#2

"Hey sweetie," lausus Kumar peale minu maha tõstmist ja oma kohvrite haaramist. Asusime kõndima.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!" 
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas. 
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!" 
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.