Kõndisin mööda võõrast ala ringi. Igal pool oli palju noori. Vanuses 13-17, kes kõik koos rääkides tekitasid kõva sumina. Minu ümber oli palju aiamajakesi, selliseid väikseid, aga samas suuri, kuhu mahtus ideaalsealt peale kahe voodi, öökappide ning pisikese riidekapi ka kaks inimest. Igal majakesel oli ukse peal number, mis kattus võtme otsas rippuva võtmehoidja numbriga. "815," pomisesin iseendale, vaadates enda võtme otsas rippuvat võtmehoidja numbrit. Kolasin veel ringi, otsides ikka veel meeleheitlikult seda numbrit. Minu maja. 809, 810, 811.. lõpp. Rida lõppes. Ometigi oli maju ainult 30, ma olin need juba ära lugenud ja mitte ühelgi polnud minu numbrit peal. Number 815 pani mind kohe mõtlema, et tulen laagrisse, kus on 815 või rohkem tube/maju. Aga siin on ainult 30 majakest, numbrid on lihtsalt sellised suured.
"Fakk noh," kuulsin enda selja tagant tüdruku häält. Hääl kuulus vast umbes minu vanusele, võib-olla natuke vanemale. Pöörasin end ringi ja nägingi enda ees tüdrukut, kes oli täpselt selline nagu ma arvasin. Pikemat sorti lokkis tumedad juuksed, rohekad-hallid silmad, pikka kasvu ja lohakalt riides. Teksadest välja lõigatud lühikesed püksid narmendasid, originaalvärvis must T-särk oli luitunud ning rohelist värvi ketsid andsid kogu välimusele lõpp-punkti.
"Mida?" nähvas tüdruk avastades, kuidas ma teda jõllitanud olin. Pöörasin kiiresti pea ära ja kõndisin edasi. Möödunud oli juba 20 minutit peale rivistust ja seda, kui meile võtmed kätte anti. Peaaegu et kõik noored olid oma majakestesse asunud ja avasid seal usinasti kohvreid ning sättisid end siiski kaheks nädalaks sisse. Aga mina ei leidnud enda maja. Ikka veel mitte. Iga uue ringi lõppedes ohkasin sügavalt, ära hoides mu vihahoogu, mis aina kogunes ja kogunes. Vaatasin veel enda ringi. Õuel polnud enam ühtki hinge, peale minu ja selle sama tüdruku, keda ma ennist näinud olin. Kõik olid enda majakestes. Isegi laagrijuhid olid kogunenud neile mõeldud kahekorruselisse majja. Otsustasin abi küsida.
"Ma ei leia oma majakest," laususin häbelikult, kui olin jõudnud suure maja uksele koputada ja mees vanuses 20-22 mulle vastu tulnud oli.
"Aa, 815 jah?" küsis mees, kes oli arvatavasti aru saanud, miks ma olin teinud peale kogu õuele 10 tiiru, tulutult.
"Fred, 815 on siin ja tahab majja!" hüüdis ta seejärel.
"Ma tulen!" hüüdis arvatavasti see Fred vastu. Juba häälest oli aru saada, et mees/poiss on kena. Selline mahe ja mehine hääl võlus mind juba enne, kui ma teda näinudki olin. Astusin veidi tagasi, kui märkasin kaugemalt, kuidas samas vanuses mees uksest välja astus ja minu poole kätt viipas, et ma tuleksin. Ja jälle oli see mees, Fred, samasugune nagu ma kujutasin. Pruunid juuksed, tumepruunid silmad ja jumalikud näojooned sobisid ta treenitud kehaga.
"Maja 815 asub teistest veidi eemal," alustas Fred rääkimist. Kiirendasin veidi sammu, sest olin mehest korralikult maha jäänud ja seega pidin pingutama, et kuuleksin mida tal öelda on. "Iga aasta on rivistusel unustatud rääkida, et maja 815 saanud isikud palun tulge meie juurde, me juhatame teid sinna," naeris ta. Naersin viisakalt kaasa. Siis märkas Fred kaugemal seda sama tüdrukut, seda lohakalt riides ja ülbet. Seekord kimus ta usinalt suitsu.
"Hei," hõikas Fred veidi karmimalt. "Ära suitseta, sa pole 18."
"Kust s' seda võtad?" nähvas tüdruk vastu.
"Sest muidu ei istuks sa praegu seal. Kuni vanuses 17 on ainult siia lubatud, nagu sa tead."
"Ongi nii jah."
"Jah. Mida sa üldse seal teed? Miks sa oma majas pole?" tegi Fred taaskord karmi häält.
"Tra mina ei leia seda hurtsikut üles. Mingi faking 815, seda tra pole siin mitte faking kuskil ju!" närvitses ta ülbelt vastu. Ah sellepärast ta ennam pobiseski, et ta ei leidnud oma maja nagu minagi. Oota.. 815? Ehk me oleme toanaabrid. Oh ei... see veel puudus et ma mingi närvilise ja ropu suuvärgiga plika enda kõrvale saan.
"Tule meiega, ma viin teid sinna. Tema on su toanaaber," viitas ta käega minu poole. Tüdruk viis oma silmad minu peale ja hoidis seal neid õige mitu sekundit.
"Sina," pomises ta veidi õelalt.
"Tere jah. Kelly," andsin oma käe.
"Sandra," ütles ta ükskõikselt ja kõndis edasi.
Kelly
Sandra
Fred
No comments:
Post a Comment