#7

"Kuidas läks?" küsis Lauri, kui ma sisse astusin. Sundisin end naeratama ja vastasin, et hästi läks. Õnneks ei märganud ta mu silmi, mis mõnest pisarast märjaks ja punaseks läinud olid. Ma just tahtsin seda talle öelda, kui ta teatas et broneeris meile tänaseks õhtuks laua kuskil uhkes restoranis, teatades et mõnd uhket asja kuu jooksul võime endale lubada.
"Aga, mul pole isegi midagi selga panna..." ütlesin teeseldes murelikku, sest kleit ja restoran olid hetkel viimased asjad millest mõtlema pidin.
"Sul on ju riideid, kombineeri midagi? Anna andeks, ma ei tulnud selle pealegi et sul ehk midagi selga pole panna, oleksime täna võinud ostagi ju."
"Ei, ei, ei. Ma saan," ütlesin naeratades ja jooksin meie magamistuppa. Kombineerisingi siis enda riideid, ja kokku sain musta topi valgete põlvini ulatuvate pükstega. Jah, pole küll pidulikkuse tipp, aga parem ikka kui mitte midagi. Panin kõrva oma kõige suuremad mustad kõrvarõngad ja kätte ilusa sätendava käevõru.
"Ilus," sosistas ta õrnalt mind kallistades. Tundsin, kuidas kurku tuleb klomp ja ma puhken iga hetk nutma. Kuidas ma saan nii talle teha?! "Aga sa lähed siiski ja ostad endale kleidi," ütles ta siis must lahti lastes ja ulatas mulle suure rahatähe.
"Lauri, ei, sa tead et mulle ei meeldigi kleidid. Pealegi läheks see 1 restoraniskäik juba liiga palju maksma seljuhul.."
"Ma sain täna palka. Homme maksan pangas kommunaalid ära ja söögi jaoks on meil ju kõrvale pandud. Palun, võta see ja mine osta endale üks ilus kleit, no palun. Sul on tund aega," seletas ta siis kella vaadates. Ohkasin sügavalt, võtsin raha vastu, käisin toas kotti otsimas ja ma läksingi linna peale. Taksoga.


*


Tundsin kuidas ta mu kätt veel tugevamalt pigistas, kui ta nägi sama vaatepilti mis mina. Peab see siis kõik ÜHE päevaga juhtuma? Suudlus poisiga, kes mulle meeldib, restoran poisiga keda armastan, tagatipuks peab Sten olema igalpool kus meie. Ta kõndis oma löhvakate teksade ja originaalvärvis valge, aga igatpidi määrdunud maikaga meile vastu.
"Jou mees," hõikas Sten juba kaugelt. Vaatasin kordamisi otsa nii Laurile, kui Stenile, siis jälle Laurile, kes naeratades sama hüüdis. Mu silmad läksid suureks.
"Kuhu minek?" küsis Sten rõõmsalt. See ei olnud võimalik. Et 2 poissi, kes meeldivad mulle, et.. nemad üksteist ei vihka, vaid on head sõbrad? Ei ole võimalik!
"Lähme musiga restosse," ütles Lauri üleoleval toonil ja mulle pilke heites. Noogutasin vaid, kuid siiski kahtlase näoga ümbrust tajudes.
"Ahhaa... said täna pappi jah?" 
"Kuule ülemus viskas jah mõne kopika. Aga, meil on nüüd nats kiire.. et siis homme näeb jah?" 
"Ikka," ütles seejärel Sten ja viskas Laurile patsu. Vaatasin mõlemaid neid punnis silmadega, kuid üritasin siiski rahulikuks jääda. HOMME NÄEME? Misasja siin toimub?
Kõndisime edasi.
"Sten? Homme näeme? Misasja?" alustasin kohe küsimustega, kui olime mõne sammu astunud.
"Sa tead Steni? Ta on mu töökaaslane. Vahel, kui igav on siis tuleb appi, ega ametlikult või midagi ei tööta, lihtsalt vahel abis. Ja homme ta grillib oma maja taga, ta kutsus meid ka," seletas ta õhinal. Mu karp vajus lahti ja ma pöörasin pea ära.
"Meid? Grillima? Mina sinna küll ei lähe," ütlesin ülbelt.
"Miks?"
"No, lihtsalt, ma ju ei teagi Steni ja nii.. ta on justkui võhivõõras või midagi taolist. Sa lähed üksi, eks."
"Mine nüüd, üksi ma küll ei lähe, Sten rõhutas et kutse on mõlemale," sõnas Lauri restoraniust avades. Olime kohale jõudnud. Ma ei vaielnud ka enam vastu, sest Lauriga vaidlemine on võimatu.


*


Restoran oli võrratu. Uskumatu, mida Lauri mu heaks teha võib. Toit ja meeleolu olid head, kuid mu mõtted kaldusid siiski ainult Stenile. Ta plaanis midagi. Miks ta kutsus mind ja Laurit grillima? Ta teab meie olukorda. Me ju suudlesime... kas ta kavatseb sellest Laurile rääkida?
Peale restost tulekut mul lihtsalt oli vaja välja saada. Jõudsime tagasi küll südaöö paiku, aga siiski võtsin oma kaamera ja läksin välja pildistama. Laurile ütlesin et jään elutuppa magama, ja lahkusin siis kui ta juba norskas.
Ma polnud pikka aega pildistanud. Vanasti tegin ma seda õudsalt tihedalt. Ma ei teagi, kas sellepärast et see mulle hullupööra meeldis või siis et mul oli igav. Ehk mõlemat, aga fakt oli see et enam polnud mul eriti aega sellega tegeleda.
Tegin mõned klõpsud loodusest, loomadest, keda nägin. Kassid, koerad ja isegi rebane. Istusin selle samuse kraaviperve peale, kus ma Steniga esimest korda kohtusin ja tundsin end nii hästi. See mõnus soe tunne, et siin oled sa olnud kellegi erilisega...
"Sa käid ka siin?"
"Sten, mida sa siin teed?!" nähvasin kohe, kui olin märganud poissi, kellest ma just mõtlesin. Sulgesin silmad ja soovisin salaja, et see kõik oleks unenägu. Et Sten oleks vaid unelm ja jääks ka selleks, et ta tegelikult ei eksisteeriks. Et oleks vaid Lauri.
"Ma käin siin tihti, kui sina mulle meenud," ütles ta mu kõrvale istudes. Nihkusin veidi eemale, kuid ta järgnes mulle ja pani seejärel oma käe mulle ümber.
"Sten, mida sa plaanid? Et ma tõesti tulen sinu juurde? Mida sa selle grillimisega üritad saavutada? Ja üldse kogu selle asjaga. Paned mulle käsi ümber, suudled ja tikud igatpidi ligi," õiendasin kõva häälega "sellel pole mõtet. Mul on Lauri," ütlesin seejärel, tõusin püsti ja jooksin ära. Tundsin, et ma tegin õigesti, aga kas ma ka tahtsin seda, see oli juba iseasi.