Tehes silmad lahti, vaatas Lauri mulle otsa, suudles põsele ja andis kätega märku et ma end ilusti istuma sätiks, sest ta tõi mulle hommikusöögi voodisse.
"Nii armas..." pobisesin unise näoga. Vaatasin siis seina, kus seisis kell. 10.25. Ja kalender selle kõrval. Kolmekümnendal augustil oli ümber punane ruut, mis märkis et käes oli just see kuupäev. Seejärel tõusis Lauri püsti ja liigutas kastikest päeva võrra edasi. 31 august! Ohkasin sügavalt, kui mulle meenus selle päeva tähendus. Sten...
"Näe, siin on sulle 2 praetud muna, tomat, kurk ja apelsinimahl," näitas Lauri mulle kandikut, mille peal toit asetses. Tänasin teda musiga ja siis ta jätkas: "ma lähen nüüd tööle, esmaspäev ju siiski. Ole siis tubli, ja ära lollusi tee!" naeris ta uksest välja tormates. Noogutasin muudkui kaasa. Ära lollusi tee.
Peale sööki kõndisin nõutult toas ringi. Kell oli saamas 11. Kolm tundi on aega selleni, et Sten kõnniks kaubamaja ette, ootaks seal mõni minut ja ilma kellegita minema kõnniks...
Siis otsisin oma sahtlist välja digikaamera ja tõttasin välja. Käisin järve ääres jalutamas ja läksin siis kraavipervele. Ma polnud seal väga kaua aega käinud, hoidsin end kogu aeg tagasi. Aga nüüd... ma lihtsalt pidin sinna minema.
Istusin seal mõne minuti, lihtsalt mõteldes. Sten.. poiss, keda tahaksid kõik tüdrukud. Ta on ju kena, viisakas ja tark pealekõige. Unistuste poiss.. unistuste poiss. Kas ka minu unistuste poiss?
Aga kes on siis Lauri? Mehelik, kena, nägus ja... väga mehine. Sten on tema kõrval nagu poisike, aga viimane on siiski iga tüdruku unelm. Lauri on lihtsalt teistmoodi. Tema pole nii kena ja armas kui on Sten, ta lihtsalt on teistmoodi. Ta on meeldiv ja temasse armuvad ainult need tüdrukud, kes on ise ka teistmoodi. Kes usuvad pigem sisemisse kui välimusse illu.
Mõtlesin neile mõlemale korraga. Isegi peale ülestunnistust Laurile, pidin ma tõdema et Steni polnud ma kahjuks oma peast siiski välja saanud... unistuste poiss. Ta oli... unelm.
Ma tõusin püsti ja lihtsalt jooksin. Jooksin ära, kuni mulle tuli vastu saekaater. Vaatasin seda veidi, kogusin end siis ja tegin seda, mida õigeks pidasin.
"Lauri," sõnasin vaikselt, kui olin teda märganud.
"Musi, mida sa siin teed?" küsis ta naeratades. Ta tuli mind kallistama. Kogusin end jällegi ja lükkasin ta kindlalt eemale.
"Anna andeks..." sõnasin pisarad silmas.
"Mis on?"
"Anna andeks..." kordasin juba nuttes. Vajusin põlvili maha ja üritasin rääkida.
"Kullake, mis viga on?! Räägi, ära ehmata mind nii!" oli ta juba meeleheitel.
"Ma olen oma tunnetes selgusele jõudnud.." laususin nuttes. Vaatasin talle siis otsa ja tõusin püsti. Ta aimas kohe, mis on teoksil. Ta mõistis mind. Mõistis, et ma tahan tagasi Steni juurde. "Ma armastan Steni."
Lauri vangutas vaikselt pead ja kõndis siis eemale. Ta istus ühele toolile, mis tal seal oli ja süütas sigareti.
"Ta ootab mind kell kaks linnas kaubamaja ees," kogelesin pisaraid pühkides.
"Sa ütlesid et armastad mind," sõnas Lauri vihaselt.
"Jah, siis ma armastasin. Aga selle paari nädalaga, mis me oleme kõike koos teinud ja olnud - ma ütlen ausalt, ma olen iga päev Stenile mõelnud. Ja nüüd andsin ma alla, ma käisin seal, kus me temaga esimest korda kohtusime. Ja siis tulid kõik tunded jälle päevavalgele! Ma sain aru, et tema on see, kellega ma tahan koos olla. Kellega veeta koos aega ja kellega vananeda.."
"Mine siis," lausus ta mokaotsast peale pikka pausi.
"Pä... päriselt?!" küsisin õnnelikumal toonil.
"Mina ei saa sind kinni hoida. Pealegi ei taha ma, et sa õnnetu oleksid. Ole pigem kellegi teisega koos, aga vähemalt, et sa oleksid õnnelik," lausus ta siis ja tõusis püsti. Ta tegi mu peale hella pai ja pööras siis enda kätega mind ümber ja lükkas mind veidi. "Mine."
Hoidsin pisaraid tagasi. Lauri on tõesti mõistev... Kõndisin siis minema, aeg-ajalt ümber õla vaadates. Lauri seisis. Isegi kaugelt oli näha, kuidas ta silmad vesiseks kiskusid ja ta käeseljaga üle näo tõmbas. Nii palju kui ma üritasin - ma ei saa armastada kedagi, keda ma ei armasta. Tundeid ei saa ju valida.
Jooksin kiiresti koju, kust ma oma töölt teenitud raha haarasin, selle kotti koos telefoni ja päikseprillidega pistsin ja siis välja jooksin. Kutsusin takso ja sõitsin linna.
13.45. Panin telefoni käest. Olime jõudnud linnapiirile. Palusin taksojuhil veidi kiirust lisada, kuid seda ta ei teinud, väites et ta ei taha trahvi saada. Olles jõudnud kesklinna, haaras mind kohutav vaatepilt. Üks suur buss oli ristipõiki mööda kesklinna tänavaid maas, ja taguosas veel tuligi otsas. Taksojuht pööras kiiresti auto kuhugi suvalisse kohta ja me mõlemad jooksime autost ära.
"Mis siin juhtus?!" karjatasin paanikas, kui üks politseinik meid keelama tuli, et nii lähedale me tulla ei tohi.
"Üks õpilastebuss käis ümber. Õnneks on lastega kõik korras... peale ühe poisi. Ta suri," rääkis politseinik tuimalt. Mu sees käis läbi valus jõnksatus. 1 poiss? Surnud? Oh jumal, kus on Sten?!
"Kes suri?" suutsin lõpuks küsida.
"Me pole veel isikut tuvastanud, aga üks poiss."
"Ma pean surnut nägema," avaldasin soovi. Meespolitseinik vaatas mind veidi kahtlaselt.
"Ei, me ei saa suvalistele laipu näidata. Vabandage."
"Aga ma võib-olla tunnen teda!" ütlesin juba nuttes. Politseinik kutsus raadiosaatja kaudu teise politseiniku kohale, seekord naise. Naine ja mees rääkisid veidi ja siis anti mulle luba laipa näha.
Eemal lamaski maas üks kogu, mille peal must kile oli. Ma värisesin üleni, kui ma musta katet laibalt pealt tõmbasin. Vaatepilt oli kohutav. Verine nägu, silmad suletud, nägu lillakas-sinine.
"Sten," pobisesin nuttes.
_______
THE END.
Sunday, 5 February 2012
Thursday, 2 February 2012
#12
Tõstsin aeglaselt pea. See hetk, mil ma seda tegin, tundus igavene. Silmade eest käis läbi umbes miljon Lauri näoilmet, ja ma ei teadnud millist neist miljonist ta hetkel kannab. Hoidsin salamisi hinge kinni, lootes et ta suudab jääda mõistvaks ja rahulikuks.
Jõudes ta näoni, oleksin ma selle ilmet nähes rabanduse saanud. Ta toetas toolileenile, käed rinnal risti ja nägu rahulolevalt muiges.
"Mis on?" küsisin lolli küsimuse. Ma olin talle ära rääkinud, et ma petsin teda ja ma küsin "mis on".
"Ma tean," vastas ta rahulikult. Ta haaras kahvli ja noa ja asus jälle sööma.
"Mida sa tead?!" muutusin vihaseks.
