"Miks sa mulle kirjutasid? Kust sa mu aadressi üldse said?!" küsisin vihaselt. Poiss pööras oma näo minu poole ja tõusis püsti. Märkasin enda hääletoonis alles siis vihaseid noote ning vaatasin pettunult maha. Olin endas pettunud. Ohkasin sügavalt ning surusin poisi uuesti liivale istuma. Sten vaatas imelikult, kuid ma vaid naeratasin ja jooksin eemale. Hingasin kolm korda sisse ja välja ja läksin uuesti sinna, kus istus Sten.
"Tšau. Kust sa mu aadressi said et mulle kirjutasid?" ütlesin nägu head meelt täis ja suunurgad kõrvuni.
"Aega ei saa tagasi keerata, ..." ta ei mäletanud mu nime.
"Elis."
"Aega ei saa tagasi keerata, Elis," ütles poiss surmtõsiselt ning tõusis siis uuesti püsti, istmikku liivast puhtaks pühkides.
"Misasja? Mis on? Sa kirjutasid mulle kirja, ma küsin sõbralikult kust sa mu aadressi said.. mis siis nüüd lahti on?" küsisin meeleheites, ometi püüdes hoida tagasi raevu, mis mu sees pesitses. Mis tujud tal nüüd on? Solvus selle peale, et ma üritasin uuesti alustada vestlust, mille esimese korraga kihva keerasin?
"Sõbralikult.. heaküll. See on väike alevik, kõik teavad kõiki ja küsides kasvõi suvaliselt kodutult tee peal "kus elab Elis" oskab see vana mees sind detailselt õige koha juurde juhatada," rääkis poiss naeratades.
"Sa said mu aadressi kodutult vanamehelt?"
"Nojah. Kust ma selle siis saama pidin?" vaatas ta minu poole näoga, milles peitus justkui kurjust ja solvunut. Olin vait. See tujude-vahetamine-igal-sekundil tema puhul hakkas õudselt närvidele käima. Hoidsin end siiski tagasi. "Meeldis kiri?"
"Jah. Palun anna andeks et ma nii ütlesin ja ülbe olin. Võõrastega ma käitungi nii. Pealegi sa ehmatasid mind poolsurnuks ja oleksin sinu pärast peaaegu kraavi kukkunud!"
"On see minu süü, et sa kraavipervel upitad ja järsku tasakaalu kaotada kavatsed?!" ütles poiss ülbelt. Olin valmis naerma turtsatama, kuid aru saades et poiss on surmtõsine ja mõtles oma sõnu ikka väga tõsiselt, vaatasin kohkunult talle otsa.
"Mis sul viga on? Mina ülbitsen sinuga, sina kirjutad mulle kirja. Mina tulen sind tänama ja mida teed sina? Hakkad minuga lihtsalt haukuma. Mida ma sulle teinud olen?!?!" karjusin vihast pisar silmas.
"Ja mida olin mina teinud sulle kui sa mind sõimama hakkasid kui me esimest korda kohtusime?"
Piidlesin poissi. Jäin sekundiks mõtlema, kuid pahvatasin siis: "Sa ehmatasid mind kraavi!"
"Kas sa kukkusid kraavi? Kas su digikaamera läks katki? Kas sa said märjaks? KUKKUSID SA KRAAVI VÕI? Ei kukkunud ju, mida sa hädaldad!" tõstis Sten häält ja kõndis eemale.
"STEN! Kuule, oota!" karjusin järele, aga tema järele jooksma ka ei hakanud. Turtsatasin vihaselt ja kõndisin koju tagasi.
*
01.25. 01.27. 01.30. Vaatasin kella pea iga minuti järelt. Ma ei saanud magada. Mingi asi mu sees piinas mind, ja ma isegi aimasin mis see oli. Tõusin voodist püsti ja haarasin kirjutuslaua sahtlist A4 formaadis paberi ja kirjutasin.
Sten!
Anna andeks, et nüüd siis mina ülbe olin. Ja esimesel korral ka, kui kohtusime. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, aga nagu ma ütlesin - sa olid ju võõras ja pealegi kehtib fakt et ma OLEKS PEAAEGU kukkunud vette. Jah, sa ütled et ma ju ei kukkunud.. ahh, see on nõme teema. Unustame selle ja hakkame normaalselt läbi saama? Mul on su number ka. Olgu, ehk näeme.
Elis.
Tundsin sees kergendust ning jätsin kirja lauale, seejärel rahulikult unne vajudes.
*
Hommikul, õigemini lõunal, käisin väljas ja kuna tervet alevikku teadsin, oli Steni aadress lihtne välja nuhkida. Viisin kirja nende postkasti ja sammusin rahulikult ilusal suvepäeval ringi. Varsti märkasin endast kaugemal üht noormeest, kes spordikott õlal, suits suus ja kohv käes ringi kõndis. Naeratasin, märgates et poiss oli üpris kena. Vaatasin korraks kõrvale ja järsku tundsin ülikuuma - peaaegu keevat vett, mis mulle kaelast nabani selga oli sadanud.
"VABANDUST!" karjus noormees, jah, seesama kes mulle vastu kõndis. "Apppi, palun andeks, ausalt, see oli õnnetus.."
"Pole midagi.." sosistasin naeratades. Mu dekolteel olev tuline kohv polnud see, millest ma tol hetkel mõtlesin. See oli hoopis see noormees, kes oma armsate silmade ja mehiste näolihastega mulle vabandades otsa vaatas.
_________
Noormees, kellega Elis kohtus.
No comments:
Post a Comment