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
Wednesday, 11 April 2012
F vs F #6
Kohkusin veidi, kui ta mu ees seisis ja mu silmadesse vaatas. Pöörasin pilgu ära ja tahtsin veest välja kõndida, kuid järsku tundsin, kuidas Sandra mu käest haaras ja mu tagasi tõmbas.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt.
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku.
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?"
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi.
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt.
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku.
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?"
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi.
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.
Monday, 9 April 2012
F vs F #5
Valisin telefonist eelmisel päeval küsitud Macie numbri ja helistasin talle. Peale teist kutsumistooni kõlas Macie hell hääl. "Jaa?"
"Tsau, kuule Kelly siin. Ma tahtsin küsida, et kas Sandra võib ka meiega kaasa tulla? Pärast sinna istuma..," pidasin väikese pausi, et kõndida veidi kiiremini majast veelgi eemale, et Sandra meie juttu ei kuuleks. "mul hakkas tast päris kahju. Ennem ta rääkis nii siiralt ja.. ta selgitas mulle ilusti ära, et ta ei oska teiste ees käituda. Ma mõtlesin siis, et mis ta ikka siin majas passib, las tuleb meiega kaasa. Või on teil midagi selle vastu?"
"Minul ei ole selle vastu midagi... ma arvan.."
"Mis mõttes arvad?" küsisin imestunult.
"Noh, Ralph, Kyle ja Edwin on meie koolist ja Ralph koguni mu klassivend. Ja asi on selles, et poisid pole ikka veel üle saanud sellest, kuidas Sandra vanasti riides käis, kuidas ta haises ja kui kole ta oli. Kõik vihkavad teda."
Ma ei öelnud mitte midagi. Vajutasin kõne kinni ja pistsin telefoni taskusse. Kõndisin majakesse tagasi ja istusin voodile.
"Kas lähme koos sööma ja testi tegema?" küsis Sandra naeratades. Ma pidin ju Macie'ga minema. Aga... ta oli nii õela häälega telefonis. Ta ei salli Sandrat. Aga Sandra suudab olla nii normaalne..
"Jah, koos ikka."
Siis me rääkisime. Rääkisime Sandraga kõigest. Ta ei olnud nagu Macie - ta ei naernud kõikide mu naljade peale. Ta ei kiitnud kõiki mu elus tehtud otsusi heaks. Aga see-eest ei olnud ta feik. Ta naeris ainult nende naljade peale, mis olidki naljakad, ta kiitis mu otsuseid õigeks siis, kui need olidki õiged. Ta ei olnud piinlikult viisakas tüdruk, kes naeratas iga mu lause peale ja üritas minuga sama jutu peale saada. Kui talle tundus mu jutt igav, siis ta oligi vait ja ei öelnud mitte midagi. Või siis kommenteeris sõnaga "igav" või "vahetame teemat". Me rääkisime seni, kuni kell sai kümme minutit enne seitset ja me läksime välja.
Olime just saanud treppidest alla kõndida, kui nägin kaugemalt Macie't tulemas.
"Kelly!" hüüdis ta mulle, kui nägi, et me Sandraga laagriplatsi poole kõnnime.
Pöörasin end veidi ringi, näoga Macie poole. "Jah?"
"Sa pidid ju mind ootama..?" küsis ta veidi arglikult Sandrat ja siis jälle mind vaadeldes.
"Me lähme Sandraga," sõnasin ükskõikselt Sandralt käevarrest haarates ja ta ümber pöörates. Hakkasime kõndima.
"Kelly?"
"Noh?!"
"Kas me saaksime rääkida..?" küsis Macie kulmu kortsutades.
"Räägi."
"Omavahel rääkida ma mõtlen."
"Räägi. Sandral ja minul pole saladusi," ütlesin võltsilt naeratades. Mida ma just ütlesin? Ma olen Sandraga rääkinud tund aega ja ta sai teada umbes veerandi mu elust. Ja ma ütlen et meil pole saladusi? Vahet pole.
Sandra vaatas mind veidi imelikult, kortsutas kulmu ja vangutas pead.
"Ahaa.." naeris Macie. Ta sai aru, et mu öeldu ei saa olla tõsi ja naeris võltsilt. Siis kadus naeratus tu näolt ja ta muutus tõsiseks. "Mis sul viga on? Kui ma küsida tohin..? Sa ütlesid mulle, et me lähme koos sööma, siis sa helistasid mulle, lõpetasid järsku kõne, enne seda klatšisid mulle Sandrat ja nüüd tõmbad hoopis temaga ringi. Misasi.. miks.. milles asi?"
Sandra suu vajus lahti ja ta vaatas mulle tapja pilguga otsa. "Miks ja mida sa minust taga rääkisid?!" nähvas ta vihaselt mulle otsa vaadates.
"Mis sul endal viga on Macie?!" Sandra nägi, et ma ignoreerisin ta küsimust ja ta pööras end ringi ja hakkas vihaselt eemale marssima. "Oota Sandra!" röögatasin siis, jooksin tüdrukule järgi ja peatasin ta. Vaatasin talle sügavalt silma ja laususin: "mine sina ees ära, hoia meile kohti söögijärjekorras. Ma selgitan siis kui me sööme. Ja ma EI klatšinud sind!"
Õnneks tüdruk uskus mind, et ma teda klatšinud pole ja kõndis ees minema.
"Miks sa Sandrale ütlesid, et ma teda taga rääkisin? Ma ei ole seda ju teinud."
"Lihtsalt. Sa ütlesid ju, et tuled m i n u g a sööma. Miks sa temaga läksid?!"
"Me hakkasime Sandraga hästi läbi saama.. ja ta on palju normaalsem kui ma arvasin. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas sa temasse suhtud. Ta on täiesti normaalne tüdruk, ja ma eelistan olla pigem temaga kui sinuga," rääkisin. Macie ei öelnud enam midagi ja ma pöörasin end ringi, et sööma minna. Kui me söögi kätte saanud olime, rääkisin Sandrale kõik ära, et me rääkisime Macie'ga temast, ja ma tean milline ta oli vanasti ja nii edasi, aga klatšinud pole teda keegi.
Peale söömist läksime oma majja, rääkisime seal jälle kella üheksani, siis jooksime tegema testi ja see oli väga kerge. Ma olin päev otsa kuulanud loengutes ilusti kaasa, ja teadsin kõikidele küsimustele vastuseid. Kui test tehtud, liikusime veidi pikema tiiruga maja poole, tahtsime ümbrust vaadata.
"Läheks ujuma," tegi Sandra ettepaneku, kui me istusime jõe ääres ja lihtsalt nautisime ümbrust. Ma tegin kaameraga veel mõned pildid, mis tulid välja imelised.
"Ujuma? Jõkke? Oled sa segi või? Vesi on nii külm!" Juba mõttest minna ujuma jõkke tõi mu kehale külmavärinad.
"Mh, vesi on soe," sõnas tüdruk vett katsudes. Võtsin varbavaheplätud jalast ja katsusin varbaga vett. Sandral oli õigus - vesi oligi soe. Jooksime siis majja, otsisin kapist ujumisriided ja panin need selga, peale tõmbasin käterätiku ja olin valmis minema.
"Noh, oled valmis või?" küsisin Sandralt, kes istus minu voodil kurva ja tühja pilguga enda ette vaadates.
"Mul pole ju ujukaid kaasas," sõnas ta nukralt. Naeratasin. Mulle meenus et mul oli kaasas mitu paari bikiine, lihtsalt igaks-juhuks. Otsisin enda sahtlist välja kollased bikiinid ja viskasin need Sandrale.
"Need peaksid sulle sobima," sõnasin naeratades ja jooksin ise välja. Tüdruk oli valmis vähem kui viie minutiga ja me jooksime ujuma. Vesi polnudki nii külm, kui ma arvanud olin, aga polnud ka nii soe kui varbaga katsudes. Järsku kuulsime eemalt kedagi vette hüppamas. Pöörasin end Sandra poole ja kontrollisin, ega tema seda ei teinud. Me kumbki polnud sellega seotud ja olime päris hirmul. Siis kuulsime mitmeid hääli ja naeru.
Vaatasime paremale, kus me nägime kedagi kaugemal ujumas. Samas vees mis meie. Piidlesime seda kuju, kes tundus ujuvat meie poole. Ainult ta selg ja juuksed paistsid veest veidi välja, ta ujus vee all. Järsku oli ta meie juures ja ta hüppas veest välja nii järsku, et me mõlemad Sandraga kiljusime.
"Teie ka ujumas," sõnas mees juukseid raputades ja kaunilt naeratades. Tundsin ta kohe ära, ta treenitud keha ja perfektsed näojooned tuletasid mulle meelde, kus ma teda enne näinud olin.
"Tsau, kuule Kelly siin. Ma tahtsin küsida, et kas Sandra võib ka meiega kaasa tulla? Pärast sinna istuma..," pidasin väikese pausi, et kõndida veidi kiiremini majast veelgi eemale, et Sandra meie juttu ei kuuleks. "mul hakkas tast päris kahju. Ennem ta rääkis nii siiralt ja.. ta selgitas mulle ilusti ära, et ta ei oska teiste ees käituda. Ma mõtlesin siis, et mis ta ikka siin majas passib, las tuleb meiega kaasa. Või on teil midagi selle vastu?"
"Minul ei ole selle vastu midagi... ma arvan.."
"Mis mõttes arvad?" küsisin imestunult.
"Noh, Ralph, Kyle ja Edwin on meie koolist ja Ralph koguni mu klassivend. Ja asi on selles, et poisid pole ikka veel üle saanud sellest, kuidas Sandra vanasti riides käis, kuidas ta haises ja kui kole ta oli. Kõik vihkavad teda."
Ma ei öelnud mitte midagi. Vajutasin kõne kinni ja pistsin telefoni taskusse. Kõndisin majakesse tagasi ja istusin voodile.
"Kas lähme koos sööma ja testi tegema?" küsis Sandra naeratades. Ma pidin ju Macie'ga minema. Aga... ta oli nii õela häälega telefonis. Ta ei salli Sandrat. Aga Sandra suudab olla nii normaalne..
"Jah, koos ikka."
Siis me rääkisime. Rääkisime Sandraga kõigest. Ta ei olnud nagu Macie - ta ei naernud kõikide mu naljade peale. Ta ei kiitnud kõiki mu elus tehtud otsusi heaks. Aga see-eest ei olnud ta feik. Ta naeris ainult nende naljade peale, mis olidki naljakad, ta kiitis mu otsuseid õigeks siis, kui need olidki õiged. Ta ei olnud piinlikult viisakas tüdruk, kes naeratas iga mu lause peale ja üritas minuga sama jutu peale saada. Kui talle tundus mu jutt igav, siis ta oligi vait ja ei öelnud mitte midagi. Või siis kommenteeris sõnaga "igav" või "vahetame teemat". Me rääkisime seni, kuni kell sai kümme minutit enne seitset ja me läksime välja.
Olime just saanud treppidest alla kõndida, kui nägin kaugemalt Macie't tulemas.
"Kelly!" hüüdis ta mulle, kui nägi, et me Sandraga laagriplatsi poole kõnnime.
Pöörasin end veidi ringi, näoga Macie poole. "Jah?"
"Sa pidid ju mind ootama..?" küsis ta veidi arglikult Sandrat ja siis jälle mind vaadeldes.
"Me lähme Sandraga," sõnasin ükskõikselt Sandralt käevarrest haarates ja ta ümber pöörates. Hakkasime kõndima.
"Kelly?"
"Noh?!"
"Kas me saaksime rääkida..?" küsis Macie kulmu kortsutades.
"Räägi."
"Omavahel rääkida ma mõtlen."
"Räägi. Sandral ja minul pole saladusi," ütlesin võltsilt naeratades. Mida ma just ütlesin? Ma olen Sandraga rääkinud tund aega ja ta sai teada umbes veerandi mu elust. Ja ma ütlen et meil pole saladusi? Vahet pole.
Sandra vaatas mind veidi imelikult, kortsutas kulmu ja vangutas pead.
"Ahaa.." naeris Macie. Ta sai aru, et mu öeldu ei saa olla tõsi ja naeris võltsilt. Siis kadus naeratus tu näolt ja ta muutus tõsiseks. "Mis sul viga on? Kui ma küsida tohin..? Sa ütlesid mulle, et me lähme koos sööma, siis sa helistasid mulle, lõpetasid järsku kõne, enne seda klatšisid mulle Sandrat ja nüüd tõmbad hoopis temaga ringi. Misasi.. miks.. milles asi?"
Sandra suu vajus lahti ja ta vaatas mulle tapja pilguga otsa. "Miks ja mida sa minust taga rääkisid?!" nähvas ta vihaselt mulle otsa vaadates.
