#9

Uskumatu, kui kiiresti suvi möödub. Juba ongi käes augusti algus. Et kuidas mul siis läheb... nii nagu enne. Mitte midagi pole muutunud. Peaaegu. Steni suhtes olen samasugune nagu enne - ta tähendab mulle väga palju, ja mina talle ka. Peale seda telkimist oleme me hakanud hästi läbi saama ja tänu sellele et oleme suhteliselt tihti koos, on poiss mulle veel rohkem meeldima hakanud. Kusjuures ükskord kui me ujumas käisime, kaalusin seda et ma räägin Laurile. Et ma räägin, mida ma tunnen Steni vastu aga samas ütlen ka et ma armastan teda ka. Aga Sten ütles kohe et sellel pole mõtet, sest Lauri ei usuks kindla peale, et kui mulle Sten meeldib et siis Lauri ka, kuigi tegelikult see nii on. Mulle meeldivad nad mõlemad tohutult palju ja nende vahel ma ei valiks mitte kunagi, aga ma pean. 
"Iga päevaga hakkab mulle enam tunduma et sa ei tunne minu vastu mitte midagi, kuigi sa ütlesid et ma tähendan sulle palju ja blablabla," ütles Sten. Me istusime seal samas kraavipervel, meie kohal. Me käime seal tihti.
"Sa ju tead meie olukorda ja ma olen seda seletanud sulle mingi triljon korda. Sa tähendadki minu jaoks väga paljut, ja sa meeldid mulle. Aga Lauri vastu on lihtsalt tunded suuremad... natuke. Või siis tunnen ma teie mõlema vastu sama paljut."
"Kui ma sulle meeldin nii väga nagu sa räägid, siis sa oleksid juba ammu Laurile tõtt rääkinud. Et me meeldime üksteisele."
"Ma tean aga... ma ei julge. Ma ei julge talle tõtt rääkida noh... ma kardan ta reaktsiooni," ütlesin digikaamera kotist välja võttes. Tegin Stenist pilti. Ta naeratas hetkeks ainult pildi jaoks ja muutus siis tõsiseks:
"Saad aru, et kui sa talle kohe ei räägi, siis muutuvad asjad ainult hullemaks. Kui ta ühel päeval teada saab, et kogu see petmine ja asi on toimunud nii kaua nagu praegu, läheb ta endast välja. Kui me aga ootame veel kuu aega, on kogu see asi toimunud pea kaks kuud ja teada saada et sind on petetud 2 kuud ei ole just väga hea tunne, või mis sa arvad?"
"Ma tean, ma tean, ma tean. Sa avaldad mulle liiga palju survet. Küll ma räägin noh."
Ma olin Steni peale vihane. Miks ta mulle niiviisi survet avaldab? Ta teab kui raske on Laurile tõtt rääkida, ma olen talle seda nii palju kordi seletanud. Aga järgmisel päeval alustab ta jälle sama jutuga. Et ma räägiksin ja nii edasi.
Kallistasin seejärel Steni tugevalt, andsin põsele musi ja kõndisin ära. Kodus ootas mind tõesti suur üllatus. 
"Mul on sulle üllatus," alustas Lauri, enne kui ma teregi öelda sain. Muigasin, teesklesin uudishimulikku ja lasin tal end kättpidi välja tirida. Maja taha täpsemalt. Seal ootas meid üks auto. Vaatasin Laurile küsivalt otsa, ma ei saanud aru mis toimub.
"Ma ostsin meile auto."
Mu karp vajus lahti. Vaatasin mudelist vana, kuid siiski kena väljanägemisega autot ja kargasin Laurile kaela.
"Mille eest? Meil ju pole eriti raha?" küsisin siis veidi kurvemalt.
"Ma müüsin enda motika maha ja panin natuke juurde palgast..."
"SA MÜÜSID OMA MOTIKA MAHA?!" karjusin siis vihaselt. Motikas oli Laurile väga kallis, kuna ta surnud vanaisa selle talle jätnud oli. Lauri kasutas seda küll vähe, aga ta võttis seda kui pärandit, midagi, mida peab hoidma ja mitte lasta teistel kasutada. "Aga see oli sulle ju nii kallis..." laususin murelikult.
"Aga sina oled veel kallim," ütles ta mind emmates. Tundsin jälle kuidas silmad vesiseks kisuvad ja nutt kurku tuleb... Lauri tõesti armastas mind. Ta hoolis minust õudsalt palju ja... tõesti armastas mind. Mida aga teen mina?! Käin salaja Steniga ujumas, söömas, veedame koos aega, samal ajal kui minu eest hoolitsev ja mind armastav mees tööd rügab, et teha välja mulle kalleid kingitusi ning restoranis käike. 


*


"Ma arvasin et sa ei tulegi!" hüüdis Sten kaugelt, kraavipervelt püsti tulles ja mind kallistama joostes. Lükkasin ta kahe käega kindlalt eemale. Ta jäi mind imelikult vaatama.
"Sten, see peab lõppema. Ma ei talu seda enam," ütlesin siis kurvalt.
"Lõpuks! Kas sa rääkisid Laurile juba? Või tahad et ma seda ise teen?" küsis ta naerulsui. Vaatasin talle vangutades otsa ja seletasin:
"Meie suhe peab lõppema. Lauri armastab mind liiga palju, ma ei saa seda talle teha!"
"Ja mina ei armasta?!"
"Jah, aga Lauri lihtsalt pühendab end täielikult mulle. Saad sa aru, ta müüs oma MOTIKA maha, et meile auto osta. Ta rügab minu nimel tööd, ta tahab osta meile suuremat korterit, tulevikus. Samal ajal kui tema töötab, mina petan teda. Ma ei saa lasta sel jätkuda!"
"Selle pärast peadki sa talle seda ütlema! Et sa armastad mind."
"Ei! Ma ei ütle seda. Ma ei saa seda öelda. Anna andeks, aga ma tean et suudan su unustada ja seda ma ka teen. Ma võtan end kokku ja unustan su ja siis elame me Lauriga õnnelikult edasi ja ta ei saa kunagi teada, mis meie vahel oli," rääkisin otsustavalt, pöörasin end ringi ja hakkasin kodu poole minema. Sten kõndis paar sammu mu taga, seisatas siis ja lausus:
"Kui sina talle sellest ei räägi. Siis teen seda mina. Ma räägin meie suudlusest ja sellest suhtest siin. Meie ujumistest ja söömistest. Sest ma armastan sind!"