F vs F #2

Olime kõndinud umbes 10 minutit, kui saabusime meie maja juurde. See oli üpris imelik majake. See tundus natuke suurem, kui teised majad. See oli kõigest ja kõigist eraldatud, aga plusspunkte andis see, kus see asus. Ümberringi oli võsastik, mitte küll tihe, aga mitte ka piisavalt hõre et näha laagriplatsile, kus olid ülejäänud 30 maja. Majast eemal umbes 25 meetrit asus jõgi. See oli väike, aga ujuda kannatas seal kindlasti. Välimuselt olin see ikka selline, nagu teisedki laagriplatsil - kolm treppi viivad sind väikesele verandale ja ukse lahti tehes avanes vaade ühele ainsale toale, kahe voodi, öökappide ja riidekapiga. Aga üks uks viis magamistoast veel edasi. 
"See majake on küll teistest eraldatud, aga see-eest on teil kahe peale tualett, te ei pea kasutama WC'd laagriplatsil, mida kasutavad ülejäänud noored. Ja majake on veel veidi suurem ja.. aga ma ei oska öelda miks see teistest eraldatud on," seletas Fred. Ma pole kindel, kas sain tema sõnadest õigesti aru ja ma pole kindel kas ta jutt kestis 0,5 või 1 sekund, aga asi milles ma kindel võisin olla - ta hääl oli nii saatanlikult kena. Mehine ja samas mahe. 
"No ok siis. Võid minna," ütles Sandra ülbelt ja viskas oma üheainsa pisikese koti voodile. Ta tuli kaheks nädalaks siia üheainsa kilekoti mõõdu välja andva riidekotiga? KAHEKS NÄDALAKS? 
Fred naeratas meile, soovis head sisseelamist ja andis käsu kell 20.00 laagriplatsil olla. Siis astus ta uksest välja ja pisikesest aknast võis näha teda kiirel sammul eemale kõndimas.
"Suitsu teed?" küsis Sandra peale minutit täielikku vaikust. Vaatasin talle üllatunult otsa, kui ta avas paki sinist Bondi ja võttis sealt suitsu, mille ta seal samas põlema pani ja kaks esimest mahvi tõmbas. Raputasin pead, kui ta suitsupaki mu nina ette pani ja mulle seda kraami pakkus. Ma pole kunagi suitsetanud, ja ei kavatse seda ka teha.
"Akent oleks vaja lahti teha," pomises ta justkui omaette, avas siis akna ja tume toss väljus meie väikesest toakesest. Tõusin püsti ja silmitsesin riidekappi, mis oli tõesti väike. See koosnes neljast sahtlist. Kodus on mul garderoob, mis on umbes samasuur kui mõne inimese ühetoaline korter. Ma lihtsalt olen rikkast perest ja võin endale selliseid asju lubada.
Avasin sahtleid ja üritasin oma asjad mahutada kahte sahtlisse, et kaks jääks Sandrale. Asjad olid tihedalt topitud mõlemasse sahtlisse ja kolm toppi, kaks paari lühikesi pükse ja kaks dressipluusi ei mahtunud ikka ära, pressisin ma kuidas suutsin aga ära enam ei mahtunud. Sahtlid olid triiki täis ja isegi mu üks sokk poleks enam kuhugi mahtunud.
"Sahtlid on tõesti väiksed.." pomisesin vaikselt. Sandra, kes oli end voodis ilusti sisse seadnud ja oma telefoni näputas, tõusis ka püsti, seisis mu kõrvale ja viskas kapile pilgu peale.
"Sa võid kolm sahtlit võtta, ma saan ühega hakkama. Mul on vähe asju kaasas," sõnas ta siis ükskõikselt ja liikus tagasi voodisse. 
"Tõesti? Oled kindel et su asjad ära mahuvad?" peale küsimuse esitamist tundsin end kohe halvasti, see kõlas kui mõnitus, sest riidekotis oli tal tõesti minimaalselt asju.
"Ma ei vaja kahte sahtlit, et ära mahutada paar teksasid, üks paar lühikesi pükse ja kaks T-särki millele lisanduvad mu pesukomplektid," ütles ta jällegi ülbelt. Kohmetusin veidi, tänasin tüdrukut ja avasin oma triiki täis sahtlid, et sealt mõned asjad kolmandasse sahtlisse ümber tõsta.
Kell tiksus aina edasi ja üsnagi varsti oli kell 19:45. 
"Äkki peaksime me minema hakkama, kell on ju varsti kaheksa?" tegin ettevaatlikult ettepaneku. Tüdruk pani oma ära näputatud telefoni kõrvale ja lausus üksluiselt:
"Ära arva et ma hakkan siin laagris sinuga koos aega veetma. See, et me ühes toas oleme, ei tee meist mingeid sõbrannasid. Sina käid ikka oma teed, mina oma teed ja me ei hakka hommikuti koos jooksmas käima või õhtuti koos rivistusele kõndima. Selge?"
"Vabandust, ma lihtsalt küsisin," ütlesin veidi solvunult, haarasin voodilt oma laia pusa ja astusin välja. Kõndisin kolm treppi allapoole ja tõmbasin halli pusa peale.