"Sinust ja Stenist. Sa tõesti pidasid mind nii lolliks, et ma ei saanud aru mis teie vahel oli? Mida tegid Steni pildid sinu digikas? Mida tegid Steni kirjad sinu kirjutuslaua sahtlis? Ja sa arvad, et ma ei märganud, kuidas te too öö, kui me telgis magasime, sellest nii kõvasti rääkisite? Ma tegin samme, ma kaugenesin. Aga ma kuulsin. Kõike, mis teie vahel olnud oli. KÕIKE! Ja sa arvad et ma ei märganud kuidas sa restost tulles Steniga kokku saama läksid? No ausõna... ma pole nii loll nüüd ka." Seletas poiss natuke häält tõstes.
"Sa... sa teadsid, kogu selle aja?! Aga ei öelnud mitte midagi? Lasid sel lihtsalt jätkuda?!"
"Ma ootasin just seda hetke. Seda hetke, kui sa ise kõik tõega välja räägid. Ma mõtlesin endamisi, et kui sa seda nädala jooksul ei tee, siis ma räägin sinuga ise, ja siis oleksin ma olnud poole kurjem kui praegu."
"Ma ei suuda seda uskuda," laususin pettunult. Ta teadis! Teadis kogu aeg, mis on minu ja Steni vahel, aga laskis sel lihtsalt kesta.
"Olgem ausad, kes peaks olema praegu sellises situatsioonis, et ta ei suuda uskuda?"
Langetasin pea alla ja piidlesin kurjalt oma jalanõusid. Ma olin nii haledalt sees... ta teadis seda, kui ma tulin iga kord kraavipervelt ja suudlesin Laurit, suu veel Steni omaga koos. Ta lihtsalt leppis sellega, end vahele segamata. Ta teadis neid salajasi söömaaegu, neid ujumisi, kallistusi, suudlusi...
"Mis me nüüd teeme?" küsisin aralt.
"Mis me ikka tegema peaksime," ütles ta rahulikult. Ta hääl oli täielikult monotoonne, seega ei saanud ma aru, kas tegu oli küsimuse või lihtsalt lausega.
"Niiet... sa andestad mulle?"
Lauri pani kahvli ja noa taas käest, vaatas mulle siiralt otsa ja naeratas. Pühkis siis oma suu söögist ja köhatas. "Mida sina minu olukorras teeksid?"
Kehitasin õlgu.
"Jah, ma annan sulle andeks. Sest kui sa ei armastaks mind, poleks sa sellest nii ausalt rääkinud. Ma pean sind lihtsalt uuesti usaldama õppima."
Mu silmadest hakkasid iseenesest pisarad voolama, mu sees toimus möll ja ma tahtsin lihtsalt teda kallistada. Ja seda ma tegingi. Jooksin enda koha pealt ta sülle ja andsin talle tugeva kallistuse koos sooja suudlusega. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas Lauri vastu ja kallistas mind tugevalt.
*
Peale seda ülestunnistust - mida Lauri juba teadis, hakkasime me Lauriga palju tihedamini koos olema. Me käisime tihti ujumas, söömas ja jooksmas. Jõusaalides, kaubanduskeskustes ja üldse - igalpool. Mõni päev peale meie söömaskäiku hakkasin ma isegi Lauriga tööl kaasas käima. Kell 11 tulin koju, valmistasin söögi ja kella 12.30'ks viisin selle talle. Me naersime, rääkisime, ja peale selle armastuse, mis meil oli, olime me saanud ka parimateks sõpradeks.
Jõudes ta näoni, oleksin ma selle ilmet nähes rabanduse saanud. Ta toetas toolileenile, käed rinnal risti ja nägu rahulolevalt muiges.
"Mis on?" küsisin lolli küsimuse. Ma olin talle ära rääkinud, et ma petsin teda ja ma küsin "mis on".
"Ma tean," vastas ta rahulikult. Ta haaras kahvli ja noa ja asus jälle sööma.
"Mida sa tead?!" muutusin vihaseks.
"Sinust ja Stenist. Sa tõesti pidasid mind nii lolliks, et ma ei saanud aru mis teie vahel oli? Mida tegid Steni pildid sinu digikas? Mida tegid Steni kirjad sinu kirjutuslaua sahtlis? Ja sa arvad, et ma ei märganud, kuidas te too öö, kui me telgis magasime, sellest nii kõvasti rääkisite? Ma tegin samme, ma kaugenesin. Aga ma kuulsin. Kõike, mis teie vahel olnud oli. KÕIKE! Ja sa arvad et ma ei märganud kuidas sa restost tulles Steniga kokku saama läksid? No ausõna... ma pole nii loll nüüd ka." Seletas poiss natuke häält tõstes.
"Sa... sa teadsid, kogu selle aja?! Aga ei öelnud mitte midagi? Lasid sel lihtsalt jätkuda?!"
"Ma ootasin just seda hetke. Seda hetke, kui sa ise kõik tõega välja räägid. Ma mõtlesin endamisi, et kui sa seda nädala jooksul ei tee, siis ma räägin sinuga ise, ja siis oleksin ma olnud poole kurjem kui praegu."
"Ma ei suuda seda uskuda," laususin pettunult. Ta teadis! Teadis kogu aeg, mis on minu ja Steni vahel, aga laskis sel lihtsalt kesta.
"Olgem ausad, kes peaks olema praegu sellises situatsioonis, et ta ei suuda uskuda?"
Langetasin pea alla ja piidlesin kurjalt oma jalanõusid. Ma olin nii haledalt sees... ta teadis seda, kui ma tulin iga kord kraavipervelt ja suudlesin Laurit, suu veel Steni omaga koos. Ta lihtsalt leppis sellega, end vahele segamata. Ta teadis neid salajasi söömaaegu, neid ujumisi, kallistusi, suudlusi...
"Mis me nüüd teeme?" küsisin aralt.
"Mis me ikka tegema peaksime," ütles ta rahulikult. Ta hääl oli täielikult monotoonne, seega ei saanud ma aru, kas tegu oli küsimuse või lihtsalt lausega.
"Niiet... sa andestad mulle?"
Lauri pani kahvli ja noa taas käest, vaatas mulle siiralt otsa ja naeratas. Pühkis siis oma suu söögist ja köhatas. "Mida sina minu olukorras teeksid?"
Kehitasin õlgu.
"Jah, ma annan sulle andeks. Sest kui sa ei armastaks mind, poleks sa sellest nii ausalt rääkinud. Ma pean sind lihtsalt uuesti usaldama õppima."
Mu silmadest hakkasid iseenesest pisarad voolama, mu sees toimus möll ja ma tahtsin lihtsalt teda kallistada. Ja seda ma tegingi. Jooksin enda koha pealt ta sülle ja andsin talle tugeva kallistuse koos sooja suudlusega. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas Lauri vastu ja kallistas mind tugevalt.
*
Peale seda ülestunnistust - mida Lauri juba teadis, hakkasime me Lauriga palju tihedamini koos olema. Me käisime tihti ujumas, söömas ja jooksmas. Jõusaalides, kaubanduskeskustes ja üldse - igalpool. Mõni päev peale meie söömaskäiku hakkasin ma isegi Lauriga tööl kaasas käima. Kell 11 tulin koju, valmistasin söögi ja kella 12.30'ks viisin selle talle. Me naersime, rääkisime, ja peale selle armastuse, mis meil oli, olime me saanud ka parimateks sõpradeks.
#11
"Ja millest siis selline üllatus? Me ju käisime hiljuti kallis restoranis.." pobises Lauri, kui oli kuulnud mu plaani minna sööma. Aga mitte kallisse restorani, ja mitte ka suvalisse kiirtoidurestorani. Lihtsalt, üks tavaline väike söögikoht.
"Mul on sinuga vaja rääkida."
"Millest?"
"Küll sa näed," laususin siis vaikselt ja kõndisin lauast ära. Võtsin kapi pealt enda digika ja liikusin välja. Kraavipervele. Kell oli kohe, kohe 15.00 ja see tõestas, et Sten on tõesti minema sõitnud. Igapäev kell 15 oli ta kraavipervel. Ootas mind. Ma ei käinud iga päev, Sten aga küll. Sest ta arvas et mul on vaja temaga rääkida. Või siis tahtis lihtsalt mõelda, aga fakt oli see, et iga päev kell 15.00 võis teda sealt alati leida.
15.03. Teda tõesti ei olnud. Vanaema pool, kus mujal. Tegin mõned pildid, mõtlesin. Homme.. homme on see päev, kus Lauri saab teada. Saab teada mu tunnetest, mu tegelikest tunnetest. Ma lihtsalt loodan et ta saab aru. Saab aru, nagu ta alati saab ja suudab mulle andestada.
