#5

Suudlus kestis kahjuks ainult mõned sekundid, kui oli see-eest imeline. Ta eemaldus minust ning jäi mu säravaid silmi piidlema. Olin valmis midagi ütlema, kuid ta tegi seda ise. "Kohtume siis." ja kõndis minema.
Ma tardusin kohale, ega suutnud liikuda. Vaatasin, kuidas ta kaugele kadus, ning alles siis kavatsesin end liigutada. Pöörasin end ringi ja kõndisin Steni maja juurde. Trepikojas hakkasin juba kirja postkasti panema, kui poiss ise välisukse avas ja sisse tormas.
"Aa, Sten, see on sulle!" hüüdsin, kirja tema poole ulatades.
"Selle võid endale jätta," ütles ta ülbelt trepist üles minnes. Vaatasin teda imestunult ning jooksin talle järgi.
"Mis on?"
Poiss tardus, vaatas minu poole, käed teksataskutes ja juuksed tuulest sasitud. "Sa ütlesid, et sul ei ole poissi. Aga sa ikkagi valetasid."
Taipasin, mida ta näinud oli ning üritasin selgitada. "Sten, see pole nii, nagu sa arvad, las ma selgitan!"
"Olen ma sul takistanud seda teha?"
"Ma.. ta.. Sten..." sõnad ei tulnud mu suust välja, kuid tundsin kuidas silmadest soojad pisarad alla tulevad. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Sten turtsatas ning jooksis üles korrusele, avas enda kodu ukse ja tõmbas selle pauguga kinni. Kõndisin talle ukse taha ning koputasin kolm korda.
"Jah?!" nähvas Sten ust avades.
"Ma lihtsalt... Lauri meeldib mulle, anna andeks, aga ma ei tunne su vastu sama, mis sina minu vastu... palun anna andeks, aga tundeid ei saa valida," püüdsin selgitada. Ta vaid vangutas pead ja pani ukse kinni. Klõps ja lukku. Klõps ja uks oli kahekordse luku all. Istusin trepiastme peal ja nutsin. Lihtsalt nutsin. Sel nädalal oli liiga palju juhtunud.
Jooksin ära. Majast välja, mööda tänavaid oma kodu poole. Möödudes kaarega järvest, märkasin Laurit rannaliival istumas. Mulle meenus ujumine, kuid ma ei hoolinud tol hetkel sellest ujumisest absoluutselt. Jooksin edasi, kuni tuttav maja mu ees oli. 


*


Kopp-kopp. Kopp-kopp. Avasin silmad, ja vaatasin kella, mis näitas juba 19.25. Olin elutuppa magama jäänud. Kopp-kopp. Kuuldes, et keegi on ukse taga, jooksin koridori, vaatasin end hetkeks peeglist ja avasin ukse.
"Miks sa ujuma ei tulnud?" küsis mehine hääl üpris pahasel toonil.
"Lauri.. mm..."
"Kas sa ehmusid mu suudlusest nii ära? Anna andeks, ma ei teadnud isegi mida ma tol hetkel tegin..."
"Ei, ei. Kõik oli korras. Suudlus oli hea ning ma loodan et sa ei kahetse seda. Mina küll mitte..," pobisesin vaikselt, ning tundsin kuidas Lauri mulle lähenes kavalalt naeratades. Ta pani oma kaks kätt mulle puusadele ja tõstis mind tuppa, sulgedes siis ukse ja mind taaskord suudeldes. Tundsin end ülihästi ja isegi näpistasin end salaja, veendumaks et see pole uni. Õnneks polnud. Peale minutit suurepärast suudlust tõmbusin eemale.
"Juua tahad midagi?" 
"Vett. Tavalist."
Kõndisime käsikäes kööki, kust ma kapist klaasi haarasin ja siis sellesse kraanivett lasin. Panin selle lauale ja vaatasin teda joomas. Imeline. Iga ta liigutus oli nii mehine ja kena, nii.. lihtsalt täiuslik. Täiuslikult täiuslik. Siis ta pani tühja klaasi lauale ja ohkas. Ta vaatas mulle otsa.
"Lähme nüüd ujuma?" küsis ta vaikselt lähemale liikudes.
"Jaa.." sosistasin vaikselt, ja siis end äkitselt eemale tõmmates. Ta hakkas naerma ja palus mul end valmis panna. Jooksin enda tuppa, panin selga bikiinid ja võtsin kaela rätiku ja me läksime. 
Rannas polnud õnneks enam palju rahvast. Ainult mõned, väga vähesed. Lauri haaras mu sülle ja jooksis täiel kiirusel vette. Naersin ja kiljusin segamini, kuni tundsin külma vett ning siis lihtsalt kiljusin. Ta soe kallistus aga päästis asja. Nii me seal seisime. Temal vesi rinnuni, minul lõuani. Ta tõstis mu sülle ning suudles mind.
"Kas me.. oleme nüüd koos või?" küsisin aralt naeratades.
"Jah, me oleme koos, Elis."