Tahtsin teda tänada ja seejärel teda teed jooma kutsuda, aga ma ei olekski seda endast lootnud. Samas mulle meeldis, kuidas ta mind meelitas, aga teisest küljest jälle ei meeldinud ka. Miks ta selle kohe otse välja ütleb? Nagu mingi labane kutt, kes kohe esimesel kohtumisel ligi tikub. Kahjuks jäigi mu mõte selle viimase variandi poole ja ma kriiskasin:
"Kes sa enda arust oled et niimoodi siin meelitama tuled? Tahad mind kohe esimesel kohtumisel voodisse saada või mis? Arvesta, et sellised poisid mulle ei meeldi."
Steni silmad läksid suureks kui tõllarattad ja ta tõmbus veits tagasi. Ilmselt mõtles ta minust kui ühest tavalisest ülbest pubekast, kes iga hetk ainult ülbitseb. Peale pikka vaikust pöörasin poisile selja ja sammusin vihaselt kodu poole. Ta hääl aga peatas mu:
"No kuule, ära nüüd endast siis kohe nii hästi ka arva, et kõik poisid sind esimesel kohtumisel voodisse tahavad. Ja kusjuures, ma pole isegi midagi sellist maininud et sa mulle meeldid. Ja ei meeldigi! Sest sinusugused ülbed teismelised ei paku mulle tõesti huvi! Oled sa jah ilus, aga see ei tähenda et sa mulle nüüd nii hullupööra meeldiksid. Pealegi ei tahtnud ma sinust mitte midagi enamat kui head sõpra uues kodukohas."
Olin üllatunud. Ja mitte positiivselt. C'mmoon, nägin seda poissi esimest korda, aga siiski sain ma haiget kui ta mulle nii ütles. Ma ju ei tahtnud teda solvata, kuid ma tegin seda. Ja lisaks arvab ta nüüd veel et olen üks nõme egoist.
"Sorri," oskasin ma vaid öelda. Hoidsin tugevalt pisaraid kinni ja lihtsalt jooksin. Ei, ma ei jooksnud kodu poole, kuna sinna minnes pidin Stenist mööda tormama ning ta oleks vaadanud mind kindlasti kahtlaselt.
"Ei sorista välja!" hüüdis ta mulle veel järele, ning taha vaadates märkasin poissi jalaga kivi tagumas ning siis vihaselt minema kõndimas.
Jooksin seni, kuni ma Steni enam ei näinud. Istusin pargipingile ja poetasin mõne pisara, mõeldes et olen ikka üks väga lollakas tüdruk. Hakkan sellise asja peale nutma? Ma isegi ei teadnud, miks ma täpselt nutan. Kas sellepärast, et ma olin solvanud Steni? Või siis sellepärast, et sügaval sisimas sain ma ise tugevalt haiget?
Peale nutmist liikusin koju. Tee peal pühkisin pisarad ning lihtsalt naersin enda üle. Kõige pealt olen selline tugev ja jõuline ning kuri tüdruk ja siis lihtsalt nutan mingi täiesti tühise asja pärast. Ma ei saa isegi endast aru.
Võtmeid oma koduukse võtmeauku surudes mõtlesin, et ma ju ei teinudki ühtegi pilti loodusest, mis oli tegelikult mu välja minemise mõte. Naeratasin hetkseks. Astudes tuppa sisse, tundsin midagi oma jala all. Paber. Ning selle ülestõstmise ajal avastasin et see on kiri.
Kui seda sai üldse kirjaks nimetada. See oli siiski paber, mis oli pooleldi täis kirjutatud ning seejärel kokku murtud ja ilmselt mu ukseavast sisse pistetud. Koti ära pannes asusin seda lugema.
Elis!
Ma tean et sa said haiget. Ma valetasin, öeldes et sa ei meeldi mulle. Sa meeldid mulle.. kui inimene, kui persoon, mitte kui tüdruk ma mõtlen. Jah, sa oled ilus, aga ma ei kuritarvitaks seda iialgi. Ja ma pole selline, kes tüdruku esimesel kohtumisel voodisse kutsub. Ma kirjutan seda kirja, justkui oleks sa mu ex ja mina paluks sind tagasi. Ma ei tea, miks ma üldse seda kirja kirjutan, sest ometi oled sa ju minu jaoks suvaline. Aga sa paistsid tore ja kuna ma alles siia kolisin, vajan uusi sõpru. Ja sa tõesti tundusid siuke lahe ja nii. ;) Mu telefoni nr. kui otsustad mulle andestada need nõmedad sõnad mis ma sulle ütlesin: 53326548 .
Sten.
Naeratasin. Olin õnnelik. Ma poleks seda iial arvanud, et Sten mulle kirjutab. Minul oli ju rohkem põhjust talle umbes taolist kirja kirjutada. Tahtsin teda selle kirja eest tänada ning haarasin oma koti ja tormasin välja. Ma tean et oleksin saanud talle helistada aga sellist asja tahtsin ma näost näkku öelda.
No comments:
Post a Comment