*
Mu käed värisesid. Kõhus keeras. Kõhus olid nagu needsamad draakonid, kes olid ka esimesel kohtumisel Lauriga. Aga seekord olid nad halvast, mitte heast tundest. Pea käis ringi ja hingata oli raske. Mis siis kui seekord ta ei mõista? Kui ta seekord ei saa aru, et ma tõesti armastan teda, aga armastan, ei armastasin ka Steni. Kui ta ei saa aru? Siis on kõik läbi.
"Mida saan pakkuda?" küsis kelner, kolmekümnendates mees.
"Me veel uurime menüüd," vastas Lauri viisakalt ja võttis kätte õhukese musta raamatu - menüü. Ta uuris seda, keeras lehekülgi ja mõtles. Palusin jumalat et ta seda lihtsalt jääkski vaatama. Et see aeg ei lõpeks.. sest ma ei tahtnud talle seda öelda, ei, ei tahtnud.
Vaatasin ka menüüd. Valisin välja kanafilee pastaroaga. Kelner tuli mõne hetke pärast, me avaldasime oma soovid ja ta lahkus. Lauri palus mul rääkida.
"Teeme nii, et ma räägin kui me oleme söögid kätte saanud.. eks?"
"Kuidas soovid," nõustus ta rahulolevalt ja me jäime sööke ootama. Vaikuses. Mitte kumbki ei osanud midagi öelda. Söögid tulid. Lauri naeratas õnnelikult. Mina tahtsin õnnetusest aga nutma hakata.
Peale viit minutit söömist alustas Lauri rääkimist:
"Sul oli mulle midagi öelda?" kui te vaid teaksite kuidas ma seda küsimust kartnud olin! Õudne.
"Ee..jah. Aga esmalt. Palun luba mulle, et sa usud kõike mida ma räägin. Et sa ei hakka kahtlema minus ega mu jutus. Et sa usud 100% mu juttu, sest mina räägin 100% tõtt," alustasin siis ääri-veeri rääkimisega.
"Mm... olgu."
"Lubad?"
"Jah," lausus ta käsi südamel, kahvli ja noa käest pannes ja toolinajale toetudes.
"Ma teadsin Steni juba enne, kui sa meid tuttavaks tegid ja..."
"Kuidas?" segas ta vahele.
"Lauri, teeme nii et mina räägin mis mul öelda on ja peale seda tulevad sinu küsimused." Noogutus Lauri poolt. "Ma teadsin Steni enne, kui sa meid "tuttavaks tegid". Ma kohtasin teda mõned tunnid enne seda kui meie tuttavaks saime. Ja ausalt öeldes, kui ma Steni nägin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Aga et meie esimene kohtumine ei alanud just väga hästi, näitasin ma oma tõeliste tunnete asmel välja viha, raevu. Ja siis nägin ma sind. Sina... hakkasid mulle ka kohe meeldima. Ka meie esimene nägemine ei alanud kõige paremini, selle tulise kohvi suhtes.. aga sa siiski hakkasid mulle üllatavalt palju meeldima. Alguses ma arvasin, et meie vanusevahe 7 aastat on liiga palju, et luua suhe, aga ma eksisin. Ma eksisin rängalt, sest armastuses vanus ei loe. Kui me koos hakkasime elama, siis samal ajal ma vahetasin Steniga kirju. Me ei saanud kokku saada, sest kui me seda tegime, kiskusime kohe tülli. Alati. Aga enne grillimist... me elasime siis juba koos, ja... ma vannun, et kahetsen seda, aga... me suudlesime," vadistasin siis. Mu silmad kiskusid märjaks ja klomp tuli kurku. Ma vaatasin kogu rääkimise aja maha, enda jalge ette. Ma ei julgenud Laurile otsa vaadata ega teinud seda ka nüüd, vaid üritasin kiiresti jätkata. "ja siis tuli see grillipidu. Ma sain aru, et sina pole ainus, keda ma armastan. Sten tähendas mulle liiga palju et tal minna lasta ja siis hakkas pihta see, mida ma endale kunagi ei andesta... ma petsin sind. Suudlused, kallistused ja koosolemised Steniga sel ajal kui sa töötasid. Aga peale seda, kui sa meile auto ostsid, see lõppes. Mina tegin sellele lõpu. Aga nüüd on Sten oma vanaema juures ja ta andis mulle aega, et ma otsustaksin, keda ja mida ma tahan. Aga ma olen juba otsustanud ja mu otsus oled sina! Ma armastan sind liiga palju. Palun anna mulle andeks!"
"Mul on sinuga vaja rääkida."
"Millest?"
"Küll sa näed," laususin siis vaikselt ja kõndisin lauast ära. Võtsin kapi pealt enda digika ja liikusin välja. Kraavipervele. Kell oli kohe, kohe 15.00 ja see tõestas, et Sten on tõesti minema sõitnud. Igapäev kell 15 oli ta kraavipervel. Ootas mind. Ma ei käinud iga päev, Sten aga küll. Sest ta arvas et mul on vaja temaga rääkida. Või siis tahtis lihtsalt mõelda, aga fakt oli see, et iga päev kell 15.00 võis teda sealt alati leida.
15.03. Teda tõesti ei olnud. Vanaema pool, kus mujal. Tegin mõned pildid, mõtlesin. Homme.. homme on see päev, kus Lauri saab teada. Saab teada mu tunnetest, mu tegelikest tunnetest. Ma lihtsalt loodan et ta saab aru. Saab aru, nagu ta alati saab ja suudab mulle andestada.
*
Mu käed värisesid. Kõhus keeras. Kõhus olid nagu needsamad draakonid, kes olid ka esimesel kohtumisel Lauriga. Aga seekord olid nad halvast, mitte heast tundest. Pea käis ringi ja hingata oli raske. Mis siis kui seekord ta ei mõista? Kui ta seekord ei saa aru, et ma tõesti armastan teda, aga armastan, ei armastasin ka Steni. Kui ta ei saa aru? Siis on kõik läbi.
"Mida saan pakkuda?" küsis kelner, kolmekümnendates mees.
"Me veel uurime menüüd," vastas Lauri viisakalt ja võttis kätte õhukese musta raamatu - menüü. Ta uuris seda, keeras lehekülgi ja mõtles. Palusin jumalat et ta seda lihtsalt jääkski vaatama. Et see aeg ei lõpeks.. sest ma ei tahtnud talle seda öelda, ei, ei tahtnud.
Vaatasin ka menüüd. Valisin välja kanafilee pastaroaga. Kelner tuli mõne hetke pärast, me avaldasime oma soovid ja ta lahkus. Lauri palus mul rääkida.
"Teeme nii, et ma räägin kui me oleme söögid kätte saanud.. eks?"
"Kuidas soovid," nõustus ta rahulolevalt ja me jäime sööke ootama. Vaikuses. Mitte kumbki ei osanud midagi öelda. Söögid tulid. Lauri naeratas õnnelikult. Mina tahtsin õnnetusest aga nutma hakata.
Peale viit minutit söömist alustas Lauri rääkimist:
"Sul oli mulle midagi öelda?" kui te vaid teaksite kuidas ma seda küsimust kartnud olin! Õudne.
"Ee..jah. Aga esmalt. Palun luba mulle, et sa usud kõike mida ma räägin. Et sa ei hakka kahtlema minus ega mu jutus. Et sa usud 100% mu juttu, sest mina räägin 100% tõtt," alustasin siis ääri-veeri rääkimisega.
"Mm... olgu."
"Lubad?"
"Jah," lausus ta käsi südamel, kahvli ja noa käest pannes ja toolinajale toetudes.
"Ma teadsin Steni juba enne, kui sa meid tuttavaks tegid ja..."
"Kuidas?" segas ta vahele.