"Mis sul endal viga on Macie?!" Sandra nägi, et ma ignoreerisin ta küsimust ja ta pööras end ringi ja hakkas vihaselt eemale marssima. "Oota Sandra!" röögatasin siis, jooksin tüdrukule järgi ja peatasin ta. Vaatasin talle sügavalt silma ja laususin: "mine sina ees ära, hoia meile kohti söögijärjekorras. Ma selgitan siis kui me sööme. Ja ma EI klatšinud sind!"
Õnneks tüdruk uskus mind, et ma teda klatšinud pole ja kõndis ees minema.
"Miks sa Sandrale ütlesid, et ma teda taga rääkisin? Ma ei ole seda ju teinud."
"Lihtsalt. Sa ütlesid ju, et tuled m i n u g a sööma. Miks sa temaga läksid?!"
"Me hakkasime Sandraga hästi läbi saama.. ja ta on palju normaalsem kui ma arvasin. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas sa temasse suhtud. Ta on täiesti normaalne tüdruk, ja ma eelistan olla pigem temaga kui sinuga," rääkisin. Macie ei öelnud enam midagi ja ma pöörasin end ringi, et sööma minna. Kui me söögi kätte saanud olime, rääkisin Sandrale kõik ära, et me rääkisime Macie'ga temast, ja ma tean milline ta oli vanasti ja nii edasi, aga klatšinud pole teda keegi.
Peale söömist läksime oma majja, rääkisime seal jälle kella üheksani, siis jooksime tegema testi ja see oli väga kerge. Ma olin päev otsa kuulanud loengutes ilusti kaasa, ja teadsin kõikidele küsimustele vastuseid. Kui test tehtud, liikusime veidi pikema tiiruga maja poole, tahtsime ümbrust vaadata.
"Läheks ujuma," tegi Sandra ettepaneku, kui me istusime jõe ääres ja lihtsalt nautisime ümbrust. Ma tegin kaameraga veel mõned pildid, mis tulid välja imelised.
"Ujuma? Jõkke? Oled sa segi või? Vesi on nii külm!" Juba mõttest minna ujuma jõkke tõi mu kehale külmavärinad.
"Mh, vesi on soe," sõnas tüdruk vett katsudes. Võtsin varbavaheplätud jalast ja katsusin varbaga vett. Sandral oli õigus - vesi oligi soe. Jooksime siis majja, otsisin kapist ujumisriided ja panin need selga, peale tõmbasin käterätiku ja olin valmis minema.
"Noh, oled valmis või?" küsisin Sandralt, kes istus minu voodil kurva ja tühja pilguga enda ette vaadates.
"Mul pole ju ujukaid kaasas," sõnas ta nukralt. Naeratasin. Mulle meenus et mul oli kaasas mitu paari bikiine, lihtsalt igaks-juhuks. Otsisin enda sahtlist välja kollased bikiinid ja viskasin need Sandrale.
"Need peaksid sulle sobima," sõnasin naeratades ja jooksin ise välja. Tüdruk oli valmis vähem kui viie minutiga ja me jooksime ujuma. Vesi polnudki nii külm, kui ma arvanud olin, aga polnud ka nii soe kui varbaga katsudes. Järsku kuulsime eemalt kedagi vette hüppamas. Pöörasin end Sandra poole ja kontrollisin, ega tema seda ei teinud. Me kumbki polnud sellega seotud ja olime päris hirmul. Siis kuulsime mitmeid hääli ja naeru.
Vaatasime paremale, kus me nägime kedagi kaugemal ujumas. Samas vees mis meie. Piidlesime seda kuju, kes tundus ujuvat meie poole. Ainult ta selg ja juuksed paistsid veest veidi välja, ta ujus vee all. Järsku oli ta meie juures ja ta hüppas veest välja nii järsku, et me mõlemad Sandraga kiljusime.
"Teie ka ujumas," sõnas mees juukseid raputades ja kaunilt naeratades. Tundsin ta kohe ära, ta treenitud keha ja perfektsed näojooned tuletasid mulle meelde, kus ma teda enne näinud olin.
Saturday, 7 April 2012
F vs F #4
Avasin silmad ja nägin ähmaselt kuidas tumedate ja pikkade juustega tüdruk hoidis käes püstolit. Kargasin kohe istukile, pühkisin kiiresti silmi ja kuulsin siis, kuidas seesama tüdruk vajutas päästikule ja ma tundsin vett enda näos, seejärel juustes ja varsti olin mina koos kõige oma voodiga märg. Röögatasin, kuid pidin tõdema et olin kiiresti üles saanud.
"SANDRA!" kiljatasin siis.
"Jah?" küsis ta rahulikult, kõndides vannituppa, veepüstoli ülejäänud veest tühjaks tehes ja siis magamistuppa tagasi lonkides.
"Mis.. miks.. misasja?!" kokutasin.
"Nüüd said sa tunda, mis tunne on, kui keegi sind keset ööd üles ajab, siis akna lahti teeb, kolistab ja kilistab pool ööd ja ei lase mul magama jääda!"
"Misasja?! Siis kui ma südaööl tulin? Ma poleks akent lahti teinud, kui sa siin ei suitsetaks! Terve tuba haises nagu mingi joodiku elamine, isegi mu voodipesul oli suitsuhais küljes! Kui sa suitsetad, palun tee vähemalt aken lahti või midagi, nagu tegelt ka. Ja ma kõndisin siin ringi maksimaalselt kümme minutit.. ma ei saa su probleemist aru. Oleksin pidanud kõndima kikivarvukil ja hinge kinni hoidma?!"
Sandra piidles mind korraks kurjalt, vangutas siis pead ja haigutas. Ta kandis rohelist suurt T-särki ja lühikesi pükse. Seejärel ta ronis tagasi teki alla ja vähem kui viie minutiga ta magas. Vaatasin korraks õue, kõndisin siis vaikselt riidekapini, mille peal seisis mu leht laagrikavaga.
PÜHAPÄEV 17.07
kell 9.00 äratus
9.10-9.30 võimlemine, pesemine
9.30-10.00 hommikusöök
10.00 kogunemine laagriplatsil, võistkondade tegemine kuueks rühmaks ja loengute alustamine
Lugesin kava enam-vähem läbi ja otsisin riidekapist sobivad riided. Kollane topp, mustad lühikesed püksid ja kollakas õhuke sviiter. Kuulsin norsatamist. Vaatasin kohe Sandra juurde, ja tõsi see oli - ta magas nagu nott, norskas veel peale kauba. Ohkasn sügavalt ja mõtlesin - me peame olema kell 9.10 võimlemas, tema magab. Mis kell üldse on?!
Kõndisin oma öökapini, kust ma leidsin telefoni ja selle kella vaatasin. 07.33. Ohkasin vihaselt. Ta äratas mind varem üles.
Kopp-kopp. Avasin uniselt silmad ja vaatasin enda ette. Minu ja Sandra voodit lahutas kõige rohkem poolteist meetrit, tüdruk magas hambad laiali ja sügavalt hingates. Kopp-kopp. Tegin silmad pärani lahti, vaatasin kiiresti kella ja ehmusin. 09.54. Ma olin magama jäänud! Me olime magama jäänud. Ja keegi oli ukse taga. Kargasin kiiresti püsti ja vaatasin end vannitoa peeglist. Kiiresti-kiiresti panin juuksed normaalsemasse krunni ja loputasin veega silmad. Jooksin ukse peale.
"Tšauu, miks sind võimlemas ega söömas polnud?!" Macie.
"Tšauuuu! Õhh.. me jäime magama," sõnasin häbelikult. Macie hakkas naerma ja ma kutsusin ta sisse. Nähes Sandrat ta veidi naeris, istus siis mu voodile ja ootas kuni ma riidesse panin ja me majast väljusime.
"Oled kindel et sa ei peaks Sandrat üles ajama?" küsis Macie mu otsuse üle.
"Jaa, ta ise eile ütles et me pole mingid sõbrannad. Saad aru, hommikul kell pool kaheksa pritsis ta mind veega! Ütles et ma olevat öösel koju tulles palju kolistanud ja akna lahti teinud.. terve tuba haises suitsu järele. Ja ta tegi mulle eile selgeks, et me elame ainult ühes toas - see ei tee meid sõpradeks ega anna meile midagi ühist. Eks ta ise teab mis teeb," laususin rahulikult. Macie vaid naeris.
Me kõndisime laagriplatsile ja liikusin kohe ülemate juurde. Seletasin ära, et meie majake asub teistest eemal ja me ei ärkanud ise üles, seega oleme söögist ilma ja magasime sisse. Lea tegi mulle selgeks, et edaspidi peame äratused ise tööle panema - keegi ei tule meid sinna äratama. Siis lubas ta mul veel süüa kiiresti ja kuna tal paistis olevat üpris ükskõik millisesse rühma ma lähen, läksin Macie'ga samasse.
Terve meie päev möödus mööda loenguid mööda käies, vahel oli ka lõunasöök ja mingid mängud. Saime fotograafia osa pealt poole targemaks - ma tean nüüd palju rohkem asju. Kella viie ajal käisime oma majakestes ja otsisime enda kaamerad (kõigil laagris olijatel oli see kohustuslik vara, mida kaasa võtta) ja meil oli tund aega käia mööda laagriplatse ja loodust pildistada. Õhtul näitasime neid kõik kordamööda ülematele ja parimad said väikese šhokolaadi. Iga rühma parim. Meie rühma parim olin mina, pildistasin oranžikat päikest, puud tegid pildi eriliselt ilusaks ja kaskede rohelised lehed särasid päikese käes.
"Mis sa õhtul teed? Me teeme Ralph'i, Kyle'i, Stacy ja Edwiniga väikese kogunemise jälle, samas kohas mis eile. Seekord ei joo ega suitseta - lihtsalt muljetame oma päevast ja räägime asjadest. Oled tulija?" küsis Macie, kui me kõndisime äsja mu maja juurde, Macie saatis mind.
"Tulen ikka, toas ma niikuinii olla ei taha. Aga.. mis kell? Kell seitse on ju õhtusöök ja kell üheksa see test päeva kohta."
"Me teemegi kohe peale seda testi, et noh otse kohe lähme sealt, tubadest läbi ei käi."
"Aa, okei. Ikka tulen," sõnasin siis. Macie naeratas vastu ja tegi mulle õrna kallistuse.
"Olen kümme minutit enne seitset su maja ees, tule siis välja ja lähme koos sööma onju? Ja pea meeles, et sina saadad mind pärast mu maja juurde! Mina olen sind juba saatnud mitu korda," sõnas tüdruk naerdes.
"Sa lähed Stacy'ga, sul on normaalne toanaaber vähemalt!"
"No, normaalsem tõesti kui sinu oma, aga ega Stacy mingi normaalne küll pole. Ta on nii igav.. ei räägi mitte midagi ja on nii piinlikult viisakas."
"Nojah.. meil pole vedanud. Aga näeb siis!" hõikasin eemale kõndivale tüdrukule järele. Vastuseks ta ainult lehvitas.
"Sa ei saanud mind hommikul üles siis ajada?!" kuulsin vihaseid sõnu juba siis, kui ukse praokile olin ajanud.
"Sa ütlesid, et me pole mingid sõbrad - sina saad ise hakkama ja mina ise, eks vaata siis ise kuidas üles saad hommikuti," ütlesin suvalise häälega oma ketse jalast kiskudes.
Vastuseks Sandralt kuulsin ainult mühatust. Istusin oma voodile ja võtsin telefoni kätte.
"Kuule.." sõnas Sandra vaikselt. Ta pani oma telefoni käest ja vaatas mulle siiralt otsa. Panin siis enda omagi käest ka kuulasin. "sorri et ma esimesel kohtumisel nii ülbe olin. Ma vaatasin et sa Macie'ga siin kõnnid ringi.. ta on mu klassiõde. Ilmselt ta juba rääkis sulle mu mittesuhtlemisoskusest?" noogutasin vastuseks. "siis sa tead, et ma ei oska kellegagi suhelda. Sorri kui sa arvad et ma mingi ilge bitch või no ma ei tea onju, aga tegelt ma pole selline. Ma lihtsalt.. ei oska kuidagi olla. Ma ei tea kuidas ma peaksin käituma teiste inimeste seltkonaas ja no tead küll. Sa tundud olevat tore tüdruk, aga ma lihtsalt.. ei oska. Ma ei tea kuna mida ütlema peab ja kas peab. Mul pole kunagi õiget sõbrannat olnudki!" rääkis tüdruk kurvalt. Mu suu vajus sõna otseses mõttes lahti. Piidlesin tüdrukut suurte silmadega. Et tema suudab nii tõsisel teemal nii hästi rääkida? Okei..
"Sellest pole midagi.. sul on raske olnud."
Peale lühikest vaikust ulatas tüdruk mulle oma käe.
"Sõbrad?" küsis ta naeratades.
"Sõbrad."
"SANDRA!" kiljatasin siis.
"Jah?" küsis ta rahulikult, kõndides vannituppa, veepüstoli ülejäänud veest tühjaks tehes ja siis magamistuppa tagasi lonkides.
