#8

Peale seda kokkupuudet Steniga olin ma terve järgmise päeva õnnetu, vihane ja kurb. Miks see kõik peab just minuga juhtuma, et siin külas, kus ennem oli kõige ilusam poiss 11 aastane, on nüüd 2 jumalikku, kellele ka mina meeldin. Olles ühega koos, mõtlesin teisele. Olles teisega koos, mõtlesin kuidas ma saan esimest petta.
"Ole nüüd, palun. Ma ei taha üksi ka minna," sõnas Lauri, käskides mul end riidesse panna. Selle grillimise jaoks... ma ei tahtnud sinna minna!
"Õhhh... olgu. Aga nagu ma ütlesin - ei mingit telkimist. Lähme sinna, grillime, sina jood mõned õlud, mina mõne siidri ja tuleme. Eks?"
"Ei, ei. Ma parandan: Lähme sinna, MINA joon, sina sööd ja tuleme. Mina söön kah. Kui toit maitsev on... sina ei joo midagi, mu kulla väike 16 aastane jõmpsikas," ütles poiss naerdes ja mu ninale väikese musi tehes.
"Nähh," ütlesin solvunult. Naersime siiski mu üle ja ma läksin riidesse panema. Kollane T-särk mustade lühkadega. Kõndisime käsikäes Steni juurde ja seal ootas meid 6 karpi vorstikesi, 3 ämbrit šašlõkki, kast õlut ja 6 siidrit. Ja muidugi ka Sten, kes õllepurk näpuvahel meile vastu kõndis.
"Tore et tulla saite," hõikas ta juba kaugelt, lähemale jõudes Lauriga käsi kokku surudes.
"Jah. Ja ma pole veel tutvustanud, minu tüdruk - Elis," sõnas Lauri uhkelt käega minu poole viibates. Ja-jah. Pole varem tutvunud.
"Ahah. Tore tutvuda, Elis."
"Tere jah, Sten," sõnasin eriti ülbelt. Lauri vaatas mind imelikult, kuid vastuseks talle ma ainult naeratasin.
Kõndisime siis grilliplatsi poole, kus poisid tule alla tegid ja jutustasid. Tundsin end eriti nirusti. Kuidas ma saaksingi nende vahel valida? Peale ühe südame purustamist, purustaksin ma ka kindlasti nende vahelise sõpruse, sest ka Sten ei suudaks nii kaua vait olla ja tema puhul selline asi nagu unustamine ei tule kõne allagi. Ta ei unusta meie suudlust. Ta jätkab oma mänge ja mina nõrguke ei suuda talle vastu panna. Ja kui panen, räägib ta Laurile meie suudlusest.
Okei, viimane lause ei vasta tõele. Sten pole selline, aga mingigi kartus on ikka, et Lauri sellest teada saab, mida mitte mingi hinna eest juhtuda ei tohi. Ainult juhul kui ma seda ise talle räägin.
"Elis? Hei? Tahad siis?" koputas Lauri mind õlale. 
"Ah? Mida? Vabandust, ma jäin mõttesse."
"Vorste. Tahad?" jätkas Sten oma maheda häälega. Seda olekski võinud kuulama jääda. Ausõna.
"Ei, hetkel mitte," laususin siis ja kõndisin veidi eemale. Tükk aega läks mööda, kuni Sten ja Lauri minu juurde tulid, Stenil käes kokkupandud telk. 
"Paneme siis kokku?" küsis Sten telki üles tõstes, ja siis seda lahti arutades. Vaatasin hirmuga Lauri poole. Mingist ööseksjäämisest EI olnud juttu!
"Saad sa ise?" küsis Lauri Stenilt. Too vastas, et vast saab. Siis võttis Lauri mu käest kinni ja tiris eemale. 
"Me ei pidanud ööseks jääma!!" pahvatasin kohe.
"Jah, aga Stenil on veel üle poole kasti õlusid ja kõik šašlõkid on toorelt alles. Ja pealegi ta juba oli arvestanud et jääme ööseks. Palun musi, jääme siis. Teine nii lootis no..."
Ma ei vastanud midagi, vaid tuhisesin Laurist mööda ja aitasin Stenil viisakalt telki kokku panna, ignoreerides Lauri mükse ja tõukeid teatamaks et ma temaga räägiksin. 


*


"Ma käin korra ära," ütles Lauri püsti tõustes. Ta liikus telgist välja ja oli kuulda ta kaugenevaid samme. Olime telgis ainult mina ja Sten. Ma teadsin et ta alustab rääkimist.
"Sa tõesti meeldid mulle. Anna andeks, mis ma sulle teinud olen ja.. aga see suudlus justkui inspireeris mind. See ei olnud niisama suudlus ja me mõlemad teame seda ju. Sa ise ka tead seda. Ma meeldin ju sulle..." mis ma ütlesin. Alustas ju rääkimist.
"Sten, kas sa võiksid lihtsalt lõpetada selle mesijutu ajamise? Ma arvasin et meie jutud said eile kraavipervel räägitud. Mul on Lauri ja sina pead mind unustama."
"Elis, saad aru et unustamine sind on kui uue maailmaime tekitamine."
"Aga 7 maailmaimet on tekitatud. Sul on see võimalus, et tekitada uus, kui sa ainult tahaksid."
"No, mõtleme siis niipidi et sa peaksid unustama Lauri. Kas see on sinu jaoks võimalik?" küsis ta siis. Ma jäin vait. See tundus tõesti üpris võimatu, kuid unustada Laurit Steni kõrval polekski ju nii raske. Aga temal ei ole kedagi.. kedagi, kelle kõrval mind unustada. Ahhh, kuidas ma saan üldse selliseid Lauri unustamise mõtteid mõelda? Issand küll.
Jah, see tundus võimatu. Sest iga sekundiga tundsin, kuidas Sten mulle aina rohkem meeldima hakkab ja kuidas ta mulle sama palju meeldima hakkab kui Lauri.