"Lauri, teeme nii et mina räägin mis mul öelda on ja peale seda tulevad sinu küsimused." Noogutus Lauri poolt. "Ma teadsin Steni enne, kui sa meid "tuttavaks tegid". Ma kohtasin teda mõned tunnid enne seda kui meie tuttavaks saime. Ja ausalt öeldes, kui ma Steni nägin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Aga et meie esimene kohtumine ei alanud just väga hästi, näitasin ma oma tõeliste tunnete asmel välja viha, raevu. Ja siis nägin ma sind. Sina... hakkasid mulle ka kohe meeldima. Ka meie esimene nägemine ei alanud kõige paremini, selle tulise kohvi suhtes.. aga sa siiski hakkasid mulle üllatavalt palju meeldima. Alguses ma arvasin, et meie vanusevahe 7 aastat on liiga palju, et luua suhe, aga ma eksisin. Ma eksisin rängalt, sest armastuses vanus ei loe. Kui me koos hakkasime elama, siis samal ajal ma vahetasin Steniga kirju. Me ei saanud kokku saada, sest kui me seda tegime, kiskusime kohe tülli. Alati. Aga enne grillimist... me elasime siis juba koos, ja... ma vannun, et kahetsen seda, aga... me suudlesime," vadistasin siis. Mu silmad kiskusid märjaks ja klomp tuli kurku. Ma vaatasin kogu rääkimise aja maha, enda jalge ette. Ma ei julgenud Laurile otsa vaadata ega teinud seda ka nüüd, vaid üritasin kiiresti jätkata. "ja siis tuli see grillipidu. Ma sain aru, et sina pole ainus, keda ma armastan. Sten tähendas mulle liiga palju et tal minna lasta ja siis hakkas pihta see, mida ma endale kunagi ei andesta... ma petsin sind. Suudlused, kallistused ja koosolemised Steniga sel ajal kui sa töötasid. Aga peale seda, kui sa meile auto ostsid, see lõppes. Mina tegin sellele lõpu. Aga nüüd on Sten oma vanaema juures ja ta andis mulle aega, et ma otsustaksin, keda ja mida ma tahan. Aga ma olen juba otsustanud ja mu otsus oled sina! Ma armastan sind liiga palju. Palun anna mulle andeks!"
Wednesday, 1 February 2012
#10
Pöörasin äkitselt ringi. Vaatasin poisile imestunult otsa.
"Sa ei saa seda teha! Sa rikuksid kõik.. sa rikuksid minu ja Lauri suhte, enda ja Lauri sõpruse ja kui sa seda teeksid, võiksid ka ainult unistada minust!"
"Aga kui mul ei jää muud üle?"
"Mis mõttes?"
"Ma armastan sind, Elis. Miks sa pead selle kõik nii keeruliseks tegema? Lihtsalt ütle talle seda. Et sa armastad mind ja jäta suhe temaga, tule minu juurde. Palun!" ütles ta mind õrnalt emmates. Tõukasin ta eemale.
"Kuidas sa saad selline egoist olla?! "Lihtsalt ütle talle seda". See on ju sama, kui ma praegu sulle ütlen et meie vahel ei saa midagi olema. On ju valus? Ma ei saa seda talle teha. Sa oled nagu tita. Räägin ühte juttu juba sada korda... ta armastab mind ja on minu heaks tegema ÜKSKÕIK mida. Lauri on teistsugune. Teda on raskem unustada kui sind. Anna andeks, aga see on läbi!"
Jooksin minema. Pisarad silmas, jalgades nõrkus. Jooksin, nii kaugele kui jalad võtsid ja siis hakkan nutma. Lakkamatult nutma. Miks see kõik peab nii keeruline olema? Et korraga on mul nemad kaks ja.. loobumine ühest oleks kui poolest südamest loobumine. Aga sedasama ma praegu tegin. Loobusin ühest neist. Valikud.. neid peab tegema.
*
"Oo, midagi sulle," ütles Lauri kavalalt postis sorides. Ma lahkusin otsekohe oma mõtetest ja hakkasin kirja haarama. Lauri naeris ja peitis selle selja taha. Ta pani sinna ka teise käe ja hakkas seda avama.
"Lauri, see on MULLE!" karjusin vihasemalt, mille peale ta ehmus ning kirja vaikselt mulle ulatas. Haarasin selle ja jooksin magamistuppa.
Elis.
Ma tean, et avaldasin sulle iga päevaga aina rohkem ja rohkem survet, et sa seda teeksid, et sa räägiksid, räägiksid tõtt! Hoolimata Lauri tunnetest. Ja ka sinu omadest... ma tean et sa ei saa jätta poissi, keda armastad, lihtsalt päevapealt, seega ma annan sulle aega. Mitte küll ilmatu palju... aga oleks tore kui sa oleksid 31ks augustiks oma otsuse langetanud. Ma sõidan nii kauaks ära, vanaema poole aga 29 august sõidame linna, seal on jalkapoistega üks mäng vaja ära teha. Lähme tellitud bussiga. 30'ndal on mäng ja 31 on päev otsa vaba aega linna peal kollata. Kui sa valid minu... siis palun tule 31 august kell 2 peale lõunat kaubamaja ette. Ma ootan sind seal. Kui sind seal pole sel momendil... siis edu teile Lauriga.
Sten
Lugesin kirja pisarad silmas. Kõhus hakkas imelik tunne, justkui keerama ja... selline vastik peapöörlemine ja üldse kogu see värk. Et ma pean otsustama. Pean otsustama kahe kõige kallima poisi vahel.
"Kellelt see oli? On kõik korras?" küsis Lauri. Märkasin et ta oli uksepiidal seisnud juba tükk aega.
"ÄRA EHMATA!" karjusin esmalt. "kõik on hästi," valetasin siis naeratades. Üritasin silmi mitte pilgutada. Et pisarad jääksid sinna, kus on nende koht.
"Olgu. Aga kellelt kiri oli?"
"Sõbralt..."
"Olgu."
Peale end kogumist, kirja tükkideks rebimist käisin üle pika aja arvutis. Aga mitte oma lemmiksaitidel, ega ka msn'is, vaid otsisin välja ühe mõnusa hubase söögikoha ja broneerisin endale ja Laurile laua. Mul oli kavas iga viimnegi detail Laurile ausalt ära rääkida. Ja seejärel, kui ta mulle üldse andestab, alustada temaga uut peatükki. Kirjutada Sten minevikku ja alustada Lauriga justkui otsast peale. Kui ta mulle andestab.
#9
Uskumatu, kui kiiresti suvi möödub. Juba ongi käes augusti algus. Et kuidas mul siis läheb... nii nagu enne. Mitte midagi pole muutunud. Peaaegu. Steni suhtes olen samasugune nagu enne - ta tähendab mulle väga palju, ja mina talle ka. Peale seda telkimist oleme me hakanud hästi läbi saama ja tänu sellele et oleme suhteliselt tihti koos, on poiss mulle veel rohkem meeldima hakanud. Kusjuures ükskord kui me ujumas käisime, kaalusin seda et ma räägin Laurile. Et ma räägin, mida ma tunnen Steni vastu aga samas ütlen ka et ma armastan teda ka. Aga Sten ütles kohe et sellel pole mõtet, sest Lauri ei usuks kindla peale, et kui mulle Sten meeldib et siis Lauri ka, kuigi tegelikult see nii on. Mulle meeldivad nad mõlemad tohutult palju ja nende vahel ma ei valiks mitte kunagi, aga ma pean.
"Iga päevaga hakkab mulle enam tunduma et sa ei tunne minu vastu mitte midagi, kuigi sa ütlesid et ma tähendan sulle palju ja blablabla," ütles Sten. Me istusime seal samas kraavipervel, meie kohal. Me käime seal tihti.
"Sa ju tead meie olukorda ja ma olen seda seletanud sulle mingi triljon korda. Sa tähendadki minu jaoks väga paljut, ja sa meeldid mulle. Aga Lauri vastu on lihtsalt tunded suuremad... natuke. Või siis tunnen ma teie mõlema vastu sama paljut."
"Kui ma sulle meeldin nii väga nagu sa räägid, siis sa oleksid juba ammu Laurile tõtt rääkinud. Et me meeldime üksteisele."
"Ma tean aga... ma ei julge. Ma ei julge talle tõtt rääkida noh... ma kardan ta reaktsiooni," ütlesin digikaamera kotist välja võttes. Tegin Stenist pilti. Ta naeratas hetkeks ainult pildi jaoks ja muutus siis tõsiseks:
"Saad aru, et kui sa talle kohe ei räägi, siis muutuvad asjad ainult hullemaks. Kui ta ühel päeval teada saab, et kogu see petmine ja asi on toimunud nii kaua nagu praegu, läheb ta endast välja. Kui me aga ootame veel kuu aega, on kogu see asi toimunud pea kaks kuud ja teada saada et sind on petetud 2 kuud ei ole just väga hea tunne, või mis sa arvad?"
"Ma tean, ma tean, ma tean. Sa avaldad mulle liiga palju survet. Küll ma räägin noh."
Ma olin Steni peale vihane. Miks ta mulle niiviisi survet avaldab? Ta teab kui raske on Laurile tõtt rääkida, ma olen talle seda nii palju kordi seletanud. Aga järgmisel päeval alustab ta jälle sama jutuga. Et ma räägiksin ja nii edasi.
