#13 VIIMANE

Tehes silmad lahti, vaatas Lauri mulle otsa, suudles põsele ja andis kätega märku et ma end ilusti istuma sätiks, sest ta tõi mulle hommikusöögi voodisse. 
"Nii armas..." pobisesin unise näoga. Vaatasin siis seina, kus seisis kell. 10.25. Ja kalender selle kõrval. Kolmekümnendal augustil oli ümber punane ruut, mis märkis et käes oli just see kuupäev. Seejärel tõusis Lauri püsti ja liigutas kastikest päeva võrra edasi. 31 august! Ohkasin sügavalt, kui mulle meenus selle päeva tähendus. Sten...
"Näe, siin on sulle 2 praetud muna, tomat, kurk ja apelsinimahl," näitas Lauri mulle kandikut, mille peal toit asetses. Tänasin teda musiga ja siis ta jätkas: "ma lähen nüüd tööle, esmaspäev ju siiski. Ole siis tubli, ja ära lollusi tee!" naeris ta uksest välja tormates. Noogutasin muudkui kaasa. Ära lollusi tee.
Peale sööki kõndisin nõutult toas ringi. Kell oli saamas 11. Kolm tundi on aega selleni, et Sten kõnniks kaubamaja ette, ootaks seal mõni minut ja ilma kellegita minema kõnniks... 
Siis otsisin oma sahtlist välja digikaamera ja tõttasin välja. Käisin järve ääres jalutamas ja läksin siis kraavipervele. Ma polnud seal väga kaua aega käinud, hoidsin end kogu aeg tagasi.  Aga nüüd... ma lihtsalt pidin sinna minema.
Istusin seal mõne minuti, lihtsalt mõteldes. Sten.. poiss, keda tahaksid kõik tüdrukud. Ta on ju kena, viisakas ja tark pealekõige. Unistuste poiss.. unistuste poiss. Kas ka minu unistuste poiss?
Aga kes on siis Lauri? Mehelik, kena, nägus ja... väga mehine. Sten on tema kõrval nagu poisike, aga viimane on siiski iga tüdruku unelm. Lauri on lihtsalt teistmoodi. Tema pole nii kena ja armas kui on Sten, ta lihtsalt on teistmoodi. Ta on meeldiv ja temasse armuvad ainult need tüdrukud, kes on ise ka teistmoodi. Kes usuvad pigem sisemisse kui välimusse illu.
Mõtlesin neile mõlemale korraga. Isegi peale ülestunnistust Laurile, pidin ma tõdema et Steni polnud ma kahjuks oma peast siiski välja saanud... unistuste poiss. Ta oli... unelm. 
Ma tõusin püsti ja lihtsalt jooksin. Jooksin ära, kuni mulle tuli vastu saekaater. Vaatasin seda veidi, kogusin end siis ja tegin seda, mida õigeks pidasin.
"Lauri," sõnasin vaikselt, kui olin teda märganud.
"Musi, mida sa siin teed?" küsis ta naeratades. Ta tuli mind kallistama. Kogusin end jällegi ja lükkasin ta kindlalt eemale. 
"Anna andeks..." sõnasin pisarad silmas.
"Mis on?"
"Anna andeks..." kordasin juba nuttes. Vajusin põlvili maha ja üritasin rääkida.
"Kullake, mis viga on?! Räägi, ära ehmata mind nii!" oli ta juba meeleheitel.
"Ma olen oma tunnetes selgusele jõudnud.." laususin nuttes. Vaatasin talle siis otsa ja tõusin püsti. Ta aimas kohe, mis on teoksil. Ta mõistis mind. Mõistis, et ma tahan tagasi Steni juurde. "Ma armastan Steni."
Lauri vangutas vaikselt pead ja kõndis siis eemale. Ta istus ühele toolile, mis tal seal oli ja süütas sigareti.
"Ta ootab mind kell kaks linnas kaubamaja ees," kogelesin pisaraid pühkides.
"Sa ütlesid et armastad mind," sõnas Lauri vihaselt.
"Jah, siis ma armastasin. Aga selle paari nädalaga, mis me oleme kõike koos teinud ja olnud - ma ütlen ausalt, ma olen iga päev Stenile mõelnud. Ja nüüd andsin ma alla, ma käisin seal, kus me temaga esimest korda kohtusime. Ja siis tulid kõik tunded jälle päevavalgele! Ma sain aru, et tema on see, kellega ma tahan  koos olla. Kellega veeta koos aega ja kellega vananeda.."
"Mine siis," lausus ta mokaotsast peale pikka pausi.
"Pä... päriselt?!" küsisin õnnelikumal toonil.
"Mina ei saa sind kinni hoida. Pealegi ei taha ma, et sa õnnetu oleksid. Ole pigem kellegi teisega koos, aga vähemalt, et sa oleksid õnnelik," lausus ta siis ja tõusis püsti. Ta tegi mu peale hella pai ja pööras siis enda kätega mind ümber ja lükkas mind veidi. "Mine."
Hoidsin pisaraid tagasi. Lauri on tõesti mõistev... Kõndisin siis minema, aeg-ajalt ümber õla vaadates. Lauri seisis. Isegi kaugelt oli näha, kuidas ta silmad vesiseks kiskusid ja ta käeseljaga üle näo tõmbas. Nii palju kui ma üritasin - ma ei saa armastada kedagi, keda ma ei armasta. Tundeid ei saa ju valida. 
Jooksin kiiresti koju, kust ma oma töölt teenitud raha haarasin, selle kotti koos telefoni ja päikseprillidega pistsin ja siis välja jooksin. Kutsusin takso ja sõitsin linna.
13.45. Panin telefoni käest. Olime jõudnud linnapiirile. Palusin taksojuhil veidi kiirust lisada, kuid seda ta ei teinud, väites et ta ei taha trahvi saada. Olles jõudnud kesklinna, haaras mind kohutav vaatepilt. Üks suur buss oli ristipõiki mööda kesklinna tänavaid maas, ja taguosas veel tuligi otsas. Taksojuht pööras kiiresti auto kuhugi suvalisse kohta ja me mõlemad jooksime autost ära. 
"Mis siin juhtus?!" karjatasin paanikas, kui üks politseinik meid keelama tuli, et nii lähedale me tulla ei tohi.
"Üks õpilastebuss käis ümber. Õnneks on lastega kõik korras... peale ühe poisi. Ta suri," rääkis politseinik tuimalt. Mu sees käis läbi valus jõnksatus. 1 poiss? Surnud? Oh jumal, kus on Sten?!
"Kes suri?" suutsin lõpuks küsida.
"Me pole veel isikut tuvastanud, aga üks poiss."
"Ma pean surnut nägema," avaldasin soovi. Meespolitseinik vaatas mind veidi kahtlaselt. 
"Ei, me ei saa suvalistele laipu näidata. Vabandage."
"Aga ma võib-olla tunnen teda!" ütlesin juba nuttes. Politseinik kutsus raadiosaatja kaudu teise politseiniku kohale, seekord naise. Naine ja mees rääkisid veidi ja siis anti mulle luba laipa näha. 
Eemal lamaski maas üks kogu, mille peal must kile oli. Ma värisesin üleni, kui ma musta katet laibalt pealt tõmbasin. Vaatepilt oli kohutav. Verine nägu, silmad suletud, nägu lillakas-sinine. 
"Sten," pobisesin nuttes.


_______


THE END.