http://www.beautybymissl.com/2012/06/beauty-by-miss-l-suvealguse-loos.html
Osalege ja jagage edasi ;)
Tuesday, 26 June 2012
Tuesday, 5 June 2012
#3
"Up to the end!" hõikas Kumar oma kaaslasele, kaardilugeja Sahanile. Nad hõikavad seda üksteisele alati enne võistlusi. Oli kätte jõudnud ju kolmapäev. Ja need rallivõistlused. Kumar tuli tagasi minu juurde, kallistas kõvasti ja lausus: "me saame hakkama."
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
Subscribe to:
Posts (Atom)