Kallistasin seejärel Steni tugevalt, andsin põsele musi ja kõndisin ära. Kodus ootas mind tõesti suur üllatus.
"Mul on sulle üllatus," alustas Lauri, enne kui ma teregi öelda sain. Muigasin, teesklesin uudishimulikku ja lasin tal end kättpidi välja tirida. Maja taha täpsemalt. Seal ootas meid üks auto. Vaatasin Laurile küsivalt otsa, ma ei saanud aru mis toimub.
"Ma ostsin meile auto."
Mu karp vajus lahti. Vaatasin mudelist vana, kuid siiski kena väljanägemisega autot ja kargasin Laurile kaela.
"Mille eest? Meil ju pole eriti raha?" küsisin siis veidi kurvemalt.
"Ma müüsin enda motika maha ja panin natuke juurde palgast..."
"SA MÜÜSID OMA MOTIKA MAHA?!" karjusin siis vihaselt. Motikas oli Laurile väga kallis, kuna ta surnud vanaisa selle talle jätnud oli. Lauri kasutas seda küll vähe, aga ta võttis seda kui pärandit, midagi, mida peab hoidma ja mitte lasta teistel kasutada. "Aga see oli sulle ju nii kallis..." laususin murelikult.
"Aga sina oled veel kallim," ütles ta mind emmates. Tundsin jälle kuidas silmad vesiseks kisuvad ja nutt kurku tuleb... Lauri tõesti armastas mind. Ta hoolis minust õudsalt palju ja... tõesti armastas mind. Mida aga teen mina?! Käin salaja Steniga ujumas, söömas, veedame koos aega, samal ajal kui minu eest hoolitsev ja mind armastav mees tööd rügab, et teha välja mulle kalleid kingitusi ning restoranis käike.
*
"Ma arvasin et sa ei tulegi!" hüüdis Sten kaugelt, kraavipervelt püsti tulles ja mind kallistama joostes. Lükkasin ta kahe käega kindlalt eemale. Ta jäi mind imelikult vaatama.
"Sten, see peab lõppema. Ma ei talu seda enam," ütlesin siis kurvalt.
"Lõpuks! Kas sa rääkisid Laurile juba? Või tahad et ma seda ise teen?" küsis ta naerulsui. Vaatasin talle vangutades otsa ja seletasin:
"Meie suhe peab lõppema. Lauri armastab mind liiga palju, ma ei saa seda talle teha!"
"Ja mina ei armasta?!"
"Jah, aga Lauri lihtsalt pühendab end täielikult mulle. Saad sa aru, ta müüs oma MOTIKA maha, et meile auto osta. Ta rügab minu nimel tööd, ta tahab osta meile suuremat korterit, tulevikus. Samal ajal kui tema töötab, mina petan teda. Ma ei saa lasta sel jätkuda!"
"Selle pärast peadki sa talle seda ütlema! Et sa armastad mind."
"Ei! Ma ei ütle seda. Ma ei saa seda öelda. Anna andeks, aga ma tean et suudan su unustada ja seda ma ka teen. Ma võtan end kokku ja unustan su ja siis elame me Lauriga õnnelikult edasi ja ta ei saa kunagi teada, mis meie vahel oli," rääkisin otsustavalt, pöörasin end ringi ja hakkasin kodu poole minema. Sten kõndis paar sammu mu taga, seisatas siis ja lausus:
"Kui sina talle sellest ei räägi. Siis teen seda mina. Ma räägin meie suudlusest ja sellest suhtest siin. Meie ujumistest ja söömistest. Sest ma armastan sind!"
"Iga päevaga hakkab mulle enam tunduma et sa ei tunne minu vastu mitte midagi, kuigi sa ütlesid et ma tähendan sulle palju ja blablabla," ütles Sten. Me istusime seal samas kraavipervel, meie kohal. Me käime seal tihti.
"Sa ju tead meie olukorda ja ma olen seda seletanud sulle mingi triljon korda. Sa tähendadki minu jaoks väga paljut, ja sa meeldid mulle. Aga Lauri vastu on lihtsalt tunded suuremad... natuke. Või siis tunnen ma teie mõlema vastu sama paljut."
"Kui ma sulle meeldin nii väga nagu sa räägid, siis sa oleksid juba ammu Laurile tõtt rääkinud. Et me meeldime üksteisele."
"Ma tean aga... ma ei julge. Ma ei julge talle tõtt rääkida noh... ma kardan ta reaktsiooni," ütlesin digikaamera kotist välja võttes. Tegin Stenist pilti. Ta naeratas hetkeks ainult pildi jaoks ja muutus siis tõsiseks:
"Saad aru, et kui sa talle kohe ei räägi, siis muutuvad asjad ainult hullemaks. Kui ta ühel päeval teada saab, et kogu see petmine ja asi on toimunud nii kaua nagu praegu, läheb ta endast välja. Kui me aga ootame veel kuu aega, on kogu see asi toimunud pea kaks kuud ja teada saada et sind on petetud 2 kuud ei ole just väga hea tunne, või mis sa arvad?"
"Ma tean, ma tean, ma tean. Sa avaldad mulle liiga palju survet. Küll ma räägin noh."
Ma olin Steni peale vihane. Miks ta mulle niiviisi survet avaldab? Ta teab kui raske on Laurile tõtt rääkida, ma olen talle seda nii palju kordi seletanud. Aga järgmisel päeval alustab ta jälle sama jutuga. Et ma räägiksin ja nii edasi.
Kallistasin seejärel Steni tugevalt, andsin põsele musi ja kõndisin ära. Kodus ootas mind tõesti suur üllatus.
"Mul on sulle üllatus," alustas Lauri, enne kui ma teregi öelda sain. Muigasin, teesklesin uudishimulikku ja lasin tal end kättpidi välja tirida. Maja taha täpsemalt. Seal ootas meid üks auto. Vaatasin Laurile küsivalt otsa, ma ei saanud aru mis toimub.
"Ma ostsin meile auto."
Mu karp vajus lahti. Vaatasin mudelist vana, kuid siiski kena väljanägemisega autot ja kargasin Laurile kaela.
"Mille eest? Meil ju pole eriti raha?" küsisin siis veidi kurvemalt.
"Ma müüsin enda motika maha ja panin natuke juurde palgast..."
"SA MÜÜSID OMA MOTIKA MAHA?!" karjusin siis vihaselt. Motikas oli Laurile väga kallis, kuna ta surnud vanaisa selle talle jätnud oli. Lauri kasutas seda küll vähe, aga ta võttis seda kui pärandit, midagi, mida peab hoidma ja mitte lasta teistel kasutada. "Aga see oli sulle ju nii kallis..." laususin murelikult.
"Aga sina oled veel kallim," ütles ta mind emmates. Tundsin jälle kuidas silmad vesiseks kisuvad ja nutt kurku tuleb... Lauri tõesti armastas mind. Ta hoolis minust õudsalt palju ja... tõesti armastas mind. Mida aga teen mina?! Käin salaja Steniga ujumas, söömas, veedame koos aega, samal ajal kui minu eest hoolitsev ja mind armastav mees tööd rügab, et teha välja mulle kalleid kingitusi ning restoranis käike.
*
"Ma arvasin et sa ei tulegi!" hüüdis Sten kaugelt, kraavipervelt püsti tulles ja mind kallistama joostes. Lükkasin ta kahe käega kindlalt eemale. Ta jäi mind imelikult vaatama.
"Sten, see peab lõppema. Ma ei talu seda enam," ütlesin siis kurvalt.
"Lõpuks! Kas sa rääkisid Laurile juba? Või tahad et ma seda ise teen?" küsis ta naerulsui. Vaatasin talle vangutades otsa ja seletasin:
"Meie suhe peab lõppema. Lauri armastab mind liiga palju, ma ei saa seda talle teha!"
"Ja mina ei armasta?!"
"Jah, aga Lauri lihtsalt pühendab end täielikult mulle. Saad sa aru, ta müüs oma MOTIKA maha, et meile auto osta. Ta rügab minu nimel tööd, ta tahab osta meile suuremat korterit, tulevikus. Samal ajal kui tema töötab, mina petan teda. Ma ei saa lasta sel jätkuda!"
"Selle pärast peadki sa talle seda ütlema! Et sa armastad mind."