"Mis.. miks.. misasja?!" kokutasin.
"Nüüd said sa tunda, mis tunne on, kui keegi sind keset ööd üles ajab, siis akna lahti teeb, kolistab ja kilistab pool ööd ja ei lase mul magama jääda!"
"Misasja?! Siis kui ma südaööl tulin? Ma poleks akent lahti teinud, kui sa siin ei suitsetaks! Terve tuba haises nagu mingi joodiku elamine, isegi mu voodipesul oli suitsuhais küljes! Kui sa suitsetad, palun tee vähemalt aken lahti või midagi, nagu tegelt ka. Ja ma kõndisin siin ringi maksimaalselt kümme minutit.. ma ei saa su probleemist aru. Oleksin pidanud kõndima kikivarvukil ja hinge kinni hoidma?!"
Sandra piidles mind korraks kurjalt, vangutas siis pead ja haigutas. Ta kandis rohelist suurt T-särki ja lühikesi pükse. Seejärel ta ronis tagasi teki alla ja vähem kui viie minutiga ta magas. Vaatasin korraks õue, kõndisin siis vaikselt riidekapini, mille peal seisis mu leht laagrikavaga.
PÜHAPÄEV 17.07
kell 9.00 äratus
9.10-9.30 võimlemine, pesemine
9.30-10.00 hommikusöök
10.00 kogunemine laagriplatsil, võistkondade tegemine kuueks rühmaks ja loengute alustamine
Lugesin kava enam-vähem läbi ja otsisin riidekapist sobivad riided. Kollane topp, mustad lühikesed püksid ja kollakas õhuke sviiter. Kuulsin norsatamist. Vaatasin kohe Sandra juurde, ja tõsi see oli - ta magas nagu nott, norskas veel peale kauba. Ohkasn sügavalt ja mõtlesin - me peame olema kell 9.10 võimlemas, tema magab. Mis kell üldse on?!
Kõndisin oma öökapini, kust ma leidsin telefoni ja selle kella vaatasin. 07.33. Ohkasin vihaselt. Ta äratas mind varem üles.
Kopp-kopp. Avasin uniselt silmad ja vaatasin enda ette. Minu ja Sandra voodit lahutas kõige rohkem poolteist meetrit, tüdruk magas hambad laiali ja sügavalt hingates. Kopp-kopp. Tegin silmad pärani lahti, vaatasin kiiresti kella ja ehmusin. 09.54. Ma olin magama jäänud! Me olime magama jäänud. Ja keegi oli ukse taga. Kargasin kiiresti püsti ja vaatasin end vannitoa peeglist. Kiiresti-kiiresti panin juuksed normaalsemasse krunni ja loputasin veega silmad. Jooksin ukse peale.
"Tšauu, miks sind võimlemas ega söömas polnud?!" Macie.
"Tšauuuu! Õhh.. me jäime magama," sõnasin häbelikult. Macie hakkas naerma ja ma kutsusin ta sisse. Nähes Sandrat ta veidi naeris, istus siis mu voodile ja ootas kuni ma riidesse panin ja me majast väljusime.
"Oled kindel et sa ei peaks Sandrat üles ajama?" küsis Macie mu otsuse üle.
"Jaa, ta ise eile ütles et me pole mingid sõbrannad. Saad aru, hommikul kell pool kaheksa pritsis ta mind veega! Ütles et ma olevat öösel koju tulles palju kolistanud ja akna lahti teinud.. terve tuba haises suitsu järele. Ja ta tegi mulle eile selgeks, et me elame ainult ühes toas - see ei tee meid sõpradeks ega anna meile midagi ühist. Eks ta ise teab mis teeb," laususin rahulikult. Macie vaid naeris.
Me kõndisime laagriplatsile ja liikusin kohe ülemate juurde. Seletasin ära, et meie majake asub teistest eemal ja me ei ärkanud ise üles, seega oleme söögist ilma ja magasime sisse. Lea tegi mulle selgeks, et edaspidi peame äratused ise tööle panema - keegi ei tule meid sinna äratama. Siis lubas ta mul veel süüa kiiresti ja kuna tal paistis olevat üpris ükskõik millisesse rühma ma lähen, läksin Macie'ga samasse.
Terve meie päev möödus mööda loenguid mööda käies, vahel oli ka lõunasöök ja mingid mängud. Saime fotograafia osa pealt poole targemaks - ma tean nüüd palju rohkem asju. Kella viie ajal käisime oma majakestes ja otsisime enda kaamerad (kõigil laagris olijatel oli see kohustuslik vara, mida kaasa võtta) ja meil oli tund aega käia mööda laagriplatse ja loodust pildistada. Õhtul näitasime neid kõik kordamööda ülematele ja parimad said väikese šhokolaadi. Iga rühma parim. Meie rühma parim olin mina, pildistasin oranžikat päikest, puud tegid pildi eriliselt ilusaks ja kaskede rohelised lehed särasid päikese käes.
"Mis sa õhtul teed? Me teeme Ralph'i, Kyle'i, Stacy ja Edwiniga väikese kogunemise jälle, samas kohas mis eile. Seekord ei joo ega suitseta - lihtsalt muljetame oma päevast ja räägime asjadest. Oled tulija?" küsis Macie, kui me kõndisime äsja mu maja juurde, Macie saatis mind.
"Tulen ikka, toas ma niikuinii olla ei taha. Aga.. mis kell? Kell seitse on ju õhtusöök ja kell üheksa see test päeva kohta."
"Me teemegi kohe peale seda testi, et noh otse kohe lähme sealt, tubadest läbi ei käi."
"Aa, okei. Ikka tulen," sõnasin siis. Macie naeratas vastu ja tegi mulle õrna kallistuse.
"Olen kümme minutit enne seitset su maja ees, tule siis välja ja lähme koos sööma onju? Ja pea meeles, et sina saadad mind pärast mu maja juurde! Mina olen sind juba saatnud mitu korda," sõnas tüdruk naerdes.
"Sa lähed Stacy'ga, sul on normaalne toanaaber vähemalt!"
"No, normaalsem tõesti kui sinu oma, aga ega Stacy mingi normaalne küll pole. Ta on nii igav.. ei räägi mitte midagi ja on nii piinlikult viisakas."
"Nojah.. meil pole vedanud. Aga näeb siis!" hõikasin eemale kõndivale tüdrukule järele. Vastuseks ta ainult lehvitas.
"Sa ei saanud mind hommikul üles siis ajada?!" kuulsin vihaseid sõnu juba siis, kui ukse praokile olin ajanud.
"Sa ütlesid, et me pole mingid sõbrad - sina saad ise hakkama ja mina ise, eks vaata siis ise kuidas üles saad hommikuti," ütlesin suvalise häälega oma ketse jalast kiskudes.
Vastuseks Sandralt kuulsin ainult mühatust. Istusin oma voodile ja võtsin telefoni kätte.
"Kuule.." sõnas Sandra vaikselt. Ta pani oma telefoni käest ja vaatas mulle siiralt otsa. Panin siis enda omagi käest ka kuulasin. "sorri et ma esimesel kohtumisel nii ülbe olin. Ma vaatasin et sa Macie'ga siin kõnnid ringi.. ta on mu klassiõde. Ilmselt ta juba rääkis sulle mu mittesuhtlemisoskusest?" noogutasin vastuseks. "siis sa tead, et ma ei oska kellegagi suhelda. Sorri kui sa arvad et ma mingi ilge bitch või no ma ei tea onju, aga tegelt ma pole selline. Ma lihtsalt.. ei oska kuidagi olla. Ma ei tea kuidas ma peaksin käituma teiste inimeste seltkonaas ja no tead küll. Sa tundud olevat tore tüdruk, aga ma lihtsalt.. ei oska. Ma ei tea kuna mida ütlema peab ja kas peab. Mul pole kunagi õiget sõbrannat olnudki!" rääkis tüdruk kurvalt. Mu suu vajus sõna otseses mõttes lahti. Piidlesin tüdrukut suurte silmadega. Et tema suudab nii tõsisel teemal nii hästi rääkida? Okei..
"Sellest pole midagi.. sul on raske olnud."
Peale lühikest vaikust ulatas tüdruk mulle oma käe.
"Sõbrad?" küsis ta naeratades.
"Sõbrad."
F vs F #3
"Et arvatavasti siis rohkem midagi polegi eriti.. teie kavadel on kõik asjad kirjas, mis-kus misasi on, mis kell ja nii edasi. Aga ma jagan siis kavad kätte," rääkis laagrivanem Kert Nõmm. Mees oli vanuses 30-33, ta blondid juuksed tõid esile ta päevitunud naha ja mehised näojooned. Kert alustas lehtede jagamist, igale noorele kaks lehte, milles oli meie selle nädala kava. Kõik uurisid oma lehti, kuni laagrijuhi abistaja ja kuuldavasti ta naine Lea röökis üle laagriplatsi: "Palun korraks tähelepanu!"
Jutusumin lõppes ja kõik vaatasid naise poole.
"Nagu Kert ütles - on kavadel kõik asjad olemas, ja kui midagi arusaamatuks jääb, siis küsige. Tahtsin aga lisada, et ärge unustage meie ööhäireid! Me võime neid teha siis kui me ise tahame, ja ükskõik kui tihti me seda soovime. Ja ööhäiretest osavõtt on vägagi kohustuslik! Kuna laager seisneb siiski pildistamisel, ja enamus meie tegevusi on erinevate kaamerate tutvustamine, piltide tegemine ja muu selline, siis võime me keset ööd välja kuulutuda häire ja teile loenguid hakata pidama erinevatest objektiividest. Ja iga päeva lõpus on siiski test päeva jooksul õpitust, niiet soovitan teil tähelepanelik olla igas loengus," seletas naine kõva häälega. Enamus noori hakkas ohhetama koha peal, kus Lea teatas ööhäiretest, mind see aga ei seganud.
"Ja siinkohal tahan ma siis auhindadest rääkida. Ma arvan et te enamus juba teate meie auhindadest ja preemiatest, aga seletan siiski üle. Lea mainis, et iga päeva lõpus tuleb test päevas õpitu kohta. Nii see on! Iga päeva lõpus anname teile testi, mis teil meelde jäi päeva jooksul. Ja muidugi teeme me iga päev pilte, ja lõppkokkuvõttes arvestame me kokku kolme parima noore pildid ja testid, see tähendab et parimate piltide ja parima "kaameramäluga" laps, õigemini lapsed, sest teid tuleb 3, saavad erilise auhinna - minna kuuks ajaks Londonisse, alustamaks teie fotokarjääri! Londonis on erinevad fotoagentuurid, seal saate te veel targemaks ja ehk sõlmib keegi teiega ka lepingu... kes teab! Seda aga alles siis, kui me saame teada meie 3 parimat, kes selguvad siis laagri aja jooksul - kahe nädala vältel. Minu poolt olete vabad!" Kerdi hääl oli kuidagi naiselik, vahest isegi liiga kõrge ja peenike ühe täiskasvanud mehe jaoks. Auhinnad tõid mulle naeratuse suule. Kuuks ajaks Londonisse minna, proovima alustada oma fotokarjääri.. kas on üldse midagi paremat?!
Kõik liikusid laiali. Kell oli saamas kohe-kohe üheksa õhtul, aga ainult nooremapoolsed läksid oma majakestesse, vanemad lapsed vanuses 15-17 liikusid aga veel platsil ringi, tüdrukud edvistasid poiste ees ja poisid püüdsid näida lahedad tüdrukute ees. Mitte kõik poisid ei püüdnud olla lahedad - osad ka olid.
Mõtetesse vajundes unustasin kõik enda ümber ja lihtsalt kõndisin. Mitte oma majakese poole, üldse teises suunas, aga ma lihtsalt kõndisin, kuni tundsin midagi külma ja märga enda õlal. See oli justkui vesi, kuid hakkas koheselt kleepuma, nirisedes allapoole mu valgete teksadeni välja.
"AAAH!" kiljatasin ma.
"Issand jumal, vabandust, vabandust.. ma ei tahtnud, sorri!" kogeles üks minuvanune poiss, siidripudel käes ja ise naeru kinni hoides. Vaatasin ümberringi. Olin kõndinud peaaegu metsapiirini, laagriplats majade ja lõkkekohaga asus kaugel-kaugel ja siinne koht oli teistest eraldatud. Poisi selja taga olid 3 tüdrukut ja 4 poissi. Kõik umbes minuvanused ehk 17, enamus võib-olla nooremad. Tüdrukud naersid pisarateni välja, poisid vaatasid mind aga üllatunud nägudega.
"Pole midagi," ütlesin õelalt, raputasin end siidrist veidi puhtaks ja pöörasin otsa ringi, et minna oma majakesse.
"Ou, oota, ma tegelt ka ei teind nimelt!" karjus veel seesama poiss, kes mind oma joogiga üle kallanud oli.
