Avasin silmad ja nägin ähmaselt kuidas tumedate ja pikkade juustega tüdruk hoidis käes püstolit. Kargasin kohe istukile, pühkisin kiiresti silmi ja kuulsin siis, kuidas seesama tüdruk vajutas päästikule ja ma tundsin vett enda näos, seejärel juustes ja varsti olin mina koos kõige oma voodiga märg. Röögatasin, kuid pidin tõdema et olin kiiresti üles saanud.
"SANDRA!" kiljatasin siis.
"Jah?" küsis ta rahulikult, kõndides vannituppa, veepüstoli ülejäänud veest tühjaks tehes ja siis magamistuppa tagasi lonkides.
"Mis.. miks.. misasja?!" kokutasin.
"Nüüd said sa tunda, mis tunne on, kui keegi sind keset ööd üles ajab, siis akna lahti teeb, kolistab ja kilistab pool ööd ja ei lase mul magama jääda!"
"Misasja?! Siis kui ma südaööl tulin? Ma poleks akent lahti teinud, kui sa siin ei suitsetaks! Terve tuba haises nagu mingi joodiku elamine, isegi mu voodipesul oli suitsuhais küljes! Kui sa suitsetad, palun tee vähemalt aken lahti või midagi, nagu tegelt ka. Ja ma kõndisin siin ringi maksimaalselt kümme minutit.. ma ei saa su probleemist aru. Oleksin pidanud kõndima kikivarvukil ja hinge kinni hoidma?!"
Sandra piidles mind korraks kurjalt, vangutas siis pead ja haigutas. Ta kandis rohelist suurt T-särki ja lühikesi pükse. Seejärel ta ronis tagasi teki alla ja vähem kui viie minutiga ta magas. Vaatasin korraks õue, kõndisin siis vaikselt riidekapini, mille peal seisis mu leht laagrikavaga.
PÜHAPÄEV 17.07
kell 9.00 äratus
9.10-9.30 võimlemine, pesemine
9.30-10.00 hommikusöök
10.00 kogunemine laagriplatsil, võistkondade tegemine kuueks rühmaks ja loengute alustamine
Lugesin kava enam-vähem läbi ja otsisin riidekapist sobivad riided. Kollane topp, mustad lühikesed püksid ja kollakas õhuke sviiter. Kuulsin norsatamist. Vaatasin kohe Sandra juurde, ja tõsi see oli - ta magas nagu nott, norskas veel peale kauba. Ohkasn sügavalt ja mõtlesin - me peame olema kell 9.10 võimlemas, tema magab. Mis kell üldse on?!
Kõndisin oma öökapini, kust ma leidsin telefoni ja selle kella vaatasin. 07.33. Ohkasin vihaselt. Ta äratas mind varem üles.
Kopp-kopp. Avasin uniselt silmad ja vaatasin enda ette. Minu ja Sandra voodit lahutas kõige rohkem poolteist meetrit, tüdruk magas hambad laiali ja sügavalt hingates. Kopp-kopp. Tegin silmad pärani lahti, vaatasin kiiresti kella ja ehmusin. 09.54. Ma olin magama jäänud! Me olime magama jäänud. Ja keegi oli ukse taga. Kargasin kiiresti püsti ja vaatasin end vannitoa peeglist. Kiiresti-kiiresti panin juuksed normaalsemasse krunni ja loputasin veega silmad. Jooksin ukse peale.
"Tšauu, miks sind võimlemas ega söömas polnud?!" Macie.
"Tšauuuu! Õhh.. me jäime magama," sõnasin häbelikult. Macie hakkas naerma ja ma kutsusin ta sisse. Nähes Sandrat ta veidi naeris, istus siis mu voodile ja ootas kuni ma riidesse panin ja me majast väljusime.
"Oled kindel et sa ei peaks Sandrat üles ajama?" küsis Macie mu otsuse üle.
"Jaa, ta ise eile ütles et me pole mingid sõbrannad. Saad aru, hommikul kell pool kaheksa pritsis ta mind veega! Ütles et ma olevat öösel koju tulles palju kolistanud ja akna lahti teinud.. terve tuba haises suitsu järele. Ja ta tegi mulle eile selgeks, et me elame ainult ühes toas - see ei tee meid sõpradeks ega anna meile midagi ühist. Eks ta ise teab mis teeb," laususin rahulikult. Macie vaid naeris.
