F vs F #6

Kohkusin veidi, kui ta mu ees seisis ja mu silmadesse vaatas. Pöörasin pilgu ära ja tahtsin veest välja kõndida, kuid järsku tundsin, kuidas Sandra mu käest haaras ja mu tagasi tõmbas.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt. 
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku. 
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?" 
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi. 
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.