"Ma tean!" ütlesin ükskõikselt vastu, kõndides edasi. Kuulsin samme enda selja taga ja pöörasin uuesti ringi.
"Tahad äkki.. meiega kampa lüüa?" tegi mulle järgi jooksnud poiss ettepaneku.
"Jaa.. mida te teete?!" küsisin siis.
"Noh, niisama hängime. Väike jook, särk-värk. Varsti hakkame grillima. Noh, niisama istume ja räägime. Teeme tutvust või nii."
"Ahah. Ei, aitäh, aga ma ei joo."
"No sa ei peagi jooma. Tule siis niisama seltskonda, vahet pole ju," pinnis ta edasi. Jäin korraks mõttesse. Noh, uusi tutvusi laagris oleks ju vaja - mu toanaabrist ei saa niikuinii asja ja pealegi ei taha ma tema seltsis eriti viibida, praegu seal majakeses poleks niikuinii seal midagi peale piinliku vaikuse.
"Olgu siis," nõustusin naeratades.
"Minu nimi on Ralph, kuidas sinu oma?" ütles ta.
"Kelly."
Kõndisime teiste juurde tagasi, kolm tüdrukut piidlesid mind justkui uustulnukat, aga nad paistsid siiski viisakad ja normaalsed. Pakkusid mulle istet nende kõrval ja me tutvusime. Punapea oli Meredith, punakas-pruunide juustega Stacy ja mulle kõige normaalsem tunduv brünett Macie.
Poisid olid kõik ühesugused - pruunide juuste, selget värvi silmade ja treenitud kehaga. Enamasti. Nimed olid Carl, Edwin, Kyle ja Robert. Kõik peale Ralphi, minu ja Macie olid 16, meie Ralphi ja Macie'ga 17.
"Oled mingi poisiga ühed majas?" küsis Macie läbi poiste jutusumina.
"Ei, ühe tüdruku Sandraga. Ta on päris imelik.. ta ei taha minuga vist läbi saada - ütles et ega meist ei saa sõbrannasid ja üldse.. hoiab nagu rohkem omaette."
"Sandarat ma tean. See tumedate juustega rohakalt riides tüdruk?" küsis Macie. Vastuseks ma noogutasin. "ta ongi selline. Noh, ta lihtsalt ei tunne end mugavalt teiste seltskonnas.. ta on terve elu elanud oma isaga koos, ema suri kui ta oli kolmene. Tal pole õdesid ega vendi, koolis tõrjuti teda ta koledate riiete ja välimuse pärast - tol ajal olid tal veel riieteks ainult üks paar lohvakaid teksasid ja mõned T-särgid ja suured pusad. Ta kandis siis breketeid ja oli ka üpris tüse. Nüüd on ta aga täiesti kena tütarlaps, ta lihtsalt ei oska teistega suhelda..," seletas Macie.
"Nojah.. siis on arusaadav."
Maciega oli väga tore rääkida. Ta oli arusaav inimene, naeris mu naljade üle ja oli jutukas. Me rääkisime Maciega enamus aja, vahepeal vahetasin mõne sõna ka Meredith'ga, aga Stacy'ga ma ei suhelnud. Poisid pakkusid meile alati juua, Meredith ja Macie jõid, mina ja Stacy aga mitte. Me olime metsaääres kuni kella kaheteistkümneni, südaööl algas ka öörahu ja me läksime laiali. Macie kallistas mind tugevalt, tänas mõnusa vestluse eest ja lubas homme minuga koos olla, ta arvas samuti et Stacy on liiga vaikne ja Meredith lihtsalt imelik kuju.
Majakesse astudes, tundsin tugevat suitsuhaisu. Voodi krigises, kui ma tule süütasin ja padjanäoga Sandra vaatas mulle küsivalt otsa. Avasin kohe akna. Tüdrukule ei paistnud see eriti meeldivat, ta tõmbas teki üle pea ja ohkas sügavalt. Astusin vannituppa, vahetasin valged teksad, särgi ja pusa öösärgi vastu, pesin hambad, panin juuksed lohvakasse krunni ja läksin magama.
Macie
Jutusumin lõppes ja kõik vaatasid naise poole.
"Nagu Kert ütles - on kavadel kõik asjad olemas, ja kui midagi arusaamatuks jääb, siis küsige. Tahtsin aga lisada, et ärge unustage meie ööhäireid! Me võime neid teha siis kui me ise tahame, ja ükskõik kui tihti me seda soovime. Ja ööhäiretest osavõtt on vägagi kohustuslik! Kuna laager seisneb siiski pildistamisel, ja enamus meie tegevusi on erinevate kaamerate tutvustamine, piltide tegemine ja muu selline, siis võime me keset ööd välja kuulutuda häire ja teile loenguid hakata pidama erinevatest objektiividest. Ja iga päeva lõpus on siiski test päeva jooksul õpitust, niiet soovitan teil tähelepanelik olla igas loengus," seletas naine kõva häälega. Enamus noori hakkas ohhetama koha peal, kus Lea teatas ööhäiretest, mind see aga ei seganud.
"Ja siinkohal tahan ma siis auhindadest rääkida. Ma arvan et te enamus juba teate meie auhindadest ja preemiatest, aga seletan siiski üle. Lea mainis, et iga päeva lõpus tuleb test päevas õpitu kohta. Nii see on! Iga päeva lõpus anname teile testi, mis teil meelde jäi päeva jooksul. Ja muidugi teeme me iga päev pilte, ja lõppkokkuvõttes arvestame me kokku kolme parima noore pildid ja testid, see tähendab et parimate piltide ja parima "kaameramäluga" laps, õigemini lapsed, sest teid tuleb 3, saavad erilise auhinna - minna kuuks ajaks Londonisse, alustamaks teie fotokarjääri! Londonis on erinevad fotoagentuurid, seal saate te veel targemaks ja ehk sõlmib keegi teiega ka lepingu... kes teab! Seda aga alles siis, kui me saame teada meie 3 parimat, kes selguvad siis laagri aja jooksul - kahe nädala vältel. Minu poolt olete vabad!" Kerdi hääl oli kuidagi naiselik, vahest isegi liiga kõrge ja peenike ühe täiskasvanud mehe jaoks. Auhinnad tõid mulle naeratuse suule. Kuuks ajaks Londonisse minna, proovima alustada oma fotokarjääri.. kas on üldse midagi paremat?!
Kõik liikusid laiali. Kell oli saamas kohe-kohe üheksa õhtul, aga ainult nooremapoolsed läksid oma majakestesse, vanemad lapsed vanuses 15-17 liikusid aga veel platsil ringi, tüdrukud edvistasid poiste ees ja poisid püüdsid näida lahedad tüdrukute ees. Mitte kõik poisid ei püüdnud olla lahedad - osad ka olid.
Mõtetesse vajundes unustasin kõik enda ümber ja lihtsalt kõndisin. Mitte oma majakese poole, üldse teises suunas, aga ma lihtsalt kõndisin, kuni tundsin midagi külma ja märga enda õlal. See oli justkui vesi, kuid hakkas koheselt kleepuma, nirisedes allapoole mu valgete teksadeni välja.
"AAAH!" kiljatasin ma.
"Issand jumal, vabandust, vabandust.. ma ei tahtnud, sorri!" kogeles üks minuvanune poiss, siidripudel käes ja ise naeru kinni hoides. Vaatasin ümberringi. Olin kõndinud peaaegu metsapiirini, laagriplats majade ja lõkkekohaga asus kaugel-kaugel ja siinne koht oli teistest eraldatud. Poisi selja taga olid 3 tüdrukut ja 4 poissi. Kõik umbes minuvanused ehk 17, enamus võib-olla nooremad. Tüdrukud naersid pisarateni välja, poisid vaatasid mind aga üllatunud nägudega.
"Pole midagi," ütlesin õelalt, raputasin end siidrist veidi puhtaks ja pöörasin otsa ringi, et minna oma majakesse.
"Ou, oota, ma tegelt ka ei teind nimelt!" karjus veel seesama poiss, kes mind oma joogiga üle kallanud oli.
"Ma tean!" ütlesin ükskõikselt vastu, kõndides edasi. Kuulsin samme enda selja taga ja pöörasin uuesti ringi.
"Tahad äkki.. meiega kampa lüüa?" tegi mulle järgi jooksnud poiss ettepaneku.
"Jaa.. mida te teete?!" küsisin siis.
"Noh, niisama hängime. Väike jook, särk-värk. Varsti hakkame grillima. Noh, niisama istume ja räägime. Teeme tutvust või nii."
"Ahah. Ei, aitäh, aga ma ei joo."
"No sa ei peagi jooma. Tule siis niisama seltskonda, vahet pole ju," pinnis ta edasi. Jäin korraks mõttesse. Noh, uusi tutvusi laagris oleks ju vaja - mu toanaabrist ei saa niikuinii asja ja pealegi ei taha ma tema seltsis eriti viibida, praegu seal majakeses poleks niikuinii seal midagi peale piinliku vaikuse.
"Olgu siis," nõustusin naeratades.
"Minu nimi on Ralph, kuidas sinu oma?" ütles ta.
"Kelly."
Kõndisime teiste juurde tagasi, kolm tüdrukut piidlesid mind justkui uustulnukat, aga nad paistsid siiski viisakad ja normaalsed. Pakkusid mulle istet nende kõrval ja me tutvusime. Punapea oli Meredith, punakas-pruunide juustega Stacy ja mulle kõige normaalsem tunduv brünett Macie.
Poisid olid kõik ühesugused - pruunide juuste, selget värvi silmade ja treenitud kehaga. Enamasti. Nimed olid Carl, Edwin, Kyle ja Robert. Kõik peale Ralphi, minu ja Macie olid 16, meie Ralphi ja Macie'ga 17.
"Oled mingi poisiga ühed majas?" küsis Macie läbi poiste jutusumina.
"Ei, ühe tüdruku Sandraga. Ta on päris imelik.. ta ei taha minuga vist läbi saada - ütles et ega meist ei saa sõbrannasid ja üldse.. hoiab nagu rohkem omaette."
"Sandarat ma tean. See tumedate juustega rohakalt riides tüdruk?" küsis Macie. Vastuseks ma noogutasin. "ta ongi selline. Noh, ta lihtsalt ei tunne end mugavalt teiste seltskonnas.. ta on terve elu elanud oma isaga koos, ema suri kui ta oli kolmene. Tal pole õdesid ega vendi, koolis tõrjuti teda ta koledate riiete ja välimuse pärast - tol ajal olid tal veel riieteks ainult üks paar lohvakaid teksasid ja mõned T-särgid ja suured pusad. Ta kandis siis breketeid ja oli ka üpris tüse. Nüüd on ta aga täiesti kena tütarlaps, ta lihtsalt ei oska teistega suhelda..," seletas Macie.
"Nojah.. siis on arusaadav."
Maciega oli väga tore rääkida. Ta oli arusaav inimene, naeris mu naljade üle ja oli jutukas. Me rääkisime Maciega enamus aja, vahepeal vahetasin mõne sõna ka Meredith'ga, aga Stacy'ga ma ei suhelnud. Poisid pakkusid meile alati juua, Meredith ja Macie jõid, mina ja Stacy aga mitte. Me olime metsaääres kuni kella kaheteistkümneni, südaööl algas ka öörahu ja me läksime laiali. Macie kallistas mind tugevalt, tänas mõnusa vestluse eest ja lubas homme minuga koos olla, ta arvas samuti et Stacy on liiga vaikne ja Meredith lihtsalt imelik kuju.
Majakesse astudes, tundsin tugevat suitsuhaisu. Voodi krigises, kui ma tule süütasin ja padjanäoga Sandra vaatas mulle küsivalt otsa. Avasin kohe akna. Tüdrukule ei paistnud see eriti meeldivat, ta tõmbas teki üle pea ja ohkas sügavalt. Astusin vannituppa, vahetasin valged teksad, särgi ja pusa öösärgi vastu, pesin hambad, panin juuksed lohvakasse krunni ja läksin magama.
Macie
Friday, 6 April 2012
F vs F #2
Olime kõndinud umbes 10 minutit, kui saabusime meie maja juurde. See oli üpris imelik majake. See tundus natuke suurem, kui teised majad. See oli kõigest ja kõigist eraldatud, aga plusspunkte andis see, kus see asus. Ümberringi oli võsastik, mitte küll tihe, aga mitte ka piisavalt hõre et näha laagriplatsile, kus olid ülejäänud 30 maja. Majast eemal umbes 25 meetrit asus jõgi. See oli väike, aga ujuda kannatas seal kindlasti. Välimuselt olin see ikka selline, nagu teisedki laagriplatsil - kolm treppi viivad sind väikesele verandale ja ukse lahti tehes avanes vaade ühele ainsale toale, kahe voodi, öökappide ja riidekapiga. Aga üks uks viis magamistoast veel edasi.