Me kõndisime laagriplatsile ja liikusin kohe ülemate juurde. Seletasin ära, et meie majake asub teistest eemal ja me ei ärkanud ise üles, seega oleme söögist ilma ja magasime sisse. Lea tegi mulle selgeks, et edaspidi peame äratused ise tööle panema - keegi ei tule meid sinna äratama. Siis lubas ta mul veel süüa kiiresti ja kuna tal paistis olevat üpris ükskõik millisesse rühma ma lähen, läksin Macie'ga samasse.
Terve meie päev möödus mööda loenguid mööda käies, vahel oli ka lõunasöök ja mingid mängud. Saime fotograafia osa pealt poole targemaks - ma tean nüüd palju rohkem asju. Kella viie ajal käisime oma majakestes ja otsisime enda kaamerad (kõigil laagris olijatel oli see kohustuslik vara, mida kaasa võtta) ja meil oli tund aega käia mööda laagriplatse ja loodust pildistada. Õhtul näitasime neid kõik kordamööda ülematele ja parimad said väikese šhokolaadi. Iga rühma parim. Meie rühma parim olin mina, pildistasin oranžikat päikest, puud tegid pildi eriliselt ilusaks ja kaskede rohelised lehed särasid päikese käes.
"Mis sa õhtul teed? Me teeme Ralph'i, Kyle'i, Stacy ja Edwiniga väikese kogunemise jälle, samas kohas mis eile. Seekord ei joo ega suitseta - lihtsalt muljetame oma päevast ja räägime asjadest. Oled tulija?" küsis Macie, kui me kõndisime äsja mu maja juurde, Macie saatis mind.
"Tulen ikka, toas ma niikuinii olla ei taha. Aga.. mis kell? Kell seitse on ju õhtusöök ja kell üheksa see test päeva kohta."
"Me teemegi kohe peale seda testi, et noh otse kohe lähme sealt, tubadest läbi ei käi."
"Aa, okei. Ikka tulen," sõnasin siis. Macie naeratas vastu ja tegi mulle õrna kallistuse.
"Olen kümme minutit enne seitset su maja ees, tule siis välja ja lähme koos sööma onju? Ja pea meeles, et sina saadad mind pärast mu maja juurde! Mina olen sind juba saatnud mitu korda," sõnas tüdruk naerdes.
"Sa lähed Stacy'ga, sul on normaalne toanaaber vähemalt!"
"No, normaalsem tõesti kui sinu oma, aga ega Stacy mingi normaalne küll pole. Ta on nii igav.. ei räägi mitte midagi ja on nii piinlikult viisakas."
"Nojah.. meil pole vedanud. Aga näeb siis!" hõikasin eemale kõndivale tüdrukule järele. Vastuseks ta ainult lehvitas.
"Sa ei saanud mind hommikul üles siis ajada?!" kuulsin vihaseid sõnu juba siis, kui ukse praokile olin ajanud.
"Sa ütlesid, et me pole mingid sõbrad - sina saad ise hakkama ja mina ise, eks vaata siis ise kuidas üles saad hommikuti," ütlesin suvalise häälega oma ketse jalast kiskudes.
Vastuseks Sandralt kuulsin ainult mühatust. Istusin oma voodile ja võtsin telefoni kätte.
"Kuule.." sõnas Sandra vaikselt. Ta pani oma telefoni käest ja vaatas mulle siiralt otsa. Panin siis enda omagi käest ka kuulasin. "sorri et ma esimesel kohtumisel nii ülbe olin. Ma vaatasin et sa Macie'ga siin kõnnid ringi.. ta on mu klassiõde. Ilmselt ta juba rääkis sulle mu mittesuhtlemisoskusest?" noogutasin vastuseks. "siis sa tead, et ma ei oska kellegagi suhelda. Sorri kui sa arvad et ma mingi ilge bitch või no ma ei tea onju, aga tegelt ma pole selline. Ma lihtsalt.. ei oska kuidagi olla. Ma ei tea kuidas ma peaksin käituma teiste inimeste seltkonaas ja no tead küll. Sa tundud olevat tore tüdruk, aga ma lihtsalt.. ei oska. Ma ei tea kuna mida ütlema peab ja kas peab. Mul pole kunagi õiget sõbrannat olnudki!" rääkis tüdruk kurvalt. Mu suu vajus sõna otseses mõttes lahti. Piidlesin tüdrukut suurte silmadega. Et tema suudab nii tõsisel teemal nii hästi rääkida? Okei..
"Sellest pole midagi.. sul on raske olnud."
Peale lühikest vaikust ulatas tüdruk mulle oma käe.
"Sõbrad?" küsis ta naeratades.
"Sõbrad."
No comments:
Post a Comment