"Ta tuleb täna õhtuse lennuga!" hüüdsin peale kõne katkestamist.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
No comments:
Post a Comment