"See majake on küll teistest eraldatud, aga see-eest on teil kahe peale tualett, te ei pea kasutama WC'd laagriplatsil, mida kasutavad ülejäänud noored. Ja majake on veel veidi suurem ja.. aga ma ei oska öelda miks see teistest eraldatud on," seletas Fred. Ma pole kindel, kas sain tema sõnadest õigesti aru ja ma pole kindel kas ta jutt kestis 0,5 või 1 sekund, aga asi milles ma kindel võisin olla - ta hääl oli nii saatanlikult kena. Mehine ja samas mahe.
"No ok siis. Võid minna," ütles Sandra ülbelt ja viskas oma üheainsa pisikese koti voodile. Ta tuli kaheks nädalaks siia üheainsa kilekoti mõõdu välja andva riidekotiga? KAHEKS NÄDALAKS?
Fred naeratas meile, soovis head sisseelamist ja andis käsu kell 20.00 laagriplatsil olla. Siis astus ta uksest välja ja pisikesest aknast võis näha teda kiirel sammul eemale kõndimas.
"Suitsu teed?" küsis Sandra peale minutit täielikku vaikust. Vaatasin talle üllatunult otsa, kui ta avas paki sinist Bondi ja võttis sealt suitsu, mille ta seal samas põlema pani ja kaks esimest mahvi tõmbas. Raputasin pead, kui ta suitsupaki mu nina ette pani ja mulle seda kraami pakkus. Ma pole kunagi suitsetanud, ja ei kavatse seda ka teha.
"Akent oleks vaja lahti teha," pomises ta justkui omaette, avas siis akna ja tume toss väljus meie väikesest toakesest. Tõusin püsti ja silmitsesin riidekappi, mis oli tõesti väike. See koosnes neljast sahtlist. Kodus on mul garderoob, mis on umbes samasuur kui mõne inimese ühetoaline korter. Ma lihtsalt olen rikkast perest ja võin endale selliseid asju lubada.
Avasin sahtleid ja üritasin oma asjad mahutada kahte sahtlisse, et kaks jääks Sandrale. Asjad olid tihedalt topitud mõlemasse sahtlisse ja kolm toppi, kaks paari lühikesi pükse ja kaks dressipluusi ei mahtunud ikka ära, pressisin ma kuidas suutsin aga ära enam ei mahtunud. Sahtlid olid triiki täis ja isegi mu üks sokk poleks enam kuhugi mahtunud.
"Sahtlid on tõesti väiksed.." pomisesin vaikselt. Sandra, kes oli end voodis ilusti sisse seadnud ja oma telefoni näputas, tõusis ka püsti, seisis mu kõrvale ja viskas kapile pilgu peale.
"Sa võid kolm sahtlit võtta, ma saan ühega hakkama. Mul on vähe asju kaasas," sõnas ta siis ükskõikselt ja liikus tagasi voodisse.
"Tõesti? Oled kindel et su asjad ära mahuvad?" peale küsimuse esitamist tundsin end kohe halvasti, see kõlas kui mõnitus, sest riidekotis oli tal tõesti minimaalselt asju.
"Ma ei vaja kahte sahtlit, et ära mahutada paar teksasid, üks paar lühikesi pükse ja kaks T-särki millele lisanduvad mu pesukomplektid," ütles ta jällegi ülbelt. Kohmetusin veidi, tänasin tüdrukut ja avasin oma triiki täis sahtlid, et sealt mõned asjad kolmandasse sahtlisse ümber tõsta.
Kell tiksus aina edasi ja üsnagi varsti oli kell 19:45.
"Äkki peaksime me minema hakkama, kell on ju varsti kaheksa?" tegin ettevaatlikult ettepaneku. Tüdruk pani oma ära näputatud telefoni kõrvale ja lausus üksluiselt:
"Ära arva et ma hakkan siin laagris sinuga koos aega veetma. See, et me ühes toas oleme, ei tee meist mingeid sõbrannasid. Sina käid ikka oma teed, mina oma teed ja me ei hakka hommikuti koos jooksmas käima või õhtuti koos rivistusele kõndima. Selge?"
"Vabandust, ma lihtsalt küsisin," ütlesin veidi solvunult, haarasin voodilt oma laia pusa ja astusin välja. Kõndisin kolm treppi allapoole ja tõmbasin halli pusa peale.
"See majake on küll teistest eraldatud, aga see-eest on teil kahe peale tualett, te ei pea kasutama WC'd laagriplatsil, mida kasutavad ülejäänud noored. Ja majake on veel veidi suurem ja.. aga ma ei oska öelda miks see teistest eraldatud on," seletas Fred. Ma pole kindel, kas sain tema sõnadest õigesti aru ja ma pole kindel kas ta jutt kestis 0,5 või 1 sekund, aga asi milles ma kindel võisin olla - ta hääl oli nii saatanlikult kena. Mehine ja samas mahe.
"No ok siis. Võid minna," ütles Sandra ülbelt ja viskas oma üheainsa pisikese koti voodile. Ta tuli kaheks nädalaks siia üheainsa kilekoti mõõdu välja andva riidekotiga? KAHEKS NÄDALAKS?
Fred naeratas meile, soovis head sisseelamist ja andis käsu kell 20.00 laagriplatsil olla. Siis astus ta uksest välja ja pisikesest aknast võis näha teda kiirel sammul eemale kõndimas.
"Suitsu teed?" küsis Sandra peale minutit täielikku vaikust. Vaatasin talle üllatunult otsa, kui ta avas paki sinist Bondi ja võttis sealt suitsu, mille ta seal samas põlema pani ja kaks esimest mahvi tõmbas. Raputasin pead, kui ta suitsupaki mu nina ette pani ja mulle seda kraami pakkus. Ma pole kunagi suitsetanud, ja ei kavatse seda ka teha.
"Akent oleks vaja lahti teha," pomises ta justkui omaette, avas siis akna ja tume toss väljus meie väikesest toakesest. Tõusin püsti ja silmitsesin riidekappi, mis oli tõesti väike. See koosnes neljast sahtlist. Kodus on mul garderoob, mis on umbes samasuur kui mõne inimese ühetoaline korter. Ma lihtsalt olen rikkast perest ja võin endale selliseid asju lubada.
Avasin sahtleid ja üritasin oma asjad mahutada kahte sahtlisse, et kaks jääks Sandrale. Asjad olid tihedalt topitud mõlemasse sahtlisse ja kolm toppi, kaks paari lühikesi pükse ja kaks dressipluusi ei mahtunud ikka ära, pressisin ma kuidas suutsin aga ära enam ei mahtunud. Sahtlid olid triiki täis ja isegi mu üks sokk poleks enam kuhugi mahtunud.
"Sahtlid on tõesti väiksed.." pomisesin vaikselt. Sandra, kes oli end voodis ilusti sisse seadnud ja oma telefoni näputas, tõusis ka püsti, seisis mu kõrvale ja viskas kapile pilgu peale.
"Sa võid kolm sahtlit võtta, ma saan ühega hakkama. Mul on vähe asju kaasas," sõnas ta siis ükskõikselt ja liikus tagasi voodisse.
"Tõesti? Oled kindel et su asjad ära mahuvad?" peale küsimuse esitamist tundsin end kohe halvasti, see kõlas kui mõnitus, sest riidekotis oli tal tõesti minimaalselt asju.
"Ma ei vaja kahte sahtlit, et ära mahutada paar teksasid, üks paar lühikesi pükse ja kaks T-särki millele lisanduvad mu pesukomplektid," ütles ta jällegi ülbelt. Kohmetusin veidi, tänasin tüdrukut ja avasin oma triiki täis sahtlid, et sealt mõned asjad kolmandasse sahtlisse ümber tõsta.
Kell tiksus aina edasi ja üsnagi varsti oli kell 19:45.
"Äkki peaksime me minema hakkama, kell on ju varsti kaheksa?" tegin ettevaatlikult ettepaneku. Tüdruk pani oma ära näputatud telefoni kõrvale ja lausus üksluiselt:
"Ära arva et ma hakkan siin laagris sinuga koos aega veetma. See, et me ühes toas oleme, ei tee meist mingeid sõbrannasid. Sina käid ikka oma teed, mina oma teed ja me ei hakka hommikuti koos jooksmas käima või õhtuti koos rivistusele kõndima. Selge?"
"Vabandust, ma lihtsalt küsisin," ütlesin veidi solvunult, haarasin voodilt oma laia pusa ja astusin välja. Kõndisin kolm treppi allapoole ja tõmbasin halli pusa peale.
F vs F #1
Kõndisin mööda võõrast ala ringi. Igal pool oli palju noori. Vanuses 13-17, kes kõik koos rääkides tekitasid kõva sumina. Minu ümber oli palju aiamajakesi, selliseid väikseid, aga samas suuri, kuhu mahtus ideaalsealt peale kahe voodi, öökappide ning pisikese riidekapi ka kaks inimest. Igal majakesel oli ukse peal number, mis kattus võtme otsas rippuva võtmehoidja numbriga. "815," pomisesin iseendale, vaadates enda võtme otsas rippuvat võtmehoidja numbrit. Kolasin veel ringi, otsides ikka veel meeleheitlikult seda numbrit. Minu maja. 809, 810, 811.. lõpp. Rida lõppes. Ometigi oli maju ainult 30, ma olin need juba ära lugenud ja mitte ühelgi polnud minu numbrit peal. Number 815 pani mind kohe mõtlema, et tulen laagrisse, kus on 815 või rohkem tube/maju. Aga siin on ainult 30 majakest, numbrid on lihtsalt sellised suured.
"Fakk noh," kuulsin enda selja tagant tüdruku häält. Hääl kuulus vast umbes minu vanusele, võib-olla natuke vanemale. Pöörasin end ringi ja nägingi enda ees tüdrukut, kes oli täpselt selline nagu ma arvasin. Pikemat sorti lokkis tumedad juuksed, rohekad-hallid silmad, pikka kasvu ja lohakalt riides. Teksadest välja lõigatud lühikesed püksid narmendasid, originaalvärvis must T-särk oli luitunud ning rohelist värvi ketsid andsid kogu välimusele lõpp-punkti.
"Mida?" nähvas tüdruk avastades, kuidas ma teda jõllitanud olin. Pöörasin kiiresti pea ära ja kõndisin edasi. Möödunud oli juba 20 minutit peale rivistust ja seda, kui meile võtmed kätte anti. Peaaegu et kõik noored olid oma majakestesse asunud ja avasid seal usinasti kohvreid ning sättisid end siiski kaheks nädalaks sisse. Aga mina ei leidnud enda maja. Ikka veel mitte. Iga uue ringi lõppedes ohkasin sügavalt, ära hoides mu vihahoogu, mis aina kogunes ja kogunes. Vaatasin veel enda ringi. Õuel polnud enam ühtki hinge, peale minu ja selle sama tüdruku, keda ma ennist näinud olin. Kõik olid enda majakestes. Isegi laagrijuhid olid kogunenud neile mõeldud kahekorruselisse majja. Otsustasin abi küsida.
"Ma ei leia oma majakest," laususin häbelikult, kui olin jõudnud suure maja uksele koputada ja mees vanuses 20-22 mulle vastu tulnud oli.
"Aa, 815 jah?" küsis mees, kes oli arvatavasti aru saanud, miks ma olin teinud peale kogu õuele 10 tiiru, tulutult.
"Fred, 815 on siin ja tahab majja!" hüüdis ta seejärel.
"Ma tulen!" hüüdis arvatavasti see Fred vastu. Juba häälest oli aru saada, et mees/poiss on kena. Selline mahe ja mehine hääl võlus mind juba enne, kui ma teda näinudki olin. Astusin veidi tagasi, kui märkasin kaugemalt, kuidas samas vanuses mees uksest välja astus ja minu poole kätt viipas, et ma tuleksin. Ja jälle oli see mees, Fred, samasugune nagu ma kujutasin. Pruunid juuksed, tumepruunid silmad ja jumalikud näojooned sobisid ta treenitud kehaga.
"Maja 815 asub teistest veidi eemal," alustas Fred rääkimist. Kiirendasin veidi sammu, sest olin mehest korralikult maha jäänud ja seega pidin pingutama, et kuuleksin mida tal öelda on. "Iga aasta on rivistusel unustatud rääkida, et maja 815 saanud isikud palun tulge meie juurde, me juhatame teid sinna," naeris ta. Naersin viisakalt kaasa. Siis märkas Fred kaugemal seda sama tüdrukut, seda lohakalt riides ja ülbet. Seekord kimus ta usinalt suitsu.
"Hei," hõikas Fred veidi karmimalt. "Ära suitseta, sa pole 18."
"Kust s' seda võtad?" nähvas tüdruk vastu.
"Sest muidu ei istuks sa praegu seal. Kuni vanuses 17 on ainult siia lubatud, nagu sa tead."
"Ongi nii jah."
"Jah. Mida sa üldse seal teed? Miks sa oma majas pole?" tegi Fred taaskord karmi häält.