"Ei! Ma ei ütle seda. Ma ei saa seda öelda. Anna andeks, aga ma tean et suudan su unustada ja seda ma ka teen. Ma võtan end kokku ja unustan su ja siis elame me Lauriga õnnelikult edasi ja ta ei saa kunagi teada, mis meie vahel oli," rääkisin otsustavalt, pöörasin end ringi ja hakkasin kodu poole minema. Sten kõndis paar sammu mu taga, seisatas siis ja lausus:
"Kui sina talle sellest ei räägi. Siis teen seda mina. Ma räägin meie suudlusest ja sellest suhtest siin. Meie ujumistest ja söömistest. Sest ma armastan sind!"
Tuesday, 31 January 2012
#8
Peale seda kokkupuudet Steniga olin ma terve järgmise päeva õnnetu, vihane ja kurb. Miks see kõik peab just minuga juhtuma, et siin külas, kus ennem oli kõige ilusam poiss 11 aastane, on nüüd 2 jumalikku, kellele ka mina meeldin. Olles ühega koos, mõtlesin teisele. Olles teisega koos, mõtlesin kuidas ma saan esimest petta.
"Ole nüüd, palun. Ma ei taha üksi ka minna," sõnas Lauri, käskides mul end riidesse panna. Selle grillimise jaoks... ma ei tahtnud sinna minna!
"Õhhh... olgu. Aga nagu ma ütlesin - ei mingit telkimist. Lähme sinna, grillime, sina jood mõned õlud, mina mõne siidri ja tuleme. Eks?"
"Ei, ei. Ma parandan: Lähme sinna, MINA joon, sina sööd ja tuleme. Mina söön kah. Kui toit maitsev on... sina ei joo midagi, mu kulla väike 16 aastane jõmpsikas," ütles poiss naerdes ja mu ninale väikese musi tehes.
"Nähh," ütlesin solvunult. Naersime siiski mu üle ja ma läksin riidesse panema. Kollane T-särk mustade lühkadega. Kõndisime käsikäes Steni juurde ja seal ootas meid 6 karpi vorstikesi, 3 ämbrit šašlõkki, kast õlut ja 6 siidrit. Ja muidugi ka Sten, kes õllepurk näpuvahel meile vastu kõndis.
"Tore et tulla saite," hõikas ta juba kaugelt, lähemale jõudes Lauriga käsi kokku surudes.
"Jah. Ja ma pole veel tutvustanud, minu tüdruk - Elis," sõnas Lauri uhkelt käega minu poole viibates. Ja-jah. Pole varem tutvunud.
"Ahah. Tore tutvuda, Elis."
"Tere jah, Sten," sõnasin eriti ülbelt. Lauri vaatas mind imelikult, kuid vastuseks talle ma ainult naeratasin.
Kõndisime siis grilliplatsi poole, kus poisid tule alla tegid ja jutustasid. Tundsin end eriti nirusti. Kuidas ma saaksingi nende vahel valida? Peale ühe südame purustamist, purustaksin ma ka kindlasti nende vahelise sõpruse, sest ka Sten ei suudaks nii kaua vait olla ja tema puhul selline asi nagu unustamine ei tule kõne allagi. Ta ei unusta meie suudlust. Ta jätkab oma mänge ja mina nõrguke ei suuda talle vastu panna. Ja kui panen, räägib ta Laurile meie suudlusest.
Okei, viimane lause ei vasta tõele. Sten pole selline, aga mingigi kartus on ikka, et Lauri sellest teada saab, mida mitte mingi hinna eest juhtuda ei tohi. Ainult juhul kui ma seda ise talle räägin.
"Elis? Hei? Tahad siis?" koputas Lauri mind õlale.
"Ah? Mida? Vabandust, ma jäin mõttesse."
"Vorste. Tahad?" jätkas Sten oma maheda häälega. Seda olekski võinud kuulama jääda. Ausõna.
"Ei, hetkel mitte," laususin siis ja kõndisin veidi eemale. Tükk aega läks mööda, kuni Sten ja Lauri minu juurde tulid, Stenil käes kokkupandud telk.
"Paneme siis kokku?" küsis Sten telki üles tõstes, ja siis seda lahti arutades. Vaatasin hirmuga Lauri poole. Mingist ööseksjäämisest EI olnud juttu!
"Saad sa ise?" küsis Lauri Stenilt. Too vastas, et vast saab. Siis võttis Lauri mu käest kinni ja tiris eemale.
"Me ei pidanud ööseks jääma!!" pahvatasin kohe.
"Jah, aga Stenil on veel üle poole kasti õlusid ja kõik šašlõkid on toorelt alles. Ja pealegi ta juba oli arvestanud et jääme ööseks. Palun musi, jääme siis. Teine nii lootis no..."
Ma ei vastanud midagi, vaid tuhisesin Laurist mööda ja aitasin Stenil viisakalt telki kokku panna, ignoreerides Lauri mükse ja tõukeid teatamaks et ma temaga räägiksin.
*
"Ma käin korra ära," ütles Lauri püsti tõustes. Ta liikus telgist välja ja oli kuulda ta kaugenevaid samme. Olime telgis ainult mina ja Sten. Ma teadsin et ta alustab rääkimist.
"Sa tõesti meeldid mulle. Anna andeks, mis ma sulle teinud olen ja.. aga see suudlus justkui inspireeris mind. See ei olnud niisama suudlus ja me mõlemad teame seda ju. Sa ise ka tead seda. Ma meeldin ju sulle..." mis ma ütlesin. Alustas ju rääkimist.
"Sten, kas sa võiksid lihtsalt lõpetada selle mesijutu ajamise? Ma arvasin et meie jutud said eile kraavipervel räägitud. Mul on Lauri ja sina pead mind unustama."
"Elis, saad aru et unustamine sind on kui uue maailmaime tekitamine."
"Aga 7 maailmaimet on tekitatud. Sul on see võimalus, et tekitada uus, kui sa ainult tahaksid."
"No, mõtleme siis niipidi et sa peaksid unustama Lauri. Kas see on sinu jaoks võimalik?" küsis ta siis. Ma jäin vait. See tundus tõesti üpris võimatu, kuid unustada Laurit Steni kõrval polekski ju nii raske. Aga temal ei ole kedagi.. kedagi, kelle kõrval mind unustada. Ahhh, kuidas ma saan üldse selliseid Lauri unustamise mõtteid mõelda? Issand küll.
Jah, see tundus võimatu. Sest iga sekundiga tundsin, kuidas Sten mulle aina rohkem meeldima hakkab ja kuidas ta mulle sama palju meeldima hakkab kui Lauri.
"Ole nüüd, palun. Ma ei taha üksi ka minna," sõnas Lauri, käskides mul end riidesse panna. Selle grillimise jaoks... ma ei tahtnud sinna minna!
"Õhhh... olgu. Aga nagu ma ütlesin - ei mingit telkimist. Lähme sinna, grillime, sina jood mõned õlud, mina mõne siidri ja tuleme. Eks?"
"Ei, ei. Ma parandan: Lähme sinna, MINA joon, sina sööd ja tuleme. Mina söön kah. Kui toit maitsev on... sina ei joo midagi, mu kulla väike 16 aastane jõmpsikas," ütles poiss naerdes ja mu ninale väikese musi tehes.
"Nähh," ütlesin solvunult. Naersime siiski mu üle ja ma läksin riidesse panema. Kollane T-särk mustade lühkadega. Kõndisime käsikäes Steni juurde ja seal ootas meid 6 karpi vorstikesi, 3 ämbrit šašlõkki, kast õlut ja 6 siidrit. Ja muidugi ka Sten, kes õllepurk näpuvahel meile vastu kõndis.
"Tore et tulla saite," hõikas ta juba kaugelt, lähemale jõudes Lauriga käsi kokku surudes.
"Jah. Ja ma pole veel tutvustanud, minu tüdruk - Elis," sõnas Lauri uhkelt käega minu poole viibates. Ja-jah. Pole varem tutvunud.
"Ahah. Tore tutvuda, Elis."
"Tere jah, Sten," sõnasin eriti ülbelt. Lauri vaatas mind imelikult, kuid vastuseks talle ma ainult naeratasin.
Kõndisime siis grilliplatsi poole, kus poisid tule alla tegid ja jutustasid. Tundsin end eriti nirusti. Kuidas ma saaksingi nende vahel valida? Peale ühe südame purustamist, purustaksin ma ka kindlasti nende vahelise sõpruse, sest ka Sten ei suudaks nii kaua vait olla ja tema puhul selline asi nagu unustamine ei tule kõne allagi. Ta ei unusta meie suudlust. Ta jätkab oma mänge ja mina nõrguke ei suuda talle vastu panna. Ja kui panen, räägib ta Laurile meie suudlusest.
