#12

Tõstsin aeglaselt pea. See hetk, mil ma seda tegin, tundus igavene. Silmade eest käis läbi umbes miljon Lauri näoilmet, ja ma ei teadnud millist neist miljonist ta hetkel kannab. Hoidsin salamisi hinge kinni, lootes et ta suudab jääda mõistvaks ja rahulikuks. 
Jõudes ta näoni, oleksin ma selle ilmet nähes rabanduse saanud. Ta toetas toolileenile, käed rinnal risti ja nägu rahulolevalt muiges.
"Mis on?" küsisin lolli küsimuse. Ma olin talle ära rääkinud, et ma petsin teda ja ma küsin "mis on". 
"Ma tean," vastas ta rahulikult. Ta haaras kahvli ja noa ja asus jälle sööma.
"Mida sa tead?!" muutusin vihaseks.
"Sinust ja Stenist. Sa tõesti pidasid mind nii lolliks, et ma ei saanud aru mis teie vahel oli? Mida tegid Steni pildid sinu digikas? Mida tegid Steni kirjad sinu kirjutuslaua sahtlis? Ja sa arvad, et ma ei märganud, kuidas te too öö, kui me telgis magasime, sellest nii kõvasti rääkisite? Ma tegin samme, ma kaugenesin. Aga ma kuulsin. Kõike, mis teie vahel olnud oli. KÕIKE! Ja sa arvad et ma ei märganud kuidas sa restost tulles Steniga kokku saama läksid? No ausõna... ma pole nii loll nüüd ka." Seletas poiss natuke häält tõstes.
"Sa... sa teadsid, kogu selle aja?! Aga ei öelnud mitte midagi? Lasid sel lihtsalt jätkuda?!"
"Ma ootasin just seda hetke. Seda hetke, kui sa ise kõik tõega välja räägid. Ma mõtlesin endamisi, et kui sa seda nädala jooksul ei tee, siis ma räägin sinuga ise, ja siis oleksin ma olnud poole kurjem kui praegu."
"Ma ei suuda seda uskuda," laususin pettunult. Ta teadis! Teadis kogu aeg, mis on minu ja Steni vahel, aga laskis sel lihtsalt kesta.
"Olgem ausad, kes peaks olema praegu sellises situatsioonis, et ta ei suuda uskuda?"
Langetasin pea alla ja piidlesin kurjalt oma jalanõusid. Ma olin nii haledalt sees... ta teadis seda, kui ma tulin iga kord kraavipervelt ja suudlesin Laurit, suu veel Steni omaga koos. Ta lihtsalt leppis sellega, end vahele segamata. Ta teadis neid salajasi söömaaegu, neid ujumisi, kallistusi, suudlusi...
"Mis me nüüd teeme?" küsisin aralt.
"Mis me ikka tegema peaksime," ütles ta rahulikult. Ta hääl oli täielikult monotoonne, seega ei saanud ma aru, kas tegu oli küsimuse või lihtsalt lausega.
"Niiet... sa andestad mulle?"
Lauri pani kahvli ja noa taas käest, vaatas mulle siiralt otsa ja naeratas. Pühkis siis oma suu söögist ja köhatas. "Mida sina minu olukorras teeksid?"
Kehitasin õlgu.
"Jah, ma annan sulle andeks. Sest kui sa ei armastaks mind, poleks sa sellest nii ausalt rääkinud. Ma pean sind lihtsalt uuesti usaldama õppima."
Mu silmadest hakkasid iseenesest pisarad voolama, mu sees toimus möll ja ma tahtsin lihtsalt teda kallistada. Ja seda ma tegingi. Jooksin enda koha pealt ta sülle ja andsin talle tugeva kallistuse koos sooja suudlusega. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas Lauri vastu ja kallistas mind tugevalt.


*

Peale seda ülestunnistust - mida Lauri juba teadis, hakkasime me Lauriga palju tihedamini koos olema. Me käisime tihti ujumas, söömas ja jooksmas. Jõusaalides, kaubanduskeskustes ja üldse - igalpool. Mõni päev peale meie söömaskäiku hakkasin ma isegi Lauriga tööl kaasas käima. Kell 11 tulin koju, valmistasin söögi ja kella 12.30'ks viisin selle talle. Me naersime, rääkisime, ja peale selle armastuse, mis meil oli, olime me saanud ka parimateks sõpradeks.