"Tra mina ei leia seda hurtsikut üles. Mingi faking 815, seda tra pole siin mitte faking kuskil ju!" närvitses ta ülbelt vastu. Ah sellepärast ta ennam pobiseski, et ta ei leidnud oma maja nagu minagi. Oota.. 815? Ehk me oleme toanaabrid. Oh ei... see veel puudus et ma mingi närvilise ja ropu suuvärgiga plika enda kõrvale saan.
"Tule meiega, ma viin teid sinna. Tema on su toanaaber," viitas ta käega minu poole. Tüdruk viis oma silmad minu peale ja hoidis seal neid õige mitu sekundit.
"Sina," pomises ta veidi õelalt.
"Tere jah. Kelly," andsin oma käe.
"Sandra," ütles ta ükskõikselt ja kõndis edasi.
Kelly
Sandra
Fred
Sunday, 5 February 2012
#13 VIIMANE
Tehes silmad lahti, vaatas Lauri mulle otsa, suudles põsele ja andis kätega märku et ma end ilusti istuma sätiks, sest ta tõi mulle hommikusöögi voodisse.
"Nii armas..." pobisesin unise näoga. Vaatasin siis seina, kus seisis kell. 10.25. Ja kalender selle kõrval. Kolmekümnendal augustil oli ümber punane ruut, mis märkis et käes oli just see kuupäev. Seejärel tõusis Lauri püsti ja liigutas kastikest päeva võrra edasi. 31 august! Ohkasin sügavalt, kui mulle meenus selle päeva tähendus. Sten...
"Näe, siin on sulle 2 praetud muna, tomat, kurk ja apelsinimahl," näitas Lauri mulle kandikut, mille peal toit asetses. Tänasin teda musiga ja siis ta jätkas: "ma lähen nüüd tööle, esmaspäev ju siiski. Ole siis tubli, ja ära lollusi tee!" naeris ta uksest välja tormates. Noogutasin muudkui kaasa. Ära lollusi tee.
Peale sööki kõndisin nõutult toas ringi. Kell oli saamas 11. Kolm tundi on aega selleni, et Sten kõnniks kaubamaja ette, ootaks seal mõni minut ja ilma kellegita minema kõnniks...
Siis otsisin oma sahtlist välja digikaamera ja tõttasin välja. Käisin järve ääres jalutamas ja läksin siis kraavipervele. Ma polnud seal väga kaua aega käinud, hoidsin end kogu aeg tagasi. Aga nüüd... ma lihtsalt pidin sinna minema.
Istusin seal mõne minuti, lihtsalt mõteldes. Sten.. poiss, keda tahaksid kõik tüdrukud. Ta on ju kena, viisakas ja tark pealekõige. Unistuste poiss.. unistuste poiss. Kas ka minu unistuste poiss?
Aga kes on siis Lauri? Mehelik, kena, nägus ja... väga mehine. Sten on tema kõrval nagu poisike, aga viimane on siiski iga tüdruku unelm. Lauri on lihtsalt teistmoodi. Tema pole nii kena ja armas kui on Sten, ta lihtsalt on teistmoodi. Ta on meeldiv ja temasse armuvad ainult need tüdrukud, kes on ise ka teistmoodi. Kes usuvad pigem sisemisse kui välimusse illu.
Mõtlesin neile mõlemale korraga. Isegi peale ülestunnistust Laurile, pidin ma tõdema et Steni polnud ma kahjuks oma peast siiski välja saanud... unistuste poiss. Ta oli... unelm.
Ma tõusin püsti ja lihtsalt jooksin. Jooksin ära, kuni mulle tuli vastu saekaater. Vaatasin seda veidi, kogusin end siis ja tegin seda, mida õigeks pidasin.
"Lauri," sõnasin vaikselt, kui olin teda märganud.
"Musi, mida sa siin teed?" küsis ta naeratades. Ta tuli mind kallistama. Kogusin end jällegi ja lükkasin ta kindlalt eemale.
"Anna andeks..." sõnasin pisarad silmas.
"Mis on?"
"Anna andeks..." kordasin juba nuttes. Vajusin põlvili maha ja üritasin rääkida.
"Kullake, mis viga on?! Räägi, ära ehmata mind nii!" oli ta juba meeleheitel.
"Ma olen oma tunnetes selgusele jõudnud.." laususin nuttes. Vaatasin talle siis otsa ja tõusin püsti. Ta aimas kohe, mis on teoksil. Ta mõistis mind. Mõistis, et ma tahan tagasi Steni juurde. "Ma armastan Steni."
Lauri vangutas vaikselt pead ja kõndis siis eemale. Ta istus ühele toolile, mis tal seal oli ja süütas sigareti.
"Ta ootab mind kell kaks linnas kaubamaja ees," kogelesin pisaraid pühkides.
"Sa ütlesid et armastad mind," sõnas Lauri vihaselt.
"Jah, siis ma armastasin. Aga selle paari nädalaga, mis me oleme kõike koos teinud ja olnud - ma ütlen ausalt, ma olen iga päev Stenile mõelnud. Ja nüüd andsin ma alla, ma käisin seal, kus me temaga esimest korda kohtusime. Ja siis tulid kõik tunded jälle päevavalgele! Ma sain aru, et tema on see, kellega ma tahan koos olla. Kellega veeta koos aega ja kellega vananeda.."
"Mine siis," lausus ta mokaotsast peale pikka pausi.
"Pä... päriselt?!" küsisin õnnelikumal toonil.
"Mina ei saa sind kinni hoida. Pealegi ei taha ma, et sa õnnetu oleksid. Ole pigem kellegi teisega koos, aga vähemalt, et sa oleksid õnnelik," lausus ta siis ja tõusis püsti. Ta tegi mu peale hella pai ja pööras siis enda kätega mind ümber ja lükkas mind veidi. "Mine."
Hoidsin pisaraid tagasi. Lauri on tõesti mõistev... Kõndisin siis minema, aeg-ajalt ümber õla vaadates. Lauri seisis. Isegi kaugelt oli näha, kuidas ta silmad vesiseks kiskusid ja ta käeseljaga üle näo tõmbas. Nii palju kui ma üritasin - ma ei saa armastada kedagi, keda ma ei armasta. Tundeid ei saa ju valida.
Jooksin kiiresti koju, kust ma oma töölt teenitud raha haarasin, selle kotti koos telefoni ja päikseprillidega pistsin ja siis välja jooksin. Kutsusin takso ja sõitsin linna.
13.45. Panin telefoni käest. Olime jõudnud linnapiirile. Palusin taksojuhil veidi kiirust lisada, kuid seda ta ei teinud, väites et ta ei taha trahvi saada. Olles jõudnud kesklinna, haaras mind kohutav vaatepilt. Üks suur buss oli ristipõiki mööda kesklinna tänavaid maas, ja taguosas veel tuligi otsas. Taksojuht pööras kiiresti auto kuhugi suvalisse kohta ja me mõlemad jooksime autost ära.
"Mis siin juhtus?!" karjatasin paanikas, kui üks politseinik meid keelama tuli, et nii lähedale me tulla ei tohi.
"Üks õpilastebuss käis ümber. Õnneks on lastega kõik korras... peale ühe poisi. Ta suri," rääkis politseinik tuimalt. Mu sees käis läbi valus jõnksatus. 1 poiss? Surnud? Oh jumal, kus on Sten?!
"Kes suri?" suutsin lõpuks küsida.
"Me pole veel isikut tuvastanud, aga üks poiss."
"Ma pean surnut nägema," avaldasin soovi. Meespolitseinik vaatas mind veidi kahtlaselt.
"Ei, me ei saa suvalistele laipu näidata. Vabandage."
"Aga ma võib-olla tunnen teda!" ütlesin juba nuttes. Politseinik kutsus raadiosaatja kaudu teise politseiniku kohale, seekord naise. Naine ja mees rääkisid veidi ja siis anti mulle luba laipa näha.
Eemal lamaski maas üks kogu, mille peal must kile oli. Ma värisesin üleni, kui ma musta katet laibalt pealt tõmbasin. Vaatepilt oli kohutav. Verine nägu, silmad suletud, nägu lillakas-sinine.
"Sten," pobisesin nuttes.
_______
THE END.
"Nii armas..." pobisesin unise näoga. Vaatasin siis seina, kus seisis kell. 10.25. Ja kalender selle kõrval. Kolmekümnendal augustil oli ümber punane ruut, mis märkis et käes oli just see kuupäev. Seejärel tõusis Lauri püsti ja liigutas kastikest päeva võrra edasi. 31 august! Ohkasin sügavalt, kui mulle meenus selle päeva tähendus. Sten...
"Näe, siin on sulle 2 praetud muna, tomat, kurk ja apelsinimahl," näitas Lauri mulle kandikut, mille peal toit asetses. Tänasin teda musiga ja siis ta jätkas: "ma lähen nüüd tööle, esmaspäev ju siiski. Ole siis tubli, ja ära lollusi tee!" naeris ta uksest välja tormates. Noogutasin muudkui kaasa. Ära lollusi tee.
Peale sööki kõndisin nõutult toas ringi. Kell oli saamas 11. Kolm tundi on aega selleni, et Sten kõnniks kaubamaja ette, ootaks seal mõni minut ja ilma kellegita minema kõnniks...
Siis otsisin oma sahtlist välja digikaamera ja tõttasin välja. Käisin järve ääres jalutamas ja läksin siis kraavipervele. Ma polnud seal väga kaua aega käinud, hoidsin end kogu aeg tagasi. Aga nüüd... ma lihtsalt pidin sinna minema.
Istusin seal mõne minuti, lihtsalt mõteldes. Sten.. poiss, keda tahaksid kõik tüdrukud. Ta on ju kena, viisakas ja tark pealekõige. Unistuste poiss.. unistuste poiss. Kas ka minu unistuste poiss?
Aga kes on siis Lauri? Mehelik, kena, nägus ja... väga mehine. Sten on tema kõrval nagu poisike, aga viimane on siiski iga tüdruku unelm. Lauri on lihtsalt teistmoodi. Tema pole nii kena ja armas kui on Sten, ta lihtsalt on teistmoodi. Ta on meeldiv ja temasse armuvad ainult need tüdrukud, kes on ise ka teistmoodi. Kes usuvad pigem sisemisse kui välimusse illu.
Mõtlesin neile mõlemale korraga. Isegi peale ülestunnistust Laurile, pidin ma tõdema et Steni polnud ma kahjuks oma peast siiski välja saanud... unistuste poiss. Ta oli... unelm.
Ma tõusin püsti ja lihtsalt jooksin. Jooksin ära, kuni mulle tuli vastu saekaater. Vaatasin seda veidi, kogusin end siis ja tegin seda, mida õigeks pidasin.
"Lauri," sõnasin vaikselt, kui olin teda märganud.
"Musi, mida sa siin teed?" küsis ta naeratades. Ta tuli mind kallistama. Kogusin end jällegi ja lükkasin ta kindlalt eemale.
"Anna andeks..." sõnasin pisarad silmas.
"Mis on?"
"Anna andeks..." kordasin juba nuttes. Vajusin põlvili maha ja üritasin rääkida.
"Kullake, mis viga on?! Räägi, ära ehmata mind nii!" oli ta juba meeleheitel.
"Ma olen oma tunnetes selgusele jõudnud.." laususin nuttes. Vaatasin talle siis otsa ja tõusin püsti. Ta aimas kohe, mis on teoksil. Ta mõistis mind. Mõistis, et ma tahan tagasi Steni juurde. "Ma armastan Steni."
Lauri vangutas vaikselt pead ja kõndis siis eemale. Ta istus ühele toolile, mis tal seal oli ja süütas sigareti.
"Ta ootab mind kell kaks linnas kaubamaja ees," kogelesin pisaraid pühkides.
"Sa ütlesid et armastad mind," sõnas Lauri vihaselt.
"Jah, siis ma armastasin. Aga selle paari nädalaga, mis me oleme kõike koos teinud ja olnud - ma ütlen ausalt, ma olen iga päev Stenile mõelnud. Ja nüüd andsin ma alla, ma käisin seal, kus me temaga esimest korda kohtusime. Ja siis tulid kõik tunded jälle päevavalgele! Ma sain aru, et tema on see, kellega ma tahan koos olla. Kellega veeta koos aega ja kellega vananeda.."
"Mine siis," lausus ta mokaotsast peale pikka pausi.
"Pä... päriselt?!" küsisin õnnelikumal toonil.
"Mina ei saa sind kinni hoida. Pealegi ei taha ma, et sa õnnetu oleksid. Ole pigem kellegi teisega koos, aga vähemalt, et sa oleksid õnnelik," lausus ta siis ja tõusis püsti. Ta tegi mu peale hella pai ja pööras siis enda kätega mind ümber ja lükkas mind veidi. "Mine."