Okei, viimane lause ei vasta tõele. Sten pole selline, aga mingigi kartus on ikka, et Lauri sellest teada saab, mida mitte mingi hinna eest juhtuda ei tohi. Ainult juhul kui ma seda ise talle räägin.
"Elis? Hei? Tahad siis?" koputas Lauri mind õlale.
"Ah? Mida? Vabandust, ma jäin mõttesse."
"Vorste. Tahad?" jätkas Sten oma maheda häälega. Seda olekski võinud kuulama jääda. Ausõna.
"Ei, hetkel mitte," laususin siis ja kõndisin veidi eemale. Tükk aega läks mööda, kuni Sten ja Lauri minu juurde tulid, Stenil käes kokkupandud telk.
"Paneme siis kokku?" küsis Sten telki üles tõstes, ja siis seda lahti arutades. Vaatasin hirmuga Lauri poole. Mingist ööseksjäämisest EI olnud juttu!
"Saad sa ise?" küsis Lauri Stenilt. Too vastas, et vast saab. Siis võttis Lauri mu käest kinni ja tiris eemale.
"Me ei pidanud ööseks jääma!!" pahvatasin kohe.
"Jah, aga Stenil on veel üle poole kasti õlusid ja kõik šašlõkid on toorelt alles. Ja pealegi ta juba oli arvestanud et jääme ööseks. Palun musi, jääme siis. Teine nii lootis no..."
Ma ei vastanud midagi, vaid tuhisesin Laurist mööda ja aitasin Stenil viisakalt telki kokku panna, ignoreerides Lauri mükse ja tõukeid teatamaks et ma temaga räägiksin.
*
"Ma käin korra ära," ütles Lauri püsti tõustes. Ta liikus telgist välja ja oli kuulda ta kaugenevaid samme. Olime telgis ainult mina ja Sten. Ma teadsin et ta alustab rääkimist.
"Sa tõesti meeldid mulle. Anna andeks, mis ma sulle teinud olen ja.. aga see suudlus justkui inspireeris mind. See ei olnud niisama suudlus ja me mõlemad teame seda ju. Sa ise ka tead seda. Ma meeldin ju sulle..." mis ma ütlesin. Alustas ju rääkimist.
"Sten, kas sa võiksid lihtsalt lõpetada selle mesijutu ajamise? Ma arvasin et meie jutud said eile kraavipervel räägitud. Mul on Lauri ja sina pead mind unustama."
"Elis, saad aru et unustamine sind on kui uue maailmaime tekitamine."
"Aga 7 maailmaimet on tekitatud. Sul on see võimalus, et tekitada uus, kui sa ainult tahaksid."
"No, mõtleme siis niipidi et sa peaksid unustama Lauri. Kas see on sinu jaoks võimalik?" küsis ta siis. Ma jäin vait. See tundus tõesti üpris võimatu, kuid unustada Laurit Steni kõrval polekski ju nii raske. Aga temal ei ole kedagi.. kedagi, kelle kõrval mind unustada. Ahhh, kuidas ma saan üldse selliseid Lauri unustamise mõtteid mõelda? Issand küll.
Jah, see tundus võimatu. Sest iga sekundiga tundsin, kuidas Sten mulle aina rohkem meeldima hakkab ja kuidas ta mulle sama palju meeldima hakkab kui Lauri.
#7
"Kuidas läks?" küsis Lauri, kui ma sisse astusin. Sundisin end naeratama ja vastasin, et hästi läks. Õnneks ei märganud ta mu silmi, mis mõnest pisarast märjaks ja punaseks läinud olid. Ma just tahtsin seda talle öelda, kui ta teatas et broneeris meile tänaseks õhtuks laua kuskil uhkes restoranis, teatades et mõnd uhket asja kuu jooksul võime endale lubada.
"Aga, mul pole isegi midagi selga panna..." ütlesin teeseldes murelikku, sest kleit ja restoran olid hetkel viimased asjad millest mõtlema pidin.
"Sul on ju riideid, kombineeri midagi? Anna andeks, ma ei tulnud selle pealegi et sul ehk midagi selga pole panna, oleksime täna võinud ostagi ju."
"Ei, ei, ei. Ma saan," ütlesin naeratades ja jooksin meie magamistuppa. Kombineerisingi siis enda riideid, ja kokku sain musta topi valgete põlvini ulatuvate pükstega. Jah, pole küll pidulikkuse tipp, aga parem ikka kui mitte midagi. Panin kõrva oma kõige suuremad mustad kõrvarõngad ja kätte ilusa sätendava käevõru.
"Ilus," sosistas ta õrnalt mind kallistades. Tundsin, kuidas kurku tuleb klomp ja ma puhken iga hetk nutma. Kuidas ma saan nii talle teha?! "Aga sa lähed siiski ja ostad endale kleidi," ütles ta siis must lahti lastes ja ulatas mulle suure rahatähe.
"Lauri, ei, sa tead et mulle ei meeldigi kleidid. Pealegi läheks see 1 restoraniskäik juba liiga palju maksma seljuhul.."
"Ma sain täna palka. Homme maksan pangas kommunaalid ära ja söögi jaoks on meil ju kõrvale pandud. Palun, võta see ja mine osta endale üks ilus kleit, no palun. Sul on tund aega," seletas ta siis kella vaadates. Ohkasin sügavalt, võtsin raha vastu, käisin toas kotti otsimas ja ma läksingi linna peale. Taksoga.
*
Tundsin kuidas ta mu kätt veel tugevamalt pigistas, kui ta nägi sama vaatepilti mis mina. Peab see siis kõik ÜHE päevaga juhtuma? Suudlus poisiga, kes mulle meeldib, restoran poisiga keda armastan, tagatipuks peab Sten olema igalpool kus meie. Ta kõndis oma löhvakate teksade ja originaalvärvis valge, aga igatpidi määrdunud maikaga meile vastu.
"Jou mees," hõikas Sten juba kaugelt. Vaatasin kordamisi otsa nii Laurile, kui Stenile, siis jälle Laurile, kes naeratades sama hüüdis. Mu silmad läksid suureks.
"Kuhu minek?" küsis Sten rõõmsalt. See ei olnud võimalik. Et 2 poissi, kes meeldivad mulle, et.. nemad üksteist ei vihka, vaid on head sõbrad? Ei ole võimalik!
"Lähme musiga restosse," ütles Lauri üleoleval toonil ja mulle pilke heites. Noogutasin vaid, kuid siiski kahtlase näoga ümbrust tajudes.
"Ahhaa... said täna pappi jah?"
"Kuule ülemus viskas jah mõne kopika. Aga, meil on nüüd nats kiire.. et siis homme näeb jah?"
"Ikka," ütles seejärel Sten ja viskas Laurile patsu. Vaatasin mõlemaid neid punnis silmadega, kuid üritasin siiski rahulikuks jääda. HOMME NÄEME? Misasja siin toimub?
Kõndisime edasi.
"Sten? Homme näeme? Misasja?" alustasin kohe küsimustega, kui olime mõne sammu astunud.
"Sa tead Steni? Ta on mu töökaaslane. Vahel, kui igav on siis tuleb appi, ega ametlikult või midagi ei tööta, lihtsalt vahel abis. Ja homme ta grillib oma maja taga, ta kutsus meid ka," seletas ta õhinal. Mu karp vajus lahti ja ma pöörasin pea ära.
"Meid? Grillima? Mina sinna küll ei lähe," ütlesin ülbelt.
"Miks?"
"No, lihtsalt, ma ju ei teagi Steni ja nii.. ta on justkui võhivõõras või midagi taolist. Sa lähed üksi, eks."
"Mine nüüd, üksi ma küll ei lähe, Sten rõhutas et kutse on mõlemale," sõnas Lauri restoraniust avades. Olime kohale jõudnud. Ma ei vaielnud ka enam vastu, sest Lauriga vaidlemine on võimatu.
*
Restoran oli võrratu. Uskumatu, mida Lauri mu heaks teha võib. Toit ja meeleolu olid head, kuid mu mõtted kaldusid siiski ainult Stenile. Ta plaanis midagi. Miks ta kutsus mind ja Laurit grillima? Ta teab meie olukorda. Me ju suudlesime... kas ta kavatseb sellest Laurile rääkida?
