#10

Pöörasin äkitselt ringi. Vaatasin poisile imestunult otsa.

"Sa ei saa seda teha! Sa rikuksid kõik.. sa rikuksid minu ja Lauri suhte, enda ja Lauri sõpruse ja kui sa seda teeksid, võiksid ka ainult unistada minust!"

"Aga kui mul ei jää muud üle?"

"Mis mõttes?"

"Ma armastan sind, Elis. Miks sa pead selle kõik nii keeruliseks tegema? Lihtsalt ütle talle seda. Et sa armastad mind ja jäta suhe temaga, tule minu juurde. Palun!" ütles ta mind õrnalt emmates. Tõukasin ta eemale.

"Kuidas sa saad selline egoist olla?! "Lihtsalt ütle talle seda". See on ju sama, kui ma praegu sulle ütlen et meie vahel ei saa midagi olema. On ju valus? Ma ei saa seda talle teha. Sa oled nagu tita. Räägin ühte juttu juba sada korda... ta armastab mind ja on minu heaks tegema ÜKSKÕIK mida. Lauri on teistsugune. Teda on raskem unustada kui sind. Anna andeks, aga see on läbi!"

Jooksin minema. Pisarad silmas, jalgades nõrkus. Jooksin, nii kaugele kui jalad võtsid ja siis hakkan nutma. Lakkamatult nutma. Miks see kõik peab nii keeruline olema? Et korraga on mul nemad kaks ja.. loobumine ühest oleks kui poolest südamest loobumine. Aga sedasama ma praegu tegin. Loobusin ühest neist. Valikud.. neid peab tegema.

*

"Oo, midagi sulle," ütles Lauri kavalalt postis sorides. Ma lahkusin otsekohe oma mõtetest ja hakkasin kirja haarama. Lauri naeris ja peitis selle selja taha. Ta pani sinna ka teise käe ja hakkas seda avama.

"Lauri, see on MULLE!" karjusin vihasemalt, mille peale ta ehmus ning kirja vaikselt mulle ulatas. Haarasin selle ja jooksin magamistuppa.

 Elis.

Ma tean, et avaldasin sulle iga päevaga aina rohkem ja rohkem survet, et sa seda teeksid, et sa räägiksid, räägiksid tõtt! Hoolimata Lauri tunnetest. Ja ka sinu omadest... ma tean et sa ei saa jätta poissi, keda armastad, lihtsalt päevapealt, seega ma annan sulle aega. Mitte küll ilmatu palju... aga oleks tore kui sa oleksid 31ks augustiks oma otsuse langetanud. Ma sõidan nii kauaks ära, vanaema poole aga 29 august sõidame  linna, seal on jalkapoistega üks mäng vaja ära teha. Lähme tellitud bussiga. 30'ndal on mäng ja 31 on päev otsa vaba aega linna peal kollata. Kui sa valid minu... siis palun tule 31 august kell 2 peale lõunat kaubamaja ette. Ma ootan sind seal. Kui sind seal pole sel momendil... siis edu teile Lauriga.

                                                                               Sten

Lugesin kirja pisarad silmas. Kõhus hakkas imelik tunne, justkui keerama ja... selline vastik peapöörlemine ja üldse kogu see värk. Et ma pean otsustama. Pean otsustama kahe kõige kallima poisi vahel.

"Kellelt see oli? On kõik korras?" küsis Lauri. Märkasin et ta oli uksepiidal seisnud juba tükk aega.

"ÄRA EHMATA!" karjusin esmalt. "kõik on hästi," valetasin siis naeratades. Üritasin silmi mitte pilgutada. Et pisarad jääksid sinna, kus on nende koht.

"Olgu. Aga kellelt kiri oli?" 

"Sõbralt..." 

"Olgu."

Peale end kogumist, kirja tükkideks rebimist käisin üle pika aja arvutis. Aga mitte oma lemmiksaitidel, ega ka msn'is, vaid otsisin välja ühe mõnusa hubase söögikoha ja broneerisin endale ja Laurile laua. Mul oli kavas iga viimnegi detail Laurile ausalt ära rääkida. Ja seejärel, kui ta mulle üldse andestab, alustada temaga uut peatükki. Kirjutada Sten minevikku ja alustada Lauriga justkui otsast peale. Kui ta mulle andestab.