Hoidsin pisaraid tagasi. Lauri on tõesti mõistev... Kõndisin siis minema, aeg-ajalt ümber õla vaadates. Lauri seisis. Isegi kaugelt oli näha, kuidas ta silmad vesiseks kiskusid ja ta käeseljaga üle näo tõmbas. Nii palju kui ma üritasin - ma ei saa armastada kedagi, keda ma ei armasta. Tundeid ei saa ju valida.
Jooksin kiiresti koju, kust ma oma töölt teenitud raha haarasin, selle kotti koos telefoni ja päikseprillidega pistsin ja siis välja jooksin. Kutsusin takso ja sõitsin linna.
13.45. Panin telefoni käest. Olime jõudnud linnapiirile. Palusin taksojuhil veidi kiirust lisada, kuid seda ta ei teinud, väites et ta ei taha trahvi saada. Olles jõudnud kesklinna, haaras mind kohutav vaatepilt. Üks suur buss oli ristipõiki mööda kesklinna tänavaid maas, ja taguosas veel tuligi otsas. Taksojuht pööras kiiresti auto kuhugi suvalisse kohta ja me mõlemad jooksime autost ära.
"Mis siin juhtus?!" karjatasin paanikas, kui üks politseinik meid keelama tuli, et nii lähedale me tulla ei tohi.
"Üks õpilastebuss käis ümber. Õnneks on lastega kõik korras... peale ühe poisi. Ta suri," rääkis politseinik tuimalt. Mu sees käis läbi valus jõnksatus. 1 poiss? Surnud? Oh jumal, kus on Sten?!
"Kes suri?" suutsin lõpuks küsida.
"Me pole veel isikut tuvastanud, aga üks poiss."
"Ma pean surnut nägema," avaldasin soovi. Meespolitseinik vaatas mind veidi kahtlaselt.
"Ei, me ei saa suvalistele laipu näidata. Vabandage."
"Aga ma võib-olla tunnen teda!" ütlesin juba nuttes. Politseinik kutsus raadiosaatja kaudu teise politseiniku kohale, seekord naise. Naine ja mees rääkisid veidi ja siis anti mulle luba laipa näha.
Eemal lamaski maas üks kogu, mille peal must kile oli. Ma värisesin üleni, kui ma musta katet laibalt pealt tõmbasin. Vaatepilt oli kohutav. Verine nägu, silmad suletud, nägu lillakas-sinine.
"Sten," pobisesin nuttes.
_______
THE END.
Thursday, 2 February 2012
#12
Tõstsin aeglaselt pea. See hetk, mil ma seda tegin, tundus igavene. Silmade eest käis läbi umbes miljon Lauri näoilmet, ja ma ei teadnud millist neist miljonist ta hetkel kannab. Hoidsin salamisi hinge kinni, lootes et ta suudab jääda mõistvaks ja rahulikuks.
Jõudes ta näoni, oleksin ma selle ilmet nähes rabanduse saanud. Ta toetas toolileenile, käed rinnal risti ja nägu rahulolevalt muiges.
"Mis on?" küsisin lolli küsimuse. Ma olin talle ära rääkinud, et ma petsin teda ja ma küsin "mis on".
"Ma tean," vastas ta rahulikult. Ta haaras kahvli ja noa ja asus jälle sööma.
"Mida sa tead?!" muutusin vihaseks.
"Sinust ja Stenist. Sa tõesti pidasid mind nii lolliks, et ma ei saanud aru mis teie vahel oli? Mida tegid Steni pildid sinu digikas? Mida tegid Steni kirjad sinu kirjutuslaua sahtlis? Ja sa arvad, et ma ei märganud, kuidas te too öö, kui me telgis magasime, sellest nii kõvasti rääkisite? Ma tegin samme, ma kaugenesin. Aga ma kuulsin. Kõike, mis teie vahel olnud oli. KÕIKE! Ja sa arvad et ma ei märganud kuidas sa restost tulles Steniga kokku saama läksid? No ausõna... ma pole nii loll nüüd ka." Seletas poiss natuke häält tõstes.
"Sa... sa teadsid, kogu selle aja?! Aga ei öelnud mitte midagi? Lasid sel lihtsalt jätkuda?!"
"Ma ootasin just seda hetke. Seda hetke, kui sa ise kõik tõega välja räägid. Ma mõtlesin endamisi, et kui sa seda nädala jooksul ei tee, siis ma räägin sinuga ise, ja siis oleksin ma olnud poole kurjem kui praegu."
"Ma ei suuda seda uskuda," laususin pettunult. Ta teadis! Teadis kogu aeg, mis on minu ja Steni vahel, aga laskis sel lihtsalt kesta.
"Olgem ausad, kes peaks olema praegu sellises situatsioonis, et ta ei suuda uskuda?"
Langetasin pea alla ja piidlesin kurjalt oma jalanõusid. Ma olin nii haledalt sees... ta teadis seda, kui ma tulin iga kord kraavipervelt ja suudlesin Laurit, suu veel Steni omaga koos. Ta lihtsalt leppis sellega, end vahele segamata. Ta teadis neid salajasi söömaaegu, neid ujumisi, kallistusi, suudlusi...
"Mis me nüüd teeme?" küsisin aralt.
"Mis me ikka tegema peaksime," ütles ta rahulikult. Ta hääl oli täielikult monotoonne, seega ei saanud ma aru, kas tegu oli küsimuse või lihtsalt lausega.
"Niiet... sa andestad mulle?"
Lauri pani kahvli ja noa taas käest, vaatas mulle siiralt otsa ja naeratas. Pühkis siis oma suu söögist ja köhatas. "Mida sina minu olukorras teeksid?"
Kehitasin õlgu.
"Jah, ma annan sulle andeks. Sest kui sa ei armastaks mind, poleks sa sellest nii ausalt rääkinud. Ma pean sind lihtsalt uuesti usaldama õppima."
Mu silmadest hakkasid iseenesest pisarad voolama, mu sees toimus möll ja ma tahtsin lihtsalt teda kallistada. Ja seda ma tegingi. Jooksin enda koha pealt ta sülle ja andsin talle tugeva kallistuse koos sooja suudlusega. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas Lauri vastu ja kallistas mind tugevalt.
*
Peale seda ülestunnistust - mida Lauri juba teadis, hakkasime me Lauriga palju tihedamini koos olema. Me käisime tihti ujumas, söömas ja jooksmas. Jõusaalides, kaubanduskeskustes ja üldse - igalpool. Mõni päev peale meie söömaskäiku hakkasin ma isegi Lauriga tööl kaasas käima. Kell 11 tulin koju, valmistasin söögi ja kella 12.30'ks viisin selle talle. Me naersime, rääkisime, ja peale selle armastuse, mis meil oli, olime me saanud ka parimateks sõpradeks.
Jõudes ta näoni, oleksin ma selle ilmet nähes rabanduse saanud. Ta toetas toolileenile, käed rinnal risti ja nägu rahulolevalt muiges.
"Mis on?" küsisin lolli küsimuse. Ma olin talle ära rääkinud, et ma petsin teda ja ma küsin "mis on".
"Ma tean," vastas ta rahulikult. Ta haaras kahvli ja noa ja asus jälle sööma.
"Mida sa tead?!" muutusin vihaseks.
"Sinust ja Stenist. Sa tõesti pidasid mind nii lolliks, et ma ei saanud aru mis teie vahel oli? Mida tegid Steni pildid sinu digikas? Mida tegid Steni kirjad sinu kirjutuslaua sahtlis? Ja sa arvad, et ma ei märganud, kuidas te too öö, kui me telgis magasime, sellest nii kõvasti rääkisite? Ma tegin samme, ma kaugenesin. Aga ma kuulsin. Kõike, mis teie vahel olnud oli. KÕIKE! Ja sa arvad et ma ei märganud kuidas sa restost tulles Steniga kokku saama läksid? No ausõna... ma pole nii loll nüüd ka." Seletas poiss natuke häält tõstes.
"Sa... sa teadsid, kogu selle aja?! Aga ei öelnud mitte midagi? Lasid sel lihtsalt jätkuda?!"
"Ma ootasin just seda hetke. Seda hetke, kui sa ise kõik tõega välja räägid. Ma mõtlesin endamisi, et kui sa seda nädala jooksul ei tee, siis ma räägin sinuga ise, ja siis oleksin ma olnud poole kurjem kui praegu."
"Ma ei suuda seda uskuda," laususin pettunult. Ta teadis! Teadis kogu aeg, mis on minu ja Steni vahel, aga laskis sel lihtsalt kesta.
"Olgem ausad, kes peaks olema praegu sellises situatsioonis, et ta ei suuda uskuda?"
Langetasin pea alla ja piidlesin kurjalt oma jalanõusid. Ma olin nii haledalt sees... ta teadis seda, kui ma tulin iga kord kraavipervelt ja suudlesin Laurit, suu veel Steni omaga koos. Ta lihtsalt leppis sellega, end vahele segamata. Ta teadis neid salajasi söömaaegu, neid ujumisi, kallistusi, suudlusi...
"Mis me nüüd teeme?" küsisin aralt.
"Mis me ikka tegema peaksime," ütles ta rahulikult. Ta hääl oli täielikult monotoonne, seega ei saanud ma aru, kas tegu oli küsimuse või lihtsalt lausega.
"Niiet... sa andestad mulle?"
Lauri pani kahvli ja noa taas käest, vaatas mulle siiralt otsa ja naeratas. Pühkis siis oma suu söögist ja köhatas. "Mida sina minu olukorras teeksid?"
Kehitasin õlgu.
"Jah, ma annan sulle andeks. Sest kui sa ei armastaks mind, poleks sa sellest nii ausalt rääkinud. Ma pean sind lihtsalt uuesti usaldama õppima."
Mu silmadest hakkasid iseenesest pisarad voolama, mu sees toimus möll ja ma tahtsin lihtsalt teda kallistada. Ja seda ma tegingi. Jooksin enda koha pealt ta sülle ja andsin talle tugeva kallistuse koos sooja suudlusega. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas Lauri vastu ja kallistas mind tugevalt.
*
Peale seda ülestunnistust - mida Lauri juba teadis, hakkasime me Lauriga palju tihedamini koos olema. Me käisime tihti ujumas, söömas ja jooksmas. Jõusaalides, kaubanduskeskustes ja üldse - igalpool. Mõni päev peale meie söömaskäiku hakkasin ma isegi Lauriga tööl kaasas käima. Kell 11 tulin koju, valmistasin söögi ja kella 12.30'ks viisin selle talle. Me naersime, rääkisime, ja peale selle armastuse, mis meil oli, olime me saanud ka parimateks sõpradeks.
#11
"Ja millest siis selline üllatus? Me ju käisime hiljuti kallis restoranis.." pobises Lauri, kui oli kuulnud mu plaani minna sööma. Aga mitte kallisse restorani, ja mitte ka suvalisse kiirtoidurestorani. Lihtsalt, üks tavaline väike söögikoht.
"Mul on sinuga vaja rääkida."
"Millest?"
"Küll sa näed," laususin siis vaikselt ja kõndisin lauast ära. Võtsin kapi pealt enda digika ja liikusin välja. Kraavipervele. Kell oli kohe, kohe 15.00 ja see tõestas, et Sten on tõesti minema sõitnud. Igapäev kell 15 oli ta kraavipervel. Ootas mind. Ma ei käinud iga päev, Sten aga küll. Sest ta arvas et mul on vaja temaga rääkida. Või siis tahtis lihtsalt mõelda, aga fakt oli see, et iga päev kell 15.00 võis teda sealt alati leida.
15.03. Teda tõesti ei olnud. Vanaema pool, kus mujal. Tegin mõned pildid, mõtlesin. Homme.. homme on see päev, kus Lauri saab teada. Saab teada mu tunnetest, mu tegelikest tunnetest. Ma lihtsalt loodan et ta saab aru. Saab aru, nagu ta alati saab ja suudab mulle andestada.
*
Mu käed värisesid. Kõhus keeras. Kõhus olid nagu needsamad draakonid, kes olid ka esimesel kohtumisel Lauriga. Aga seekord olid nad halvast, mitte heast tundest. Pea käis ringi ja hingata oli raske. Mis siis kui seekord ta ei mõista? Kui ta seekord ei saa aru, et ma tõesti armastan teda, aga armastan, ei armastasin ka Steni. Kui ta ei saa aru? Siis on kõik läbi.
"Mida saan pakkuda?" küsis kelner, kolmekümnendates mees.
"Me veel uurime menüüd," vastas Lauri viisakalt ja võttis kätte õhukese musta raamatu - menüü. Ta uuris seda, keeras lehekülgi ja mõtles. Palusin jumalat et ta seda lihtsalt jääkski vaatama. Et see aeg ei lõpeks.. sest ma ei tahtnud talle seda öelda, ei, ei tahtnud.
Vaatasin ka menüüd. Valisin välja kanafilee pastaroaga. Kelner tuli mõne hetke pärast, me avaldasime oma soovid ja ta lahkus. Lauri palus mul rääkida.
"Teeme nii, et ma räägin kui me oleme söögid kätte saanud.. eks?"