Peale restost tulekut mul lihtsalt oli vaja välja saada. Jõudsime tagasi küll südaöö paiku, aga siiski võtsin oma kaamera ja läksin välja pildistama. Laurile ütlesin et jään elutuppa magama, ja lahkusin siis kui ta juba norskas.
Ma polnud pikka aega pildistanud. Vanasti tegin ma seda õudsalt tihedalt. Ma ei teagi, kas sellepärast et see mulle hullupööra meeldis või siis et mul oli igav. Ehk mõlemat, aga fakt oli see et enam polnud mul eriti aega sellega tegeleda.
Tegin mõned klõpsud loodusest, loomadest, keda nägin. Kassid, koerad ja isegi rebane. Istusin selle samuse kraaviperve peale, kus ma Steniga esimest korda kohtusin ja tundsin end nii hästi. See mõnus soe tunne, et siin oled sa olnud kellegi erilisega...
"Sa käid ka siin?"
"Sten, mida sa siin teed?!" nähvasin kohe, kui olin märganud poissi, kellest ma just mõtlesin. Sulgesin silmad ja soovisin salaja, et see kõik oleks unenägu. Et Sten oleks vaid unelm ja jääks ka selleks, et ta tegelikult ei eksisteeriks. Et oleks vaid Lauri.
"Ma käin siin tihti, kui sina mulle meenud," ütles ta mu kõrvale istudes. Nihkusin veidi eemale, kuid ta järgnes mulle ja pani seejärel oma käe mulle ümber.
"Sten, mida sa plaanid? Et ma tõesti tulen sinu juurde? Mida sa selle grillimisega üritad saavutada? Ja üldse kogu selle asjaga. Paned mulle käsi ümber, suudled ja tikud igatpidi ligi," õiendasin kõva häälega "sellel pole mõtet. Mul on Lauri," ütlesin seejärel, tõusin püsti ja jooksin ära. Tundsin, et ma tegin õigesti, aga kas ma ka tahtsin seda, see oli juba iseasi.
"Aga, mul pole isegi midagi selga panna..." ütlesin teeseldes murelikku, sest kleit ja restoran olid hetkel viimased asjad millest mõtlema pidin.
"Sul on ju riideid, kombineeri midagi? Anna andeks, ma ei tulnud selle pealegi et sul ehk midagi selga pole panna, oleksime täna võinud ostagi ju."
"Ei, ei, ei. Ma saan," ütlesin naeratades ja jooksin meie magamistuppa. Kombineerisingi siis enda riideid, ja kokku sain musta topi valgete põlvini ulatuvate pükstega. Jah, pole küll pidulikkuse tipp, aga parem ikka kui mitte midagi. Panin kõrva oma kõige suuremad mustad kõrvarõngad ja kätte ilusa sätendava käevõru.
"Ilus," sosistas ta õrnalt mind kallistades. Tundsin, kuidas kurku tuleb klomp ja ma puhken iga hetk nutma. Kuidas ma saan nii talle teha?! "Aga sa lähed siiski ja ostad endale kleidi," ütles ta siis must lahti lastes ja ulatas mulle suure rahatähe.
"Lauri, ei, sa tead et mulle ei meeldigi kleidid. Pealegi läheks see 1 restoraniskäik juba liiga palju maksma seljuhul.."
"Ma sain täna palka. Homme maksan pangas kommunaalid ära ja söögi jaoks on meil ju kõrvale pandud. Palun, võta see ja mine osta endale üks ilus kleit, no palun. Sul on tund aega," seletas ta siis kella vaadates. Ohkasin sügavalt, võtsin raha vastu, käisin toas kotti otsimas ja ma läksingi linna peale. Taksoga.
*
Tundsin kuidas ta mu kätt veel tugevamalt pigistas, kui ta nägi sama vaatepilti mis mina. Peab see siis kõik ÜHE päevaga juhtuma? Suudlus poisiga, kes mulle meeldib, restoran poisiga keda armastan, tagatipuks peab Sten olema igalpool kus meie. Ta kõndis oma löhvakate teksade ja originaalvärvis valge, aga igatpidi määrdunud maikaga meile vastu.
"Jou mees," hõikas Sten juba kaugelt. Vaatasin kordamisi otsa nii Laurile, kui Stenile, siis jälle Laurile, kes naeratades sama hüüdis. Mu silmad läksid suureks.
"Kuhu minek?" küsis Sten rõõmsalt. See ei olnud võimalik. Et 2 poissi, kes meeldivad mulle, et.. nemad üksteist ei vihka, vaid on head sõbrad? Ei ole võimalik!
"Lähme musiga restosse," ütles Lauri üleoleval toonil ja mulle pilke heites. Noogutasin vaid, kuid siiski kahtlase näoga ümbrust tajudes.
"Ahhaa... said täna pappi jah?"
"Kuule ülemus viskas jah mõne kopika. Aga, meil on nüüd nats kiire.. et siis homme näeb jah?"
"Ikka," ütles seejärel Sten ja viskas Laurile patsu. Vaatasin mõlemaid neid punnis silmadega, kuid üritasin siiski rahulikuks jääda. HOMME NÄEME? Misasja siin toimub?
Kõndisime edasi.
"Sten? Homme näeme? Misasja?" alustasin kohe küsimustega, kui olime mõne sammu astunud.
"Sa tead Steni? Ta on mu töökaaslane. Vahel, kui igav on siis tuleb appi, ega ametlikult või midagi ei tööta, lihtsalt vahel abis. Ja homme ta grillib oma maja taga, ta kutsus meid ka," seletas ta õhinal. Mu karp vajus lahti ja ma pöörasin pea ära.
"Meid? Grillima? Mina sinna küll ei lähe," ütlesin ülbelt.
"Miks?"
"No, lihtsalt, ma ju ei teagi Steni ja nii.. ta on justkui võhivõõras või midagi taolist. Sa lähed üksi, eks."
"Mine nüüd, üksi ma küll ei lähe, Sten rõhutas et kutse on mõlemale," sõnas Lauri restoraniust avades. Olime kohale jõudnud. Ma ei vaielnud ka enam vastu, sest Lauriga vaidlemine on võimatu.
*
Restoran oli võrratu. Uskumatu, mida Lauri mu heaks teha võib. Toit ja meeleolu olid head, kuid mu mõtted kaldusid siiski ainult Stenile. Ta plaanis midagi. Miks ta kutsus mind ja Laurit grillima? Ta teab meie olukorda. Me ju suudlesime... kas ta kavatseb sellest Laurile rääkida?
Peale restost tulekut mul lihtsalt oli vaja välja saada. Jõudsime tagasi küll südaöö paiku, aga siiski võtsin oma kaamera ja läksin välja pildistama. Laurile ütlesin et jään elutuppa magama, ja lahkusin siis kui ta juba norskas.
Ma polnud pikka aega pildistanud. Vanasti tegin ma seda õudsalt tihedalt. Ma ei teagi, kas sellepärast et see mulle hullupööra meeldis või siis et mul oli igav. Ehk mõlemat, aga fakt oli see et enam polnud mul eriti aega sellega tegeleda.
Tegin mõned klõpsud loodusest, loomadest, keda nägin. Kassid, koerad ja isegi rebane. Istusin selle samuse kraaviperve peale, kus ma Steniga esimest korda kohtusin ja tundsin end nii hästi. See mõnus soe tunne, et siin oled sa olnud kellegi erilisega...
"Sa käid ka siin?"
"Sten, mida sa siin teed?!" nähvasin kohe, kui olin märganud poissi, kellest ma just mõtlesin. Sulgesin silmad ja soovisin salaja, et see kõik oleks unenägu. Et Sten oleks vaid unelm ja jääks ka selleks, et ta tegelikult ei eksisteeriks. Et oleks vaid Lauri.
"Ma käin siin tihti, kui sina mulle meenud," ütles ta mu kõrvale istudes. Nihkusin veidi eemale, kuid ta järgnes mulle ja pani seejärel oma käe mulle ümber.
"Sten, mida sa plaanid? Et ma tõesti tulen sinu juurde? Mida sa selle grillimisega üritad saavutada? Ja üldse kogu selle asjaga. Paned mulle käsi ümber, suudled ja tikud igatpidi ligi," õiendasin kõva häälega "sellel pole mõtet. Mul on Lauri," ütlesin seejärel, tõusin püsti ja jooksin ära. Tundsin, et ma tegin õigesti, aga kas ma ka tahtsin seda, see oli juba iseasi.
Subscribe to:
Posts (Atom)