#9

Uskumatu, kui kiiresti suvi möödub. Juba ongi käes augusti algus. Et kuidas mul siis läheb... nii nagu enne. Mitte midagi pole muutunud. Peaaegu. Steni suhtes olen samasugune nagu enne - ta tähendab mulle väga palju, ja mina talle ka. Peale seda telkimist oleme me hakanud hästi läbi saama ja tänu sellele et oleme suhteliselt tihti koos, on poiss mulle veel rohkem meeldima hakanud. Kusjuures ükskord kui me ujumas käisime, kaalusin seda et ma räägin Laurile. Et ma räägin, mida ma tunnen Steni vastu aga samas ütlen ka et ma armastan teda ka. Aga Sten ütles kohe et sellel pole mõtet, sest Lauri ei usuks kindla peale, et kui mulle Sten meeldib et siis Lauri ka, kuigi tegelikult see nii on. Mulle meeldivad nad mõlemad tohutult palju ja nende vahel ma ei valiks mitte kunagi, aga ma pean. 
"Iga päevaga hakkab mulle enam tunduma et sa ei tunne minu vastu mitte midagi, kuigi sa ütlesid et ma tähendan sulle palju ja blablabla," ütles Sten. Me istusime seal samas kraavipervel, meie kohal. Me käime seal tihti.
"Sa ju tead meie olukorda ja ma olen seda seletanud sulle mingi triljon korda. Sa tähendadki minu jaoks väga paljut, ja sa meeldid mulle. Aga Lauri vastu on lihtsalt tunded suuremad... natuke. Või siis tunnen ma teie mõlema vastu sama paljut."
"Kui ma sulle meeldin nii väga nagu sa räägid, siis sa oleksid juba ammu Laurile tõtt rääkinud. Et me meeldime üksteisele."
"Ma tean aga... ma ei julge. Ma ei julge talle tõtt rääkida noh... ma kardan ta reaktsiooni," ütlesin digikaamera kotist välja võttes. Tegin Stenist pilti. Ta naeratas hetkeks ainult pildi jaoks ja muutus siis tõsiseks:
"Saad aru, et kui sa talle kohe ei räägi, siis muutuvad asjad ainult hullemaks. Kui ta ühel päeval teada saab, et kogu see petmine ja asi on toimunud nii kaua nagu praegu, läheb ta endast välja. Kui me aga ootame veel kuu aega, on kogu see asi toimunud pea kaks kuud ja teada saada et sind on petetud 2 kuud ei ole just väga hea tunne, või mis sa arvad?"
"Ma tean, ma tean, ma tean. Sa avaldad mulle liiga palju survet. Küll ma räägin noh."
Ma olin Steni peale vihane. Miks ta mulle niiviisi survet avaldab? Ta teab kui raske on Laurile tõtt rääkida, ma olen talle seda nii palju kordi seletanud. Aga järgmisel päeval alustab ta jälle sama jutuga. Et ma räägiksin ja nii edasi.
Kallistasin seejärel Steni tugevalt, andsin põsele musi ja kõndisin ära. Kodus ootas mind tõesti suur üllatus. 
"Mul on sulle üllatus," alustas Lauri, enne kui ma teregi öelda sain. Muigasin, teesklesin uudishimulikku ja lasin tal end kättpidi välja tirida. Maja taha täpsemalt. Seal ootas meid üks auto. Vaatasin Laurile küsivalt otsa, ma ei saanud aru mis toimub.
"Ma ostsin meile auto."
Mu karp vajus lahti. Vaatasin mudelist vana, kuid siiski kena väljanägemisega autot ja kargasin Laurile kaela.
"Mille eest? Meil ju pole eriti raha?" küsisin siis veidi kurvemalt.
"Ma müüsin enda motika maha ja panin natuke juurde palgast..."
"SA MÜÜSID OMA MOTIKA MAHA?!" karjusin siis vihaselt. Motikas oli Laurile väga kallis, kuna ta surnud vanaisa selle talle jätnud oli. Lauri kasutas seda küll vähe, aga ta võttis seda kui pärandit, midagi, mida peab hoidma ja mitte lasta teistel kasutada. "Aga see oli sulle ju nii kallis..." laususin murelikult.
"Aga sina oled veel kallim," ütles ta mind emmates. Tundsin jälle kuidas silmad vesiseks kisuvad ja nutt kurku tuleb... Lauri tõesti armastas mind. Ta hoolis minust õudsalt palju ja... tõesti armastas mind. Mida aga teen mina?! Käin salaja Steniga ujumas, söömas, veedame koos aega, samal ajal kui minu eest hoolitsev ja mind armastav mees tööd rügab, et teha välja mulle kalleid kingitusi ning restoranis käike. 


*


"Ma arvasin et sa ei tulegi!" hüüdis Sten kaugelt, kraavipervelt püsti tulles ja mind kallistama joostes. Lükkasin ta kahe käega kindlalt eemale. Ta jäi mind imelikult vaatama.
"Sten, see peab lõppema. Ma ei talu seda enam," ütlesin siis kurvalt.
"Lõpuks! Kas sa rääkisid Laurile juba? Või tahad et ma seda ise teen?" küsis ta naerulsui. Vaatasin talle vangutades otsa ja seletasin:
"Meie suhe peab lõppema. Lauri armastab mind liiga palju, ma ei saa seda talle teha!"
"Ja mina ei armasta?!"
"Jah, aga Lauri lihtsalt pühendab end täielikult mulle. Saad sa aru, ta müüs oma MOTIKA maha, et meile auto osta. Ta rügab minu nimel tööd, ta tahab osta meile suuremat korterit, tulevikus. Samal ajal kui tema töötab, mina petan teda. Ma ei saa lasta sel jätkuda!"
"Selle pärast peadki sa talle seda ütlema! Et sa armastad mind."
"Ei! Ma ei ütle seda. Ma ei saa seda öelda. Anna andeks, aga ma tean et suudan su unustada ja seda ma ka teen. Ma võtan end kokku ja unustan su ja siis elame me Lauriga õnnelikult edasi ja ta ei saa kunagi teada, mis meie vahel oli," rääkisin otsustavalt, pöörasin end ringi ja hakkasin kodu poole minema. Sten kõndis paar sammu mu taga, seisatas siis ja lausus:
"Kui sina talle sellest ei räägi. Siis teen seda mina. Ma räägin meie suudlusest ja sellest suhtest siin. Meie ujumistest ja söömistest. Sest ma armastan sind!"

#8

Peale seda kokkupuudet Steniga olin ma terve järgmise päeva õnnetu, vihane ja kurb. Miks see kõik peab just minuga juhtuma, et siin külas, kus ennem oli kõige ilusam poiss 11 aastane, on nüüd 2 jumalikku, kellele ka mina meeldin. Olles ühega koos, mõtlesin teisele. Olles teisega koos, mõtlesin kuidas ma saan esimest petta.
"Ole nüüd, palun. Ma ei taha üksi ka minna," sõnas Lauri, käskides mul end riidesse panna. Selle grillimise jaoks... ma ei tahtnud sinna minna!
"Õhhh... olgu. Aga nagu ma ütlesin - ei mingit telkimist. Lähme sinna, grillime, sina jood mõned õlud, mina mõne siidri ja tuleme. Eks?"
"Ei, ei. Ma parandan: Lähme sinna, MINA joon, sina sööd ja tuleme. Mina söön kah. Kui toit maitsev on... sina ei joo midagi, mu kulla väike 16 aastane jõmpsikas," ütles poiss naerdes ja mu ninale väikese musi tehes.
"Nähh," ütlesin solvunult. Naersime siiski mu üle ja ma läksin riidesse panema. Kollane T-särk mustade lühkadega. Kõndisime käsikäes Steni juurde ja seal ootas meid 6 karpi vorstikesi, 3 ämbrit šašlõkki, kast õlut ja 6 siidrit. Ja muidugi ka Sten, kes õllepurk näpuvahel meile vastu kõndis.
"Tore et tulla saite," hõikas ta juba kaugelt, lähemale jõudes Lauriga käsi kokku surudes.
"Jah. Ja ma pole veel tutvustanud, minu tüdruk - Elis," sõnas Lauri uhkelt käega minu poole viibates. Ja-jah. Pole varem tutvunud.
"Ahah. Tore tutvuda, Elis."
"Tere jah, Sten," sõnasin eriti ülbelt. Lauri vaatas mind imelikult, kuid vastuseks talle ma ainult naeratasin.
Kõndisime siis grilliplatsi poole, kus poisid tule alla tegid ja jutustasid. Tundsin end eriti nirusti. Kuidas ma saaksingi nende vahel valida? Peale ühe südame purustamist, purustaksin ma ka kindlasti nende vahelise sõpruse, sest ka Sten ei suudaks nii kaua vait olla ja tema puhul selline asi nagu unustamine ei tule kõne allagi. Ta ei unusta meie suudlust. Ta jätkab oma mänge ja mina nõrguke ei suuda talle vastu panna. Ja kui panen, räägib ta Laurile meie suudlusest.
Okei, viimane lause ei vasta tõele. Sten pole selline, aga mingigi kartus on ikka, et Lauri sellest teada saab, mida mitte mingi hinna eest juhtuda ei tohi. Ainult juhul kui ma seda ise talle räägin.
"Elis? Hei? Tahad siis?" koputