#11

"Ja millest siis selline üllatus? Me ju käisime hiljuti kallis restoranis.." pobises Lauri, kui oli kuulnud mu plaani minna sööma. Aga mitte kallisse restorani, ja mitte ka suvalisse kiirtoidurestorani. Lihtsalt, üks tavaline väike söögikoht.
"Mul on sinuga vaja rääkida."
"Millest?"
"Küll sa näed," laususin siis vaikselt ja kõndisin lauast ära. Võtsin kapi pealt enda digika ja liikusin välja. Kraavipervele. Kell oli kohe, kohe 15.00 ja see tõestas, et Sten on tõesti minema sõitnud. Igapäev kell 15 oli ta kraavipervel. Ootas mind. Ma ei käinud iga päev, Sten aga küll. Sest ta arvas et mul on vaja temaga rääkida. Või siis tahtis lihtsalt mõelda, aga fakt oli see, et iga päev kell 15.00 võis teda sealt alati leida.
15.03. Teda tõesti ei olnud. Vanaema pool, kus mujal. Tegin mõned pildid, mõtlesin. Homme.. homme on see päev, kus Lauri saab teada. Saab teada mu tunnetest, mu tegelikest tunnetest. Ma lihtsalt loodan et ta saab aru. Saab aru, nagu ta alati saab ja suudab mulle andestada. 


*


Mu käed värisesid. Kõhus keeras. Kõhus olid nagu needsamad draakonid, kes olid ka esimesel kohtumisel Lauriga. Aga seekord olid nad halvast, mitte heast tundest. Pea käis ringi ja hingata oli raske. Mis siis kui seekord ta ei mõista? Kui ta seekord ei saa aru, et ma tõesti armastan teda, aga armastan, ei armastasin ka Steni. Kui ta ei saa aru? Siis on kõik läbi.
"Mida saan pakkuda?" küsis kelner, kolmekümnendates mees. 
"Me veel uurime menüüd," vastas Lauri viisakalt ja võttis kätte õhukese musta raamatu - menüü. Ta uuris seda, keeras lehekülgi ja mõtles. Palusin jumalat et ta seda lihtsalt jääkski vaatama. Et see aeg ei lõpeks.. sest ma ei tahtnud talle seda öelda, ei, ei tahtnud.
Vaatasin ka menüüd. Valisin välja kanafilee pastaroaga. Kelner tuli mõne hetke pärast, me avaldasime oma soovid ja ta lahkus. Lauri palus mul rääkida.
"Teeme nii, et ma räägin kui me oleme söögid kätte saanud.. eks?"
"Kuidas soovid," nõustus ta rahulolevalt ja me jäime sööke ootama. Vaikuses. Mitte kumbki ei osanud midagi öelda. Söögid tulid. Lauri naeratas õnnelikult. Mina tahtsin õnnetusest aga nutma hakata.
Peale viit minutit söömist alustas Lauri rääkimist:
"Sul oli mulle midagi öelda?" kui te vaid teaksite kuidas ma seda küsimust kartnud olin! Õudne.
"Ee..jah. Aga esmalt. Palun luba mulle, et sa usud kõike mida ma räägin. Et sa ei hakka kahtlema minus ega mu jutus. Et sa usud 100% mu juttu, sest mina räägin 100% tõtt," alustasin siis ääri-veeri rääkimisega.
"Mm... olgu."
"Lubad?"
"Jah," lausus ta käsi südamel, kahvli ja noa käest pannes ja toolinajale toetudes.
"Ma teadsin Steni juba enne, kui sa meid tuttavaks tegid ja..."
"Kuidas?" segas ta vahele.
"Lauri, teeme nii et mina räägin mis mul öelda on ja peale seda tulevad sinu küsimused." Noogutus Lauri poolt. "Ma teadsin Steni enne, kui sa meid "tuttavaks tegid". Ma kohtasin teda mõned tunnid enne seda kui meie tuttavaks saime. Ja ausalt öeldes, kui ma Steni nägin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Aga et meie esimene kohtumine ei alanud just väga hästi, näitasin ma oma tõeliste tunnete asmel välja viha, raevu. Ja siis nägin ma sind. Sina... hakkasid mulle ka kohe meeldima. Ka meie esimene nägemine ei alanud kõige paremini, selle tulise kohvi suhtes.. aga sa siiski hakkasid mulle üllatavalt palju meeldima. Alguses ma arvasin, et meie vanusevahe 7 aastat on liiga palju, et luua suhe, aga ma eksisin. Ma eksisin rängalt, sest armastuses vanus ei loe. Kui me koos hakkasime elama, siis samal ajal ma vahetasin Steniga kirju. Me ei saanud kokku saada, sest kui me seda tegime, kiskusime kohe tülli. Alati. Aga enne grillimist... me elasime siis juba koos, ja... ma vannun, et kahetsen seda, aga... me suudlesime," vadistasin siis. Mu silmad kiskusid märjaks ja klomp tuli kurku. Ma vaatasin kogu rääkimise aja maha, enda jalge ette. Ma ei julgenud Laurile otsa vaadata ega teinud seda ka nüüd, vaid üritasin kiiresti jätkata. "ja siis tuli see grillipidu. Ma sain aru, et sina pole ainus, keda ma armastan. Sten tähendas mulle liiga palju et tal minna lasta ja siis hakkas pihta see, mida ma endale kunagi ei andesta... ma petsin sind. Suudlused, kallistused ja koosolemised Steniga sel ajal kui sa töötasid. Aga peale seda, kui sa meile auto ostsid, see lõppes. Mina tegin sellele lõpu. Aga nüüd on Sten oma vanaema juures ja ta andis mulle aega, et ma otsustaksin, keda ja mida ma tahan. Aga ma olen juba otsustanud ja mu otsus oled sina! Ma armastan sind liiga palju. Palun anna mulle andeks!"