"Kuidas soovid," nõustus ta rahulolevalt ja me jäime sööke ootama. Vaikuses. Mitte kumbki ei osanud midagi öelda. Söögid tulid. Lauri naeratas õnnelikult. Mina tahtsin õnnetusest aga nutma hakata.
Peale viit minutit söömist alustas Lauri rääkimist:
"Sul oli mulle midagi öelda?" kui te vaid teaksite kuidas ma seda küsimust kartnud olin! Õudne.
"Ee..jah. Aga esmalt. Palun luba mulle, et sa usud kõike mida ma räägin. Et sa ei hakka kahtlema minus ega mu jutus. Et sa usud 100% mu juttu, sest mina räägin 100% tõtt," alustasin siis ääri-veeri rääkimisega.
"Mm... olgu."
"Lubad?"
"Jah," lausus ta käsi südamel, kahvli ja noa käest pannes ja toolinajale toetudes.
"Ma teadsin Steni juba enne, kui sa meid tuttavaks tegid ja..."
"Kuidas?" segas ta vahele.
"Lauri, teeme nii et mina räägin mis mul öelda on ja peale seda tulevad sinu küsimused." Noogutus Lauri poolt. "Ma teadsin Steni enne, kui sa meid "tuttavaks tegid". Ma kohtasin teda mõned tunnid enne seda kui meie tuttavaks saime. Ja ausalt öeldes, kui ma Steni nägin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Aga et meie esimene kohtumine ei alanud just väga hästi, näitasin ma oma tõeliste tunnete asmel välja viha, raevu. Ja siis nägin ma sind. Sina... hakkasid mulle ka kohe meeldima. Ka meie esimene nägemine ei alanud kõige paremini, selle tulise kohvi suhtes.. aga sa siiski hakkasid mulle üllatavalt palju meeldima. Alguses ma arvasin, et meie vanusevahe 7 aastat on liiga palju, et luua suhe, aga ma eksisin. Ma eksisin rängalt, sest armastuses vanus ei loe. Kui me koos hakkasime elama, siis samal ajal ma vahetasin Steniga kirju. Me ei saanud kokku saada, sest kui me seda tegime, kiskusime kohe tülli. Alati. Aga enne grillimist... me elasime siis juba koos, ja... ma vannun, et kahetsen seda, aga... me suudlesime," vadistasin siis. Mu silmad kiskusid märjaks ja klomp tuli kurku. Ma vaatasin kogu rääkimise aja maha, enda jalge ette. Ma ei julgenud Laurile otsa vaadata ega teinud seda ka nüüd, vaid üritasin kiiresti jätkata. "ja siis tuli see grillipidu. Ma sain aru, et sina pole ainus, keda ma armastan. Sten tähendas mulle liiga palju et tal minna lasta ja siis hakkas pihta see, mida ma endale kunagi ei andesta... ma petsin sind. Suudlused, kallistused ja koosolemised Steniga sel ajal kui sa töötasid. Aga peale seda, kui sa meile auto ostsid, see lõppes. Mina tegin sellele lõpu. Aga nüüd on Sten oma vanaema juures ja ta andis mulle aega, et ma otsustaksin, keda ja mida ma tahan. Aga ma olen juba otsustanud ja mu otsus oled sina! Ma armastan sind liiga palju. Palun anna mulle andeks!"
"Mul on sinuga vaja rääkida."
"Millest?"
"Küll sa näed," laususin siis vaikselt ja kõndisin lauast ära. Võtsin kapi pealt enda digika ja liikusin välja. Kraavipervele. Kell oli kohe, kohe 15.00 ja see tõestas, et Sten on tõesti minema sõitnud. Igapäev kell 15 oli ta kraavipervel. Ootas mind. Ma ei käinud iga päev, Sten aga küll. Sest ta arvas et mul on vaja temaga rääkida. Või siis tahtis lihtsalt mõelda, aga fakt oli see, et iga päev kell 15.00 võis teda sealt alati leida.
15.03. Teda tõesti ei olnud. Vanaema pool, kus mujal. Tegin mõned pildid, mõtlesin. Homme.. homme on see päev, kus Lauri saab teada. Saab teada mu tunnetest, mu tegelikest tunnetest. Ma lihtsalt loodan et ta saab aru. Saab aru, nagu ta alati saab ja suudab mulle andestada.
*
Mu käed värisesid. Kõhus keeras. Kõhus olid nagu needsamad draakonid, kes olid ka esimesel kohtumisel Lauriga. Aga seekord olid nad halvast, mitte heast tundest. Pea käis ringi ja hingata oli raske. Mis siis kui seekord ta ei mõista? Kui ta seekord ei saa aru, et ma tõesti armastan teda, aga armastan, ei armastasin ka Steni. Kui ta ei saa aru? Siis on kõik läbi.
"Mida saan pakkuda?" küsis kelner, kolmekümnendates mees.
"Me veel uurime menüüd," vastas Lauri viisakalt ja võttis kätte õhukese musta raamatu - menüü. Ta uuris seda, keeras lehekülgi ja mõtles. Palusin jumalat et ta seda lihtsalt jääkski vaatama. Et see aeg ei lõpeks.. sest ma ei tahtnud talle seda öelda, ei, ei tahtnud.
Vaatasin ka menüüd. Valisin välja kanafilee pastaroaga. Kelner tuli mõne hetke pärast, me avaldasime oma soovid ja ta lahkus. Lauri palus mul rääkida.
"Teeme nii, et ma räägin kui me oleme söögid kätte saanud.. eks?"
"Kuidas soovid," nõustus ta rahulolevalt ja me jäime sööke ootama. Vaikuses. Mitte kumbki ei osanud midagi öelda. Söögid tulid. Lauri naeratas õnnelikult. Mina tahtsin õnnetusest aga nutma hakata.
Peale viit minutit söömist alustas Lauri rääkimist:
"Sul oli mulle midagi öelda?" kui te vaid teaksite kuidas ma seda küsimust kartnud olin! Õudne.
"Ee..jah. Aga esmalt. Palun luba mulle, et sa usud kõike mida ma räägin. Et sa ei hakka kahtlema minus ega mu jutus. Et sa usud 100% mu juttu, sest mina räägin 100% tõtt," alustasin siis ääri-veeri rääkimisega.
"Mm... olgu."
"Lubad?"
"Jah," lausus ta käsi südamel, kahvli ja noa käest pannes ja toolinajale toetudes.
"Ma teadsin Steni juba enne, kui sa meid tuttavaks tegid ja..."
"Kuidas?" segas ta vahele.
"Lauri, teeme nii et mina räägin mis mul öelda on ja peale seda tulevad sinu küsimused." Noogutus Lauri poolt. "Ma teadsin Steni enne, kui sa meid "tuttavaks tegid". Ma kohtasin teda mõned tunnid enne seda kui meie tuttavaks saime. Ja ausalt öeldes, kui ma Steni nägin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Aga et meie esimene kohtumine ei alanud just väga hästi, näitasin ma oma tõeliste tunnete asmel välja viha, raevu. Ja siis nägin ma sind. Sina... hakkasid mulle ka kohe meeldima. Ka meie esimene nägemine ei alanud kõige paremini, selle tulise kohvi suhtes.. aga sa siiski hakkasid mulle üllatavalt palju meeldima. Alguses ma arvasin, et meie vanusevahe 7 aastat on liiga palju, et luua suhe, aga ma eksisin. Ma eksisin rängalt, sest armastuses vanus ei loe. Kui me koos hakkasime elama, siis samal ajal ma vahetasin Steniga kirju. Me ei saanud kokku saada, sest kui me seda tegime, kiskusime kohe tülli. Alati. Aga enne grillimist... me elasime siis juba koos, ja... ma vannun, et kahetsen seda, aga... me suudlesime," vadistasin siis. Mu silmad kiskusid märjaks ja klomp tuli kurku. Ma vaatasin kogu rääkimise aja maha, enda jalge ette. Ma ei julgenud Laurile otsa vaadata ega teinud seda ka nüüd, vaid üritasin kiiresti jätkata. "ja siis tuli see grillipidu. Ma sain aru, et sina pole ainus, keda ma armastan. Sten tähendas mulle liiga palju et tal minna lasta ja siis hakkas pihta see, mida ma endale kunagi ei andesta... ma petsin sind. Suudlused, kallistused ja koosolemised Steniga sel ajal kui sa töötasid. Aga peale seda, kui sa meile auto ostsid, see lõppes. Mina tegin sellele lõpu. Aga nüüd on Sten oma vanaema juures ja ta andis mulle aega, et ma otsustaksin, keda ja mida ma tahan. Aga ma olen juba otsustanud ja mu otsus oled sina! Ma armastan sind liiga palju. Palun anna mulle andeks!"
Wednesday, 1 February 2012
#10
Pöörasin äkitselt ringi. Vaatasin poisile imestunult otsa.
"Sa ei saa seda teha! Sa rikuksid kõik.. sa rikuksid minu ja Lauri suhte, enda ja Lauri sõpruse ja kui sa seda teeksid, võiksid ka ainult unistada minust!"
"Aga kui mul ei jää muud üle?"
"Mis mõttes?"
"Ma armastan sind, Elis. Miks sa pead selle kõik nii keeruliseks tegema? Lihtsalt ütle talle seda. Et sa armastad mind ja jäta suhe temaga, tule minu juurde. Palun!" ütles ta mind õrnalt emmates. Tõukasin ta eemale.
"Kuidas sa saad selline egoist olla?! "Lihtsalt ütle talle seda". See on ju sama, kui ma praegu sulle ütlen et meie vahel ei saa midagi olema. On ju valus? Ma ei saa seda talle teha. Sa oled nagu tita. Räägin ühte juttu juba sada korda... ta armastab mind ja on minu heaks tegema ÜKSKÕIK mida. Lauri on teistsugune. Teda on raskem unustada kui sind. Anna andeks, aga see on läbi!"
Jooksin minema. Pisarad silmas, jalgades nõrkus. Jooksin, nii kaugele kui jalad võtsid ja siis hakkan nutma. Lakkamatult nutma. Miks see kõik peab nii keeruline olema? Et korraga on mul nemad kaks ja.. loobumine ühest oleks kui poolest südamest loobumine. Aga sedasama ma praegu tegin. Loobusin ühest neist. Valikud.. neid peab tegema.
*
"Oo, midagi sulle," ütles Lauri kavalalt postis sorides. Ma lahkusin otsekohe oma mõtetest ja hakkasin kirja haarama. Lauri naeris ja peitis selle selja taha. Ta pani sinna ka teise käe ja hakkas seda avama.
"Lauri, see on MULLE!" karjusin vihasemalt, mille peale ta ehmus ning kirja vaikselt mulle ulatas. Haarasin selle ja jooksin magamistuppa.
Elis.
Ma tean, et avaldasin sulle iga päevaga aina rohkem ja rohkem survet, et sa seda teeksid, et sa räägiksid, räägiksid tõtt! Hoolimata Lauri tunnetest. Ja ka sinu omadest... ma tean et sa ei saa jätta poissi, keda armastad, lihtsalt päevapealt, seega ma annan sulle aega. Mitte küll ilmatu palju... aga oleks tore kui sa oleksid 31ks augustiks oma otsuse langetanud. Ma sõidan nii kauaks ära, vanaema poole aga 29 august sõidame linna, seal on jalkapoistega üks mäng vaja ära teha. Lähme tellitud bussiga. 30'ndal on mäng ja 31 on päev otsa vaba aega linna peal kollata. Kui sa valid minu... siis palun tule 31 august kell 2 peale lõunat kaubamaja ette. Ma ootan sind seal. Kui sind seal pole sel momendil... siis edu teile Lauriga.
Sten
Lugesin kirja pisarad silmas. Kõhus hakkas imelik tunne, justkui keerama ja... selline vastik peapöörlemine ja üldse kogu see värk. Et ma pean otsustama. Pean otsustama kahe kõige kallima poisi vahel.
"Kellelt see oli? On kõik korras?" küsis Lauri. Märkasin et ta oli uksepiidal seisnud juba tükk aega.
"ÄRA EHMATA!" karjusin esmalt. "kõik on hästi," valetasin siis naeratades. Üritasin silmi mitte pilgutada. Et pisarad jääksid sinna, kus on nende koht.
"Olgu. Aga kellelt kiri oli?"
"Sõbralt..."
"Olgu."
Peale end kogumist, kirja tükkideks rebimist käisin üle pika aja arvutis. Aga mitte oma lemmiksaitidel, ega ka msn'is, vaid otsisin välja ühe mõnusa hubase söögikoha ja broneerisin endale ja Laurile laua. Mul oli kavas iga viimnegi detail Laurile ausalt ära rääkida. Ja seejärel, kui ta mulle üldse andestab, alustada temaga uut peatükki. Kirjutada Sten minevikku ja alustada Lauriga justkui otsast peale. Kui ta mulle andestab.
Subscribe to:
Posts (Atom)