"Hey sweetie," lausus Kumar peale minu maha tõstmist ja oma kohvrite haaramist. Asusime kõndima.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
Thursday, 24 May 2012
Sunday, 20 May 2012
Up to the end #1
"Ta tuleb täna õhtuse lennuga!" hüüdsin peale kõne katkestamist.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
Wednesday, 11 April 2012
F vs F #6
Kohkusin veidi, kui ta mu ees seisis ja mu silmadesse vaatas. Pöörasin pilgu ära ja tahtsin veest välja kõndida, kuid järsku tundsin, kuidas Sandra mu käest haaras ja mu tagasi tõmbas.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt.
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku.
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?"
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi.
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt.
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku.
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?"
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi.
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.
Monday, 9 April 2012
F vs F #5
Valisin telefonist eelmisel päeval küsitud Macie numbri ja helistasin talle. Peale teist kutsumistooni kõlas Macie hell hääl. "Jaa?"
"Tsau, kuule Kelly siin. Ma tahtsin küsida, et kas Sandra võib ka meiega kaasa tulla? Pärast sinna istuma..," pidasin väikese pausi, et kõndida veidi kiiremini majast veelgi eemale, et Sandra meie juttu ei kuuleks. "mul hakkas tast päris kahju. Ennem ta rääkis nii siiralt ja.. ta selgitas mulle ilusti ära, et ta ei oska teiste ees käituda. Ma mõtlesin siis, et mis ta ikka siin majas passib, las tuleb meiega kaasa. Või on teil midagi selle vastu?"
"Minul ei ole selle vastu midagi... ma arvan.."
"Mis mõttes arvad?" küsisin imestunult.
"Noh, Ralph, Kyle ja Edwin on meie koolist ja Ralph koguni mu klassivend. Ja asi on selles, et poisid pole ikka veel üle saanud sellest, kuidas Sandra vanasti riides käis, kuidas ta haises ja kui kole ta oli. Kõik vihkavad teda."
Ma ei öelnud mitte midagi. Vajutasin kõne kinni ja pistsin telefoni taskusse. Kõndisin majakesse tagasi ja istusin voodile.
"Kas lähme koos sööma ja testi tegema?" küsis Sandra naeratades. Ma pidin ju Macie'ga minema. Aga... ta oli nii õela häälega telefonis. Ta ei salli Sandrat. Aga Sandra suudab olla nii normaalne..
"Jah, koos ikka."
Siis me rääkisime. Rääkisime Sandraga kõigest. Ta ei olnud nagu Macie - ta ei naernud kõikide mu naljade peale. Ta ei kiitnud kõiki mu elus tehtud otsusi heaks. Aga see-eest ei olnud ta feik. Ta naeris ainult nende naljade peale, mis olidki naljakad, ta kiitis mu otsuseid õigeks siis, kui need olidki õiged. Ta ei olnud piinlikult viisakas tüdruk, kes naeratas iga mu lause peale ja üritas minuga sama jutu peale saada. Kui talle tundus mu jutt igav, siis ta oligi vait ja ei öelnud mitte midagi. Või siis kommenteeris sõnaga "igav" või "vahetame teemat". Me rääkisime seni, kuni kell sai kümme minutit enne seitset ja me läksime välja.
Olime just saanud treppidest alla kõndida, kui nägin kaugemalt Macie't tulemas.
"Kelly!" hüüdis ta mulle, kui nägi, et me Sandraga laagriplatsi poole kõnnime.
Pöörasin end veidi ringi, näoga Macie poole. "Jah?"
"Sa pidid ju mind ootama..?" küsis ta veidi arglikult Sandrat ja siis jälle mind vaadeldes.
"Me lähme Sandraga," sõnasin ükskõikselt Sandralt käevarrest haarates ja ta ümber pöörates. Hakkasime kõndima.
"Kelly?"
"Noh?!"
"Kas me saaksime rääkida..?" küsis Macie kulmu kortsutades.
"Räägi."
"Omavahel rääkida ma mõtlen."
"Räägi. Sandral ja minul pole saladusi," ütlesin võltsilt naeratades. Mida ma just ütlesin? Ma olen Sandraga rääkinud tund aega ja ta sai teada umbes veerandi mu elust. Ja ma ütlen et meil pole saladusi? Vahet pole.
Sandra vaatas mind veidi imelikult, kortsutas kulmu ja vangutas pead.
"Ahaa.." naeris Macie. Ta sai aru, et mu öeldu ei saa olla tõsi ja naeris võltsilt. Siis kadus naeratus tu näolt ja ta muutus tõsiseks. "Mis sul viga on? Kui ma küsida tohin..? Sa ütlesid mulle, et me lähme koos sööma, siis sa helistasid mulle, lõpetasid järsku kõne, enne seda klatšisid mulle Sandrat ja nüüd tõmbad hoopis temaga ringi. Misasi.. miks.. milles asi?"
Sandra suu vajus lahti ja ta vaatas mulle tapja pilguga otsa. "Miks ja mida sa minust taga rääkisid?!" nähvas ta vihaselt mulle otsa vaadates.
"Mis sul endal viga on Macie?!" Sandra nägi, et ma ignoreerisin ta küsimust ja ta pööras end ringi ja hakkas vihaselt eemale marssima. "Oota Sandra!" röögatasin siis, jooksin tüdrukule järgi ja peatasin ta. Vaatasin talle sügavalt silma ja laususin: "mine sina ees ära, hoia meile kohti söögijärjekorras. Ma selgitan siis kui me sööme. Ja ma EI klatšinud sind!"
Õnneks tüdruk uskus mind, et ma teda klatšinud pole ja kõndis ees minema.
"Miks sa Sandrale ütlesid, et ma teda taga rääkisin? Ma ei ole seda ju teinud."
"Lihtsalt. Sa ütlesid ju, et tuled m i n u g a sööma. Miks sa temaga läksid?!"
"Me hakkasime Sandraga hästi läbi saama.. ja ta on palju normaalsem kui ma arvasin. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas sa temasse suhtud. Ta on täiesti normaalne tüdruk, ja ma eelistan olla pigem temaga kui sinuga," rääkisin. Macie ei öelnud enam midagi ja ma pöörasin end ringi, et sööma minna. Kui me söögi kätte saanud olime, rääkisin Sandrale kõik ära, et me rääkisime Macie'ga temast, ja ma tean milline ta oli vanasti ja nii edasi, aga klatšinud pole teda keegi.
Peale söömist läksime oma majja, rääkisime seal jälle kella üheksani, siis jooksime tegema testi ja see oli väga kerge. Ma olin päev otsa kuulanud loengutes ilusti kaasa, ja teadsin kõikidele küsimustele vastuseid. Kui test tehtud, liikusime veidi pikema tiiruga maja poole, tahtsime ümbrust vaadata.
"Läheks ujuma," tegi Sandra ettepaneku, kui me istusime jõe ääres ja lihtsalt nautisime ümbrust. Ma tegin kaameraga veel mõned pildid, mis tulid välja imelised.
"Ujuma? Jõkke? Oled sa segi või? Vesi on nii külm!" Juba mõttest minna ujuma jõkke tõi mu kehale külmavärinad.
"Mh, vesi on soe," sõnas tüdruk vett katsudes. Võtsin varbavaheplätud jalast ja katsusin varbaga vett. Sandral oli õigus - vesi oligi soe. Jooksime siis majja, otsisin kapist ujumisriided ja panin need selga, peale tõmbasin käterätiku ja olin valmis minema.
"Noh, oled valmis või?" küsisin Sandralt, kes istus minu voodil kurva ja tühja pilguga enda ette vaadates.
"Mul pole ju ujukaid kaasas," sõnas ta nukralt. Naeratasin. Mulle meenus et mul oli kaasas mitu paari bikiine, lihtsalt igaks-juhuks. Otsisin enda sahtlist välja kollased bikiinid ja viskasin need Sandrale.
"Need peaksid sulle sobima," sõnasin naeratades ja jooksin ise välja. Tüdruk oli valmis vähem kui viie minutiga ja me jooksime ujuma. Vesi polnudki nii külm, kui ma arvanud olin, aga polnud ka nii soe kui varbaga katsudes. Järsku kuulsime eemalt kedagi vette hüppamas. Pöörasin end Sandra poole ja kontrollisin, ega tema seda ei teinud. Me kumbki polnud sellega seotud ja olime päris hirmul. Siis kuulsime mitmeid hääli ja naeru.
Vaatasime paremale, kus me nägime kedagi kaugemal ujumas. Samas vees mis meie. Piidlesime seda kuju, kes tundus ujuvat meie poole. Ainult ta selg ja juuksed paistsid veest veidi välja, ta ujus vee all. Järsku oli ta meie juures ja ta hüppas veest välja nii järsku, et me mõlemad Sandraga kiljusime.
"Teie ka ujumas," sõnas mees juukseid raputades ja kaunilt naeratades. Tundsin ta kohe ära, ta treenitud keha ja perfektsed näojooned tuletasid mulle meelde, kus ma teda enne näinud olin.
"Tsau, kuule Kelly siin. Ma tahtsin küsida, et kas Sandra võib ka meiega kaasa tulla? Pärast sinna istuma..," pidasin väikese pausi, et kõndida veidi kiiremini majast veelgi eemale, et Sandra meie juttu ei kuuleks. "mul hakkas tast päris kahju. Ennem ta rääkis nii siiralt ja.. ta selgitas mulle ilusti ära, et ta ei oska teiste ees käituda. Ma mõtlesin siis, et mis ta ikka siin majas passib, las tuleb meiega kaasa. Või on teil midagi selle vastu?"
"Minul ei ole selle vastu midagi... ma arvan.."
"Mis mõttes arvad?" küsisin imestunult.
"Noh, Ralph, Kyle ja Edwin on meie koolist ja Ralph koguni mu klassivend. Ja asi on selles, et poisid pole ikka veel üle saanud sellest, kuidas Sandra vanasti riides käis, kuidas ta haises ja kui kole ta oli. Kõik vihkavad teda."
Ma ei öelnud mitte midagi. Vajutasin kõne kinni ja pistsin telefoni taskusse. Kõndisin majakesse tagasi ja istusin voodile.
"Kas lähme koos sööma ja testi tegema?" küsis Sandra naeratades. Ma pidin ju Macie'ga minema. Aga... ta oli nii õela häälega telefonis. Ta ei salli Sandrat. Aga Sandra suudab olla nii normaalne..
"Jah, koos ikka."
Siis me rääkisime. Rääkisime Sandraga kõigest. Ta ei olnud nagu Macie - ta ei naernud kõikide mu naljade peale. Ta ei kiitnud kõiki mu elus tehtud otsusi heaks. Aga see-eest ei olnud ta feik. Ta naeris ainult nende naljade peale, mis olidki naljakad, ta kiitis mu otsuseid õigeks siis, kui need olidki õiged. Ta ei olnud piinlikult viisakas tüdruk, kes naeratas iga mu lause peale ja üritas minuga sama jutu peale saada. Kui talle tundus mu jutt igav, siis ta oligi vait ja ei öelnud mitte midagi. Või siis kommenteeris sõnaga "igav" või "vahetame teemat". Me rääkisime seni, kuni kell sai kümme minutit enne seitset ja me läksime välja.
Olime just saanud treppidest alla kõndida, kui nägin kaugemalt Macie't tulemas.
"Kelly!" hüüdis ta mulle, kui nägi, et me Sandraga laagriplatsi poole kõnnime.
Pöörasin end veidi ringi, näoga Macie poole. "Jah?"
"Sa pidid ju mind ootama..?" küsis ta veidi arglikult Sandrat ja siis jälle mind vaadeldes.
"Me lähme Sandraga," sõnasin ükskõikselt Sandralt käevarrest haarates ja ta ümber pöörates. Hakkasime kõndima.
"Kelly?"
"Noh?!"
"Kas me saaksime rääkida..?" küsis Macie kulmu kortsutades.
"Räägi."
"Omavahel rääkida ma mõtlen."
"Räägi. Sandral ja minul pole saladusi," ütlesin võltsilt naeratades. Mida ma just ütlesin? Ma olen Sandraga rääkinud tund aega ja ta sai teada umbes veerandi mu elust. Ja ma ütlen et meil pole saladusi? Vahet pole.
Sandra vaatas mind veidi imelikult, kortsutas kulmu ja vangutas pead.
"Ahaa.." naeris Macie. Ta sai aru, et mu öeldu ei saa olla tõsi ja naeris võltsilt. Siis kadus naeratus tu näolt ja ta muutus tõsiseks. "Mis sul viga on? Kui ma küsida tohin..? Sa ütlesid mulle, et me lähme koos sööma, siis sa helistasid mulle, lõpetasid järsku kõne, enne seda klatšisid mulle Sandrat ja nüüd tõmbad hoopis temaga ringi. Misasi.. miks.. milles asi?"
Sandra suu vajus lahti ja ta vaatas mulle tapja pilguga otsa. "Miks ja mida sa minust taga rääkisid?!" nähvas ta vihaselt mulle otsa vaadates.
"Mis sul endal viga on Macie?!" Sandra nägi, et ma ignoreerisin ta küsimust ja ta pööras end ringi ja hakkas vihaselt eemale marssima. "Oota Sandra!" röögatasin siis, jooksin tüdrukule järgi ja peatasin ta. Vaatasin talle sügavalt silma ja laususin: "mine sina ees ära, hoia meile kohti söögijärjekorras. Ma selgitan siis kui me sööme. Ja ma EI klatšinud sind!"
Õnneks tüdruk uskus mind, et ma teda klatšinud pole ja kõndis ees minema.
"Miks sa Sandrale ütlesid, et ma teda taga rääkisin? Ma ei ole seda ju teinud."
"Lihtsalt. Sa ütlesid ju, et tuled m i n u g a sööma. Miks sa temaga läksid?!"
"Me hakkasime Sandraga hästi läbi saama.. ja ta on palju normaalsem kui ma arvasin. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas sa temasse suhtud. Ta on täiesti normaalne tüdruk, ja ma eelistan olla pigem temaga kui sinuga," rääkisin. Macie ei öelnud enam midagi ja ma pöörasin end ringi, et sööma minna. Kui me söögi kätte saanud olime, rääkisin Sandrale kõik ära, et me rääkisime Macie'ga temast, ja ma tean milline ta oli vanasti ja nii edasi, aga klatšinud pole teda keegi.
Peale söömist läksime oma majja, rääkisime seal jälle kella üheksani, siis jooksime tegema testi ja see oli väga kerge. Ma olin päev otsa kuulanud loengutes ilusti kaasa, ja teadsin kõikidele küsimustele vastuseid. Kui test tehtud, liikusime veidi pikema tiiruga maja poole, tahtsime ümbrust vaadata.
"Läheks ujuma," tegi Sandra ettepaneku, kui me istusime jõe ääres ja lihtsalt nautisime ümbrust. Ma tegin kaameraga veel mõned pildid, mis tulid välja imelised.
"Ujuma? Jõkke? Oled sa segi või? Vesi on nii külm!" Juba mõttest minna ujuma jõkke tõi mu kehale külmavärinad.
"Mh, vesi on soe," sõnas tüdruk vett katsudes. Võtsin varbavaheplätud jalast ja katsusin varbaga vett. Sandral oli õigus - vesi oligi soe. Jooksime siis majja, otsisin kapist ujumisriided ja panin need selga, peale tõmbasin käterätiku ja olin valmis minema.
"Noh, oled valmis või?" küsisin Sandralt, kes istus minu voodil kurva ja tühja pilguga enda ette vaadates.
"Mul pole ju ujukaid kaasas," sõnas ta nukralt. Naeratasin. Mulle meenus et mul oli kaasas mitu paari bikiine, lihtsalt igaks-juhuks. Otsisin enda sahtlist välja kollased bikiinid ja viskasin need Sandrale.
"Need peaksid sulle sobima," sõnasin naeratades ja jooksin ise välja. Tüdruk oli valmis vähem kui viie minutiga ja me jooksime ujuma. Vesi polnudki nii külm, kui ma arvanud olin, aga polnud ka nii soe kui varbaga katsudes. Järsku kuulsime eemalt kedagi vette hüppamas. Pöörasin end Sandra poole ja kontrollisin, ega tema seda ei teinud. Me kumbki polnud sellega seotud ja olime päris hirmul. Siis kuulsime mitmeid hääli ja naeru.
Vaatasime paremale, kus me nägime kedagi kaugemal ujumas. Samas vees mis meie. Piidlesime seda kuju, kes tundus ujuvat meie poole. Ainult ta selg ja juuksed paistsid veest veidi välja, ta ujus vee all. Järsku oli ta meie juures ja ta hüppas veest välja nii järsku, et me mõlemad Sandraga kiljusime.
"Teie ka ujumas," sõnas mees juukseid raputades ja kaunilt naeratades. Tundsin ta kohe ära, ta treenitud keha ja perfektsed näojooned tuletasid mulle meelde, kus ma teda enne näinud olin.
Saturday, 7 April 2012
F vs F #4
Avasin silmad ja nägin ähmaselt kuidas tumedate ja pikkade juustega tüdruk hoidis käes püstolit. Kargasin kohe istukile, pühkisin kiiresti silmi ja kuulsin siis, kuidas seesama tüdruk vajutas päästikule ja ma tundsin vett enda näos, seejärel juustes ja varsti olin mina koos kõige oma voodiga märg. Röögatasin, kuid pidin tõdema et olin kiiresti üles saanud.
"SANDRA!" kiljatasin siis.
"Jah?" küsis ta rahulikult, kõndides vannituppa, veepüstoli ülejäänud veest tühjaks tehes ja siis magamistuppa tagasi lonkides.
"Mis.. miks.. misasja?!" kokutasin.
"Nüüd said sa tunda, mis tunne on, kui keegi sind keset ööd üles ajab, siis akna lahti teeb, kolistab ja kilistab pool ööd ja ei lase mul magama jääda!"
"Misasja?! Siis kui ma südaööl tulin? Ma poleks akent lahti teinud, kui sa siin ei suitsetaks! Terve tuba haises nagu mingi joodiku elamine, isegi mu voodipesul oli suitsuhais küljes! Kui sa suitsetad, palun tee vähemalt aken lahti või midagi, nagu tegelt ka. Ja ma kõndisin siin ringi maksimaalselt kümme minutit.. ma ei saa su probleemist aru. Oleksin pidanud kõndima kikivarvukil ja hinge kinni hoidma?!"
Sandra piidles mind korraks kurjalt, vangutas siis pead ja haigutas. Ta kandis rohelist suurt T-särki ja lühikesi pükse. Seejärel ta ronis tagasi teki alla ja vähem kui viie minutiga ta magas. Vaatasin korraks õue, kõndisin siis vaikselt riidekapini, mille peal seisis mu leht laagrikavaga.
PÜHAPÄEV 17.07
kell 9.00 äratus
9.10-9.30 võimlemine, pesemine
9.30-10.00 hommikusöök
10.00 kogunemine laagriplatsil, võistkondade tegemine kuueks rühmaks ja loengute alustamine
Lugesin kava enam-vähem läbi ja otsisin riidekapist sobivad riided. Kollane topp, mustad lühikesed püksid ja kollakas õhuke sviiter. Kuulsin norsatamist. Vaatasin kohe Sandra juurde, ja tõsi see oli - ta magas nagu nott, norskas veel peale kauba. Ohkasn sügavalt ja mõtlesin - me peame olema kell 9.10 võimlemas, tema magab. Mis kell üldse on?!
Kõndisin oma öökapini, kust ma leidsin telefoni ja selle kella vaatasin. 07.33. Ohkasin vihaselt. Ta äratas mind varem üles.
Kopp-kopp. Avasin uniselt silmad ja vaatasin enda ette. Minu ja Sandra voodit lahutas kõige rohkem poolteist meetrit, tüdruk magas hambad laiali ja sügavalt hingates. Kopp-kopp. Tegin silmad pärani lahti, vaatasin kiiresti kella ja ehmusin. 09.54. Ma olin magama jäänud! Me olime magama jäänud. Ja keegi oli ukse taga. Kargasin kiiresti püsti ja vaatasin end vannitoa peeglist. Kiiresti-kiiresti panin juuksed normaalsemasse krunni ja loputasin veega silmad. Jooksin ukse peale.
"Tšauu, miks sind võimlemas ega söömas polnud?!" Macie.
"Tšauuuu! Õhh.. me jäime magama," sõnasin häbelikult. Macie hakkas naerma ja ma kutsusin ta sisse. Nähes Sandrat ta veidi naeris, istus siis mu voodile ja ootas kuni ma riidesse panin ja me majast väljusime.
"Oled kindel et sa ei peaks Sandrat üles ajama?" küsis Macie mu otsuse üle.
"Jaa, ta ise eile ütles et me pole mingid sõbrannad. Saad aru, hommikul kell pool kaheksa pritsis ta mind veega! Ütles et ma olevat öösel koju tulles palju kolistanud ja akna lahti teinud.. terve tuba haises suitsu järele. Ja ta tegi mulle eile selgeks, et me elame ainult ühes toas - see ei tee meid sõpradeks ega anna meile midagi ühist. Eks ta ise teab mis teeb," laususin rahulikult. Macie vaid naeris.
Me kõndisime laagriplatsile ja liikusin kohe ülemate juurde. Seletasin ära, et meie majake asub teistest eemal ja me ei ärkanud ise üles, seega oleme söögist ilma ja magasime sisse. Lea tegi mulle selgeks, et edaspidi peame äratused ise tööle panema - keegi ei tule meid sinna äratama. Siis lubas ta mul veel süüa kiiresti ja kuna tal paistis olevat üpris ükskõik millisesse rühma ma lähen, läksin Macie'ga samasse.
Terve meie päev möödus mööda loenguid mööda käies, vahel oli ka lõunasöök ja mingid mängud. Saime fotograafia osa pealt poole targemaks - ma tean nüüd palju rohkem asju. Kella viie ajal käisime oma majakestes ja otsisime enda kaamerad (kõigil laagris olijatel oli see kohustuslik vara, mida kaasa võtta) ja meil oli tund aega käia mööda laagriplatse ja loodust pildistada. Õhtul näitasime neid kõik kordamööda ülematele ja parimad said väikese šhokolaadi. Iga rühma parim. Meie rühma parim olin mina, pildistasin oranžikat päikest, puud tegid pildi eriliselt ilusaks ja kaskede rohelised lehed särasid päikese käes.
"Mis sa õhtul teed? Me teeme Ralph'i, Kyle'i, Stacy ja Edwiniga väikese kogunemise jälle, samas kohas mis eile. Seekord ei joo ega suitseta - lihtsalt muljetame oma päevast ja räägime asjadest. Oled tulija?" küsis Macie, kui me kõndisime äsja mu maja juurde, Macie saatis mind.
"Tulen ikka, toas ma niikuinii olla ei taha. Aga.. mis kell? Kell seitse on ju õhtusöök ja kell üheksa see test päeva kohta."
"Me teemegi kohe peale seda testi, et noh otse kohe lähme sealt, tubadest läbi ei käi."
"Aa, okei. Ikka tulen," sõnasin siis. Macie naeratas vastu ja tegi mulle õrna kallistuse.
"Olen kümme minutit enne seitset su maja ees, tule siis välja ja lähme koos sööma onju? Ja pea meeles, et sina saadad mind pärast mu maja juurde! Mina olen sind juba saatnud mitu korda," sõnas tüdruk naerdes.
"Sa lähed Stacy'ga, sul on normaalne toanaaber vähemalt!"
"No, normaalsem tõesti kui sinu oma, aga ega Stacy mingi normaalne küll pole. Ta on nii igav.. ei räägi mitte midagi ja on nii piinlikult viisakas."
"Nojah.. meil pole vedanud. Aga näeb siis!" hõikasin eemale kõndivale tüdrukule järele. Vastuseks ta ainult lehvitas.
"Sa ei saanud mind hommikul üles siis ajada?!" kuulsin vihaseid sõnu juba siis, kui ukse praokile olin ajanud.
"Sa ütlesid, et me pole mingid sõbrad - sina saad ise hakkama ja mina ise, eks vaata siis ise kuidas üles saad hommikuti," ütlesin suvalise häälega oma ketse jalast kiskudes.
Vastuseks Sandralt kuulsin ainult mühatust. Istusin oma voodile ja võtsin telefoni kätte.
"Kuule.." sõnas Sandra vaikselt. Ta pani oma telefoni käest ja vaatas mulle siiralt otsa. Panin siis enda omagi käest ka kuulasin. "sorri et ma esimesel kohtumisel nii ülbe olin. Ma vaatasin et sa Macie'ga siin kõnnid ringi.. ta on mu klassiõde. Ilmselt ta juba rääkis sulle mu mittesuhtlemisoskusest?" noogutasin vastuseks. "siis sa tead, et ma ei oska kellegagi suhelda. Sorri kui sa arvad et ma mingi ilge bitch või no ma ei tea onju, aga tegelt ma pole selline. Ma lihtsalt.. ei oska kuidagi olla. Ma ei tea kuidas ma peaksin käituma teiste inimeste seltkonaas ja no tead küll. Sa tundud olevat tore tüdruk, aga ma lihtsalt.. ei oska. Ma ei tea kuna mida ütlema peab ja kas peab. Mul pole kunagi õiget sõbrannat olnudki!" rääkis tüdruk kurvalt. Mu suu vajus sõna otseses mõttes lahti. Piidlesin tüdrukut suurte silmadega. Et tema suudab nii tõsisel teemal nii hästi rääkida? Okei..
"Sellest pole midagi.. sul on raske olnud."
Peale lühikest vaikust ulatas tüdruk mulle oma käe.
"Sõbrad?" küsis ta naeratades.
"Sõbrad."
"SANDRA!" kiljatasin siis.
"Jah?" küsis ta rahulikult, kõndides vannituppa, veepüstoli ülejäänud veest tühjaks tehes ja siis magamistuppa tagasi lonkides.
"Mis.. miks.. misasja?!" kokutasin.
"Nüüd said sa tunda, mis tunne on, kui keegi sind keset ööd üles ajab, siis akna lahti teeb, kolistab ja kilistab pool ööd ja ei lase mul magama jääda!"
"Misasja?! Siis kui ma südaööl tulin? Ma poleks akent lahti teinud, kui sa siin ei suitsetaks! Terve tuba haises nagu mingi joodiku elamine, isegi mu voodipesul oli suitsuhais küljes! Kui sa suitsetad, palun tee vähemalt aken lahti või midagi, nagu tegelt ka. Ja ma kõndisin siin ringi maksimaalselt kümme minutit.. ma ei saa su probleemist aru. Oleksin pidanud kõndima kikivarvukil ja hinge kinni hoidma?!"
Sandra piidles mind korraks kurjalt, vangutas siis pead ja haigutas. Ta kandis rohelist suurt T-särki ja lühikesi pükse. Seejärel ta ronis tagasi teki alla ja vähem kui viie minutiga ta magas. Vaatasin korraks õue, kõndisin siis vaikselt riidekapini, mille peal seisis mu leht laagrikavaga.
PÜHAPÄEV 17.07
kell 9.00 äratus
9.10-9.30 võimlemine, pesemine
9.30-10.00 hommikusöök
10.00 kogunemine laagriplatsil, võistkondade tegemine kuueks rühmaks ja loengute alustamine
Lugesin kava enam-vähem läbi ja otsisin riidekapist sobivad riided. Kollane topp, mustad lühikesed püksid ja kollakas õhuke sviiter. Kuulsin norsatamist. Vaatasin kohe Sandra juurde, ja tõsi see oli - ta magas nagu nott, norskas veel peale kauba. Ohkasn sügavalt ja mõtlesin - me peame olema kell 9.10 võimlemas, tema magab. Mis kell üldse on?!
Kõndisin oma öökapini, kust ma leidsin telefoni ja selle kella vaatasin. 07.33. Ohkasin vihaselt. Ta äratas mind varem üles.
Kopp-kopp. Avasin uniselt silmad ja vaatasin enda ette. Minu ja Sandra voodit lahutas kõige rohkem poolteist meetrit, tüdruk magas hambad laiali ja sügavalt hingates. Kopp-kopp. Tegin silmad pärani lahti, vaatasin kiiresti kella ja ehmusin. 09.54. Ma olin magama jäänud! Me olime magama jäänud. Ja keegi oli ukse taga. Kargasin kiiresti püsti ja vaatasin end vannitoa peeglist. Kiiresti-kiiresti panin juuksed normaalsemasse krunni ja loputasin veega silmad. Jooksin ukse peale.
"Tšauu, miks sind võimlemas ega söömas polnud?!" Macie.
"Tšauuuu! Õhh.. me jäime magama," sõnasin häbelikult. Macie hakkas naerma ja ma kutsusin ta sisse. Nähes Sandrat ta veidi naeris, istus siis mu voodile ja ootas kuni ma riidesse panin ja me majast väljusime.
"Oled kindel et sa ei peaks Sandrat üles ajama?" küsis Macie mu otsuse üle.
"Jaa, ta ise eile ütles et me pole mingid sõbrannad. Saad aru, hommikul kell pool kaheksa pritsis ta mind veega! Ütles et ma olevat öösel koju tulles palju kolistanud ja akna lahti teinud.. terve tuba haises suitsu järele. Ja ta tegi mulle eile selgeks, et me elame ainult ühes toas - see ei tee meid sõpradeks ega anna meile midagi ühist. Eks ta ise teab mis teeb," laususin rahulikult. Macie vaid naeris.
Me kõndisime laagriplatsile ja liikusin kohe ülemate juurde. Seletasin ära, et meie majake asub teistest eemal ja me ei ärkanud ise üles, seega oleme söögist ilma ja magasime sisse. Lea tegi mulle selgeks, et edaspidi peame äratused ise tööle panema - keegi ei tule meid sinna äratama. Siis lubas ta mul veel süüa kiiresti ja kuna tal paistis olevat üpris ükskõik millisesse rühma ma lähen, läksin Macie'ga samasse.
Terve meie päev möödus mööda loenguid mööda käies, vahel oli ka lõunasöök ja mingid mängud. Saime fotograafia osa pealt poole targemaks - ma tean nüüd palju rohkem asju. Kella viie ajal käisime oma majakestes ja otsisime enda kaamerad (kõigil laagris olijatel oli see kohustuslik vara, mida kaasa võtta) ja meil oli tund aega käia mööda laagriplatse ja loodust pildistada. Õhtul näitasime neid kõik kordamööda ülematele ja parimad said väikese šhokolaadi. Iga rühma parim. Meie rühma parim olin mina, pildistasin oranžikat päikest, puud tegid pildi eriliselt ilusaks ja kaskede rohelised lehed särasid päikese käes.
"Mis sa õhtul teed? Me teeme Ralph'i, Kyle'i, Stacy ja Edwiniga väikese kogunemise jälle, samas kohas mis eile. Seekord ei joo ega suitseta - lihtsalt muljetame oma päevast ja räägime asjadest. Oled tulija?" küsis Macie, kui me kõndisime äsja mu maja juurde, Macie saatis mind.
"Tulen ikka, toas ma niikuinii olla ei taha. Aga.. mis kell? Kell seitse on ju õhtusöök ja kell üheksa see test päeva kohta."
"Me teemegi kohe peale seda testi, et noh otse kohe lähme sealt, tubadest läbi ei käi."
"Aa, okei. Ikka tulen," sõnasin siis. Macie naeratas vastu ja tegi mulle õrna kallistuse.
"Olen kümme minutit enne seitset su maja ees, tule siis välja ja lähme koos sööma onju? Ja pea meeles, et sina saadad mind pärast mu maja juurde! Mina olen sind juba saatnud mitu korda," sõnas tüdruk naerdes.
"Sa lähed Stacy'ga, sul on normaalne toanaaber vähemalt!"
"No, normaalsem tõesti kui sinu oma, aga ega Stacy mingi normaalne küll pole. Ta on nii igav.. ei räägi mitte midagi ja on nii piinlikult viisakas."
"Nojah.. meil pole vedanud. Aga näeb siis!" hõikasin eemale kõndivale tüdrukule järele. Vastuseks ta ainult lehvitas.
"Sa ei saanud mind hommikul üles siis ajada?!" kuulsin vihaseid sõnu juba siis, kui ukse praokile olin ajanud.
"Sa ütlesid, et me pole mingid sõbrad - sina saad ise hakkama ja mina ise, eks vaata siis ise kuidas üles saad hommikuti," ütlesin suvalise häälega oma ketse jalast kiskudes.
Vastuseks Sandralt kuulsin ainult mühatust. Istusin oma voodile ja võtsin telefoni kätte.
"Kuule.." sõnas Sandra vaikselt. Ta pani oma telefoni käest ja vaatas mulle siiralt otsa. Panin siis enda omagi käest ka kuulasin. "sorri et ma esimesel kohtumisel nii ülbe olin. Ma vaatasin et sa Macie'ga siin kõnnid ringi.. ta on mu klassiõde. Ilmselt ta juba rääkis sulle mu mittesuhtlemisoskusest?" noogutasin vastuseks. "siis sa tead, et ma ei oska kellegagi suhelda. Sorri kui sa arvad et ma mingi ilge bitch või no ma ei tea onju, aga tegelt ma pole selline. Ma lihtsalt.. ei oska kuidagi olla. Ma ei tea kuidas ma peaksin käituma teiste inimeste seltkonaas ja no tead küll. Sa tundud olevat tore tüdruk, aga ma lihtsalt.. ei oska. Ma ei tea kuna mida ütlema peab ja kas peab. Mul pole kunagi õiget sõbrannat olnudki!" rääkis tüdruk kurvalt. Mu suu vajus sõna otseses mõttes lahti. Piidlesin tüdrukut suurte silmadega. Et tema suudab nii tõsisel teemal nii hästi rääkida? Okei..
"Sellest pole midagi.. sul on raske olnud."
Peale lühikest vaikust ulatas tüdruk mulle oma käe.
"Sõbrad?" küsis ta naeratades.
"Sõbrad."
F vs F #3
"Et arvatavasti siis rohkem midagi polegi eriti.. teie kavadel on kõik asjad kirjas, mis-kus misasi on, mis kell ja nii edasi. Aga ma jagan siis kavad kätte," rääkis laagrivanem Kert Nõmm. Mees oli vanuses 30-33, ta blondid juuksed tõid esile ta päevitunud naha ja mehised näojooned. Kert alustas lehtede jagamist, igale noorele kaks lehte, milles oli meie selle nädala kava. Kõik uurisid oma lehti, kuni laagrijuhi abistaja ja kuuldavasti ta naine Lea röökis üle laagriplatsi: "Palun korraks tähelepanu!"
Jutusumin lõppes ja kõik vaatasid naise poole.
"Nagu Kert ütles - on kavadel kõik asjad olemas, ja kui midagi arusaamatuks jääb, siis küsige. Tahtsin aga lisada, et ärge unustage meie ööhäireid! Me võime neid teha siis kui me ise tahame, ja ükskõik kui tihti me seda soovime. Ja ööhäiretest osavõtt on vägagi kohustuslik! Kuna laager seisneb siiski pildistamisel, ja enamus meie tegevusi on erinevate kaamerate tutvustamine, piltide tegemine ja muu selline, siis võime me keset ööd välja kuulutuda häire ja teile loenguid hakata pidama erinevatest objektiividest. Ja iga päeva lõpus on siiski test päeva jooksul õpitust, niiet soovitan teil tähelepanelik olla igas loengus," seletas naine kõva häälega. Enamus noori hakkas ohhetama koha peal, kus Lea teatas ööhäiretest, mind see aga ei seganud.
"Ja siinkohal tahan ma siis auhindadest rääkida. Ma arvan et te enamus juba teate meie auhindadest ja preemiatest, aga seletan siiski üle. Lea mainis, et iga päeva lõpus tuleb test päevas õpitu kohta. Nii see on! Iga päeva lõpus anname teile testi, mis teil meelde jäi päeva jooksul. Ja muidugi teeme me iga päev pilte, ja lõppkokkuvõttes arvestame me kokku kolme parima noore pildid ja testid, see tähendab et parimate piltide ja parima "kaameramäluga" laps, õigemini lapsed, sest teid tuleb 3, saavad erilise auhinna - minna kuuks ajaks Londonisse, alustamaks teie fotokarjääri! Londonis on erinevad fotoagentuurid, seal saate te veel targemaks ja ehk sõlmib keegi teiega ka lepingu... kes teab! Seda aga alles siis, kui me saame teada meie 3 parimat, kes selguvad siis laagri aja jooksul - kahe nädala vältel. Minu poolt olete vabad!" Kerdi hääl oli kuidagi naiselik, vahest isegi liiga kõrge ja peenike ühe täiskasvanud mehe jaoks. Auhinnad tõid mulle naeratuse suule. Kuuks ajaks Londonisse minna, proovima alustada oma fotokarjääri.. kas on üldse midagi paremat?!
Kõik liikusid laiali. Kell oli saamas kohe-kohe üheksa õhtul, aga ainult nooremapoolsed läksid oma majakestesse, vanemad lapsed vanuses 15-17 liikusid aga veel platsil ringi, tüdrukud edvistasid poiste ees ja poisid püüdsid näida lahedad tüdrukute ees. Mitte kõik poisid ei püüdnud olla lahedad - osad ka olid.
Mõtetesse vajundes unustasin kõik enda ümber ja lihtsalt kõndisin. Mitte oma majakese poole, üldse teises suunas, aga ma lihtsalt kõndisin, kuni tundsin midagi külma ja märga enda õlal. See oli justkui vesi, kuid hakkas koheselt kleepuma, nirisedes allapoole mu valgete teksadeni välja.
"AAAH!" kiljatasin ma.
"Issand jumal, vabandust, vabandust.. ma ei tahtnud, sorri!" kogeles üks minuvanune poiss, siidripudel käes ja ise naeru kinni hoides. Vaatasin ümberringi. Olin kõndinud peaaegu metsapiirini, laagriplats majade ja lõkkekohaga asus kaugel-kaugel ja siinne koht oli teistest eraldatud. Poisi selja taga olid 3 tüdrukut ja 4 poissi. Kõik umbes minuvanused ehk 17, enamus võib-olla nooremad. Tüdrukud naersid pisarateni välja, poisid vaatasid mind aga üllatunud nägudega.
"Pole midagi," ütlesin õelalt, raputasin end siidrist veidi puhtaks ja pöörasin otsa ringi, et minna oma majakesse.
"Ou, oota, ma tegelt ka ei teind nimelt!" karjus veel seesama poiss, kes mind oma joogiga üle kallanud oli.
"Ma tean!" ütlesin ükskõikselt vastu, kõndides edasi. Kuulsin samme enda selja taga ja pöörasin uuesti ringi.
"Tahad äkki.. meiega kampa lüüa?" tegi mulle järgi jooksnud poiss ettepaneku.
"Jaa.. mida te teete?!" küsisin siis.
"Noh, niisama hängime. Väike jook, särk-värk. Varsti hakkame grillima. Noh, niisama istume ja räägime. Teeme tutvust või nii."
"Ahah. Ei, aitäh, aga ma ei joo."
"No sa ei peagi jooma. Tule siis niisama seltskonda, vahet pole ju," pinnis ta edasi. Jäin korraks mõttesse. Noh, uusi tutvusi laagris oleks ju vaja - mu toanaabrist ei saa niikuinii asja ja pealegi ei taha ma tema seltsis eriti viibida, praegu seal majakeses poleks niikuinii seal midagi peale piinliku vaikuse.
"Olgu siis," nõustusin naeratades.
"Minu nimi on Ralph, kuidas sinu oma?" ütles ta.
"Kelly."
Kõndisime teiste juurde tagasi, kolm tüdrukut piidlesid mind justkui uustulnukat, aga nad paistsid siiski viisakad ja normaalsed. Pakkusid mulle istet nende kõrval ja me tutvusime. Punapea oli Meredith, punakas-pruunide juustega Stacy ja mulle kõige normaalsem tunduv brünett Macie.
Poisid olid kõik ühesugused - pruunide juuste, selget värvi silmade ja treenitud kehaga. Enamasti. Nimed olid Carl, Edwin, Kyle ja Robert. Kõik peale Ralphi, minu ja Macie olid 16, meie Ralphi ja Macie'ga 17.
"Oled mingi poisiga ühed majas?" küsis Macie läbi poiste jutusumina.
"Ei, ühe tüdruku Sandraga. Ta on päris imelik.. ta ei taha minuga vist läbi saada - ütles et ega meist ei saa sõbrannasid ja üldse.. hoiab nagu rohkem omaette."
"Sandarat ma tean. See tumedate juustega rohakalt riides tüdruk?" küsis Macie. Vastuseks ma noogutasin. "ta ongi selline. Noh, ta lihtsalt ei tunne end mugavalt teiste seltskonnas.. ta on terve elu elanud oma isaga koos, ema suri kui ta oli kolmene. Tal pole õdesid ega vendi, koolis tõrjuti teda ta koledate riiete ja välimuse pärast - tol ajal olid tal veel riieteks ainult üks paar lohvakaid teksasid ja mõned T-särgid ja suured pusad. Ta kandis siis breketeid ja oli ka üpris tüse. Nüüd on ta aga täiesti kena tütarlaps, ta lihtsalt ei oska teistega suhelda..," seletas Macie.
"Nojah.. siis on arusaadav."
Maciega oli väga tore rääkida. Ta oli arusaav inimene, naeris mu naljade üle ja oli jutukas. Me rääkisime Maciega enamus aja, vahepeal vahetasin mõne sõna ka Meredith'ga, aga Stacy'ga ma ei suhelnud. Poisid pakkusid meile alati juua, Meredith ja Macie jõid, mina ja Stacy aga mitte. Me olime metsaääres kuni kella kaheteistkümneni, südaööl algas ka öörahu ja me läksime laiali. Macie kallistas mind tugevalt, tänas mõnusa vestluse eest ja lubas homme minuga koos olla, ta arvas samuti et Stacy on liiga vaikne ja Meredith lihtsalt imelik kuju.
Majakesse astudes, tundsin tugevat suitsuhaisu. Voodi krigises, kui ma tule süütasin ja padjanäoga Sandra vaatas mulle küsivalt otsa. Avasin kohe akna. Tüdrukule ei paistnud see eriti meeldivat, ta tõmbas teki üle pea ja ohkas sügavalt. Astusin vannituppa, vahetasin valged teksad, särgi ja pusa öösärgi vastu, pesin hambad, panin juuksed lohvakasse krunni ja läksin magama.
Macie
Jutusumin lõppes ja kõik vaatasid naise poole.
"Nagu Kert ütles - on kavadel kõik asjad olemas, ja kui midagi arusaamatuks jääb, siis küsige. Tahtsin aga lisada, et ärge unustage meie ööhäireid! Me võime neid teha siis kui me ise tahame, ja ükskõik kui tihti me seda soovime. Ja ööhäiretest osavõtt on vägagi kohustuslik! Kuna laager seisneb siiski pildistamisel, ja enamus meie tegevusi on erinevate kaamerate tutvustamine, piltide tegemine ja muu selline, siis võime me keset ööd välja kuulutuda häire ja teile loenguid hakata pidama erinevatest objektiividest. Ja iga päeva lõpus on siiski test päeva jooksul õpitust, niiet soovitan teil tähelepanelik olla igas loengus," seletas naine kõva häälega. Enamus noori hakkas ohhetama koha peal, kus Lea teatas ööhäiretest, mind see aga ei seganud.
"Ja siinkohal tahan ma siis auhindadest rääkida. Ma arvan et te enamus juba teate meie auhindadest ja preemiatest, aga seletan siiski üle. Lea mainis, et iga päeva lõpus tuleb test päevas õpitu kohta. Nii see on! Iga päeva lõpus anname teile testi, mis teil meelde jäi päeva jooksul. Ja muidugi teeme me iga päev pilte, ja lõppkokkuvõttes arvestame me kokku kolme parima noore pildid ja testid, see tähendab et parimate piltide ja parima "kaameramäluga" laps, õigemini lapsed, sest teid tuleb 3, saavad erilise auhinna - minna kuuks ajaks Londonisse, alustamaks teie fotokarjääri! Londonis on erinevad fotoagentuurid, seal saate te veel targemaks ja ehk sõlmib keegi teiega ka lepingu... kes teab! Seda aga alles siis, kui me saame teada meie 3 parimat, kes selguvad siis laagri aja jooksul - kahe nädala vältel. Minu poolt olete vabad!" Kerdi hääl oli kuidagi naiselik, vahest isegi liiga kõrge ja peenike ühe täiskasvanud mehe jaoks. Auhinnad tõid mulle naeratuse suule. Kuuks ajaks Londonisse minna, proovima alustada oma fotokarjääri.. kas on üldse midagi paremat?!
Kõik liikusid laiali. Kell oli saamas kohe-kohe üheksa õhtul, aga ainult nooremapoolsed läksid oma majakestesse, vanemad lapsed vanuses 15-17 liikusid aga veel platsil ringi, tüdrukud edvistasid poiste ees ja poisid püüdsid näida lahedad tüdrukute ees. Mitte kõik poisid ei püüdnud olla lahedad - osad ka olid.
Mõtetesse vajundes unustasin kõik enda ümber ja lihtsalt kõndisin. Mitte oma majakese poole, üldse teises suunas, aga ma lihtsalt kõndisin, kuni tundsin midagi külma ja märga enda õlal. See oli justkui vesi, kuid hakkas koheselt kleepuma, nirisedes allapoole mu valgete teksadeni välja.
"AAAH!" kiljatasin ma.
"Issand jumal, vabandust, vabandust.. ma ei tahtnud, sorri!" kogeles üks minuvanune poiss, siidripudel käes ja ise naeru kinni hoides. Vaatasin ümberringi. Olin kõndinud peaaegu metsapiirini, laagriplats majade ja lõkkekohaga asus kaugel-kaugel ja siinne koht oli teistest eraldatud. Poisi selja taga olid 3 tüdrukut ja 4 poissi. Kõik umbes minuvanused ehk 17, enamus võib-olla nooremad. Tüdrukud naersid pisarateni välja, poisid vaatasid mind aga üllatunud nägudega.
"Pole midagi," ütlesin õelalt, raputasin end siidrist veidi puhtaks ja pöörasin otsa ringi, et minna oma majakesse.
"Ou, oota, ma tegelt ka ei teind nimelt!" karjus veel seesama poiss, kes mind oma joogiga üle kallanud oli.
"Ma tean!" ütlesin ükskõikselt vastu, kõndides edasi. Kuulsin samme enda selja taga ja pöörasin uuesti ringi.
"Tahad äkki.. meiega kampa lüüa?" tegi mulle järgi jooksnud poiss ettepaneku.
"Jaa.. mida te teete?!" küsisin siis.
"Noh, niisama hängime. Väike jook, särk-värk. Varsti hakkame grillima. Noh, niisama istume ja räägime. Teeme tutvust või nii."
"Ahah. Ei, aitäh, aga ma ei joo."
"No sa ei peagi jooma. Tule siis niisama seltskonda, vahet pole ju," pinnis ta edasi. Jäin korraks mõttesse. Noh, uusi tutvusi laagris oleks ju vaja - mu toanaabrist ei saa niikuinii asja ja pealegi ei taha ma tema seltsis eriti viibida, praegu seal majakeses poleks niikuinii seal midagi peale piinliku vaikuse.
"Olgu siis," nõustusin naeratades.
"Minu nimi on Ralph, kuidas sinu oma?" ütles ta.
"Kelly."
Kõndisime teiste juurde tagasi, kolm tüdrukut piidlesid mind justkui uustulnukat, aga nad paistsid siiski viisakad ja normaalsed. Pakkusid mulle istet nende kõrval ja me tutvusime. Punapea oli Meredith, punakas-pruunide juustega Stacy ja mulle kõige normaalsem tunduv brünett Macie.
Poisid olid kõik ühesugused - pruunide juuste, selget värvi silmade ja treenitud kehaga. Enamasti. Nimed olid Carl, Edwin, Kyle ja Robert. Kõik peale Ralphi, minu ja Macie olid 16, meie Ralphi ja Macie'ga 17.
"Oled mingi poisiga ühed majas?" küsis Macie läbi poiste jutusumina.
"Ei, ühe tüdruku Sandraga. Ta on päris imelik.. ta ei taha minuga vist läbi saada - ütles et ega meist ei saa sõbrannasid ja üldse.. hoiab nagu rohkem omaette."
"Sandarat ma tean. See tumedate juustega rohakalt riides tüdruk?" küsis Macie. Vastuseks ma noogutasin. "ta ongi selline. Noh, ta lihtsalt ei tunne end mugavalt teiste seltskonnas.. ta on terve elu elanud oma isaga koos, ema suri kui ta oli kolmene. Tal pole õdesid ega vendi, koolis tõrjuti teda ta koledate riiete ja välimuse pärast - tol ajal olid tal veel riieteks ainult üks paar lohvakaid teksasid ja mõned T-särgid ja suured pusad. Ta kandis siis breketeid ja oli ka üpris tüse. Nüüd on ta aga täiesti kena tütarlaps, ta lihtsalt ei oska teistega suhelda..," seletas Macie.
"Nojah.. siis on arusaadav."
Maciega oli väga tore rääkida. Ta oli arusaav inimene, naeris mu naljade üle ja oli jutukas. Me rääkisime Maciega enamus aja, vahepeal vahetasin mõne sõna ka Meredith'ga, aga Stacy'ga ma ei suhelnud. Poisid pakkusid meile alati juua, Meredith ja Macie jõid, mina ja Stacy aga mitte. Me olime metsaääres kuni kella kaheteistkümneni, südaööl algas ka öörahu ja me läksime laiali. Macie kallistas mind tugevalt, tänas mõnusa vestluse eest ja lubas homme minuga koos olla, ta arvas samuti et Stacy on liiga vaikne ja Meredith lihtsalt imelik kuju.
Majakesse astudes, tundsin tugevat suitsuhaisu. Voodi krigises, kui ma tule süütasin ja padjanäoga Sandra vaatas mulle küsivalt otsa. Avasin kohe akna. Tüdrukule ei paistnud see eriti meeldivat, ta tõmbas teki üle pea ja ohkas sügavalt. Astusin vannituppa, vahetasin valged teksad, särgi ja pusa öösärgi vastu, pesin hambad, panin juuksed lohvakasse krunni ja läksin magama.
Macie
Friday, 6 April 2012
F vs F #2
Olime kõndinud umbes 10 minutit, kui saabusime meie maja juurde. See oli üpris imelik majake. See tundus natuke suurem, kui teised majad. See oli kõigest ja kõigist eraldatud, aga plusspunkte andis see, kus see asus. Ümberringi oli võsastik, mitte küll tihe, aga mitte ka piisavalt hõre et näha laagriplatsile, kus olid ülejäänud 30 maja. Majast eemal umbes 25 meetrit asus jõgi. See oli väike, aga ujuda kannatas seal kindlasti. Välimuselt olin see ikka selline, nagu teisedki laagriplatsil - kolm treppi viivad sind väikesele verandale ja ukse lahti tehes avanes vaade ühele ainsale toale, kahe voodi, öökappide ja riidekapiga. Aga üks uks viis magamistoast veel edasi.
"See majake on küll teistest eraldatud, aga see-eest on teil kahe peale tualett, te ei pea kasutama WC'd laagriplatsil, mida kasutavad ülejäänud noored. Ja majake on veel veidi suurem ja.. aga ma ei oska öelda miks see teistest eraldatud on," seletas Fred. Ma pole kindel, kas sain tema sõnadest õigesti aru ja ma pole kindel kas ta jutt kestis 0,5 või 1 sekund, aga asi milles ma kindel võisin olla - ta hääl oli nii saatanlikult kena. Mehine ja samas mahe.
"No ok siis. Võid minna," ütles Sandra ülbelt ja viskas oma üheainsa pisikese koti voodile. Ta tuli kaheks nädalaks siia üheainsa kilekoti mõõdu välja andva riidekotiga? KAHEKS NÄDALAKS?
Fred naeratas meile, soovis head sisseelamist ja andis käsu kell 20.00 laagriplatsil olla. Siis astus ta uksest välja ja pisikesest aknast võis näha teda kiirel sammul eemale kõndimas.
"Suitsu teed?" küsis Sandra peale minutit täielikku vaikust. Vaatasin talle üllatunult otsa, kui ta avas paki sinist Bondi ja võttis sealt suitsu, mille ta seal samas põlema pani ja kaks esimest mahvi tõmbas. Raputasin pead, kui ta suitsupaki mu nina ette pani ja mulle seda kraami pakkus. Ma pole kunagi suitsetanud, ja ei kavatse seda ka teha.
"Akent oleks vaja lahti teha," pomises ta justkui omaette, avas siis akna ja tume toss väljus meie väikesest toakesest. Tõusin püsti ja silmitsesin riidekappi, mis oli tõesti väike. See koosnes neljast sahtlist. Kodus on mul garderoob, mis on umbes samasuur kui mõne inimese ühetoaline korter. Ma lihtsalt olen rikkast perest ja võin endale selliseid asju lubada.
Avasin sahtleid ja üritasin oma asjad mahutada kahte sahtlisse, et kaks jääks Sandrale. Asjad olid tihedalt topitud mõlemasse sahtlisse ja kolm toppi, kaks paari lühikesi pükse ja kaks dressipluusi ei mahtunud ikka ära, pressisin ma kuidas suutsin aga ära enam ei mahtunud. Sahtlid olid triiki täis ja isegi mu üks sokk poleks enam kuhugi mahtunud.
"Sahtlid on tõesti väiksed.." pomisesin vaikselt. Sandra, kes oli end voodis ilusti sisse seadnud ja oma telefoni näputas, tõusis ka püsti, seisis mu kõrvale ja viskas kapile pilgu peale.
"Sa võid kolm sahtlit võtta, ma saan ühega hakkama. Mul on vähe asju kaasas," sõnas ta siis ükskõikselt ja liikus tagasi voodisse.
"Tõesti? Oled kindel et su asjad ära mahuvad?" peale küsimuse esitamist tundsin end kohe halvasti, see kõlas kui mõnitus, sest riidekotis oli tal tõesti minimaalselt asju.
"Ma ei vaja kahte sahtlit, et ära mahutada paar teksasid, üks paar lühikesi pükse ja kaks T-särki millele lisanduvad mu pesukomplektid," ütles ta jällegi ülbelt. Kohmetusin veidi, tänasin tüdrukut ja avasin oma triiki täis sahtlid, et sealt mõned asjad kolmandasse sahtlisse ümber tõsta.
Kell tiksus aina edasi ja üsnagi varsti oli kell 19:45.
"Äkki peaksime me minema hakkama, kell on ju varsti kaheksa?" tegin ettevaatlikult ettepaneku. Tüdruk pani oma ära näputatud telefoni kõrvale ja lausus üksluiselt:
"Ära arva et ma hakkan siin laagris sinuga koos aega veetma. See, et me ühes toas oleme, ei tee meist mingeid sõbrannasid. Sina käid ikka oma teed, mina oma teed ja me ei hakka hommikuti koos jooksmas käima või õhtuti koos rivistusele kõndima. Selge?"
"Vabandust, ma lihtsalt küsisin," ütlesin veidi solvunult, haarasin voodilt oma laia pusa ja astusin välja. Kõndisin kolm treppi allapoole ja tõmbasin halli pusa peale.
"See majake on küll teistest eraldatud, aga see-eest on teil kahe peale tualett, te ei pea kasutama WC'd laagriplatsil, mida kasutavad ülejäänud noored. Ja majake on veel veidi suurem ja.. aga ma ei oska öelda miks see teistest eraldatud on," seletas Fred. Ma pole kindel, kas sain tema sõnadest õigesti aru ja ma pole kindel kas ta jutt kestis 0,5 või 1 sekund, aga asi milles ma kindel võisin olla - ta hääl oli nii saatanlikult kena. Mehine ja samas mahe.
"No ok siis. Võid minna," ütles Sandra ülbelt ja viskas oma üheainsa pisikese koti voodile. Ta tuli kaheks nädalaks siia üheainsa kilekoti mõõdu välja andva riidekotiga? KAHEKS NÄDALAKS?
Fred naeratas meile, soovis head sisseelamist ja andis käsu kell 20.00 laagriplatsil olla. Siis astus ta uksest välja ja pisikesest aknast võis näha teda kiirel sammul eemale kõndimas.
"Suitsu teed?" küsis Sandra peale minutit täielikku vaikust. Vaatasin talle üllatunult otsa, kui ta avas paki sinist Bondi ja võttis sealt suitsu, mille ta seal samas põlema pani ja kaks esimest mahvi tõmbas. Raputasin pead, kui ta suitsupaki mu nina ette pani ja mulle seda kraami pakkus. Ma pole kunagi suitsetanud, ja ei kavatse seda ka teha.
"Akent oleks vaja lahti teha," pomises ta justkui omaette, avas siis akna ja tume toss väljus meie väikesest toakesest. Tõusin püsti ja silmitsesin riidekappi, mis oli tõesti väike. See koosnes neljast sahtlist. Kodus on mul garderoob, mis on umbes samasuur kui mõne inimese ühetoaline korter. Ma lihtsalt olen rikkast perest ja võin endale selliseid asju lubada.
Avasin sahtleid ja üritasin oma asjad mahutada kahte sahtlisse, et kaks jääks Sandrale. Asjad olid tihedalt topitud mõlemasse sahtlisse ja kolm toppi, kaks paari lühikesi pükse ja kaks dressipluusi ei mahtunud ikka ära, pressisin ma kuidas suutsin aga ära enam ei mahtunud. Sahtlid olid triiki täis ja isegi mu üks sokk poleks enam kuhugi mahtunud.
"Sahtlid on tõesti väiksed.." pomisesin vaikselt. Sandra, kes oli end voodis ilusti sisse seadnud ja oma telefoni näputas, tõusis ka püsti, seisis mu kõrvale ja viskas kapile pilgu peale.
"Sa võid kolm sahtlit võtta, ma saan ühega hakkama. Mul on vähe asju kaasas," sõnas ta siis ükskõikselt ja liikus tagasi voodisse.
"Tõesti? Oled kindel et su asjad ära mahuvad?" peale küsimuse esitamist tundsin end kohe halvasti, see kõlas kui mõnitus, sest riidekotis oli tal tõesti minimaalselt asju.
"Ma ei vaja kahte sahtlit, et ära mahutada paar teksasid, üks paar lühikesi pükse ja kaks T-särki millele lisanduvad mu pesukomplektid," ütles ta jällegi ülbelt. Kohmetusin veidi, tänasin tüdrukut ja avasin oma triiki täis sahtlid, et sealt mõned asjad kolmandasse sahtlisse ümber tõsta.
Kell tiksus aina edasi ja üsnagi varsti oli kell 19:45.
"Äkki peaksime me minema hakkama, kell on ju varsti kaheksa?" tegin ettevaatlikult ettepaneku. Tüdruk pani oma ära näputatud telefoni kõrvale ja lausus üksluiselt:
"Ära arva et ma hakkan siin laagris sinuga koos aega veetma. See, et me ühes toas oleme, ei tee meist mingeid sõbrannasid. Sina käid ikka oma teed, mina oma teed ja me ei hakka hommikuti koos jooksmas käima või õhtuti koos rivistusele kõndima. Selge?"
"Vabandust, ma lihtsalt küsisin," ütlesin veidi solvunult, haarasin voodilt oma laia pusa ja astusin välja. Kõndisin kolm treppi allapoole ja tõmbasin halli pusa peale.
Subscribe to:
Posts (Atom)