#1

kuna rennu tahtis, ja ise mõtlesin ka, siis siin mu järjekas. pealkiri on see, mis blogi pealkiri on ja.. no ma ei tea kuhu ma sellega jõuan aga loodan et jõuan lõpuni. :) enjoy.


_________

Avades silmad, tundsin ma kohe et midagi on teistmoodi. Ja oligi. Alanud oli suvi. Suvi, mida olin oodanud juba tükk-tükk aega. Ja pealegi, olin lõpetanud juba 9 klassi. Minu jaoks algabki suvi just sellel päeval. 20.juuni, 2009.

Kõndisin oma toast kööki. Haigutades märkasin kella, mis näitas juba pool 12 päeval. Magasingi täna kaua, ja siis? Eile oli olnud ju läbu, n.ö afterparty, kuna lõpetatud oli ju 9 klassi.

Valasin endale apelsinimahla. See oli mõnus pohmaka vastu. Ei joonud ma eile palju, ega ka vähe. Nii piisavalt ma ütleks.

Kui kell 13 sai, otsustasin midagi kasulikku ka teha. Otsisin välja enda digikaamera, panin end riidesse ja kammisin juuksed ning valmis ma olingi. Läksin välja pildistama. Liikusin esmalt ühe lähedal asuva metsa poole, kus ma igakord käin, kui isu pildistada tuleb. Kõndides kraavipervale, kuulsin üht mehist häält:

"Sulle meeldib ka pildistada?"

Pöörasin enda pea hääle suunas. Kuna kükitasin, siis oleks ma äärepealt tasakaalu kaotanud ja kraavi kukkunud. Ta oli poiss. No nii umbes minuvanune vist. Siinkandis polnud ma teda näinud, vist. Aga üks oli kindel. Ta oli lausa jumalik.

Ta blondid juuksed varjasid ta jumalikke helerohelisi silmi. Ta pilk oli minu külge jäätunud, ja ka mul oli tükk tegemist et oma silmad tema küljest lahti rebida.

"Kes sa enda arust oled et siia mind niimoodi ehmatama tuled? Kas sina oleks selle eest vastutanud, kui ma oleks siia kraavi kukkunud või? Mul oli ka digikas käes ja ka see oleks vette kukkunud! Oleksid sa selle kinni maksnud, ah?!" Ausalt öeldes imestasin ma isegi, kust kuradist mul see vihahoog nüüd tuli. Kuidas ma sain üldse sellisele iludusele midagi niisugust öelda?

Kui olin end upakilt püsti ajanud ja kohendasin enda digikaamerat koti sisse, kuulsin taustaks vaid selle nõmeda poisi muhedat naeru.

"Mis kurat sulle siin nalja pakub?" ärritusin ma nüüd tõsiselt.

"Sorri no. Sa oled nii... ärritatav. Et siis kohe niimoodi. Ma ei tahtnud sind ehmatada, sorri. Ja veel vähem tahaksin ma su digikat kinni maksta. Anna andeks, see polnud just parim esimene kohtumine," vabandas ta end oma tõsiselt mehise ja nõrgestava häälega välja.

"Esimene kohtumine? Pigem kasutaks ma sõna "viimane" kohtumine," laususin õelalt ja sammusin metsast välja.

"No kuule!" hüüdis ta mulle järele.

"Mida sa tahad?!"

"Oota," sõnas ta ja jooksis mulle järgi, tuule käes mehe kohta suhteliselt pikad juuksed lehvimas. Seiskusin, kuid lasin tal jätkata, "Sten," lausus ta ja ulatas mulle oma käe. Piidlesin ta silmi kurjalt, mis puurisid minu omasid.

"Elis," vastasin talle, kuid oma käe panin hoopis oma teksataskusse. Sten muheles veidi. Seejärel küsis ta:

"Niiet sulle siis meeldib pildistada?"

"Ei, ma siin niisama liigun metsas ringi, kartmas suuri karusid ja hunte, kuna mu ema käskis mul siia kindlasti tulla," vastasin ükskõikselt, oma lausesse rohkelt irooniat surudes.

"Su ema käskis?" küsis ta surmtõsiselt. Pahvatasin kõva häälega naerma. Kuidas saab ta midagi nii naiivset uskuda?

"See oli nali!"

"Tsh... nali. Nojah. Nali siis nali. Kuid kui sa oma ema siiski siia lausesse panid, on tema sinu piltidega seotud või midagi?" küsis ta.

"Mh, ei ole. Sa oled ikka nii loll. Ma isegi ei tea oma emast midagi, ja ei taha ka teada. Nad hülgasid mu isaga kui olin 14 ja olen siiani üksi hakkama saanud ja saan ka edaspidi."

Sten pahvatas naerma. Vaatasin teda imelikult, mille peale ta pakkus: "See oli ka nali, eks?"

"Täitsa lollakas," oli mu esimene mõte peale seda küsimust. "See EI olnud nali," vastasin raskelt ohates. Kuidas ta nii kõrvahaige saab olla, et iroonial ja mitte iroonial vahet ei tee? Jumal hoidku.

"Ahsoo... niiet sa elad üksi?"

"Ju siis. Kahetoalises korteris. Üksinda. Üksinda ja veelkord üksinda. Ma lõpetasin üheksanda klassi ja tegin enda kooli sisseastumis katsed. Sain sisse, niiet sügisest olen ikka samas koolis, kus ma 9.lõpetasin. Olen 16 ja räägin praegu ühe tohmaniga. Kas on veel küsimusi?"

"Ei ole," vastas Sten kavalalt muiates ja otsis oma seljakotist välja digika. Ta klõpsis paar ilusat pilti ja pani siis digikaamera ilusasti kotti tagasi, samal ajal öeldes: "Iga päev 50 kaadrit loodusest, millest 25 kustutan ja 25 alles jätan. Tänane limiit on täis. Ma elan koos oma ema ja õega, isast ei tea midagi. Elame 4 toalises korteris. Lähen sellel aastal 11.klassi. Ilmselt sinuga sama kooli. Olen 17 ja räägin hetkel ilusaima tüdrukuga keda eales näinud olen."

__________

   Elise Kattoil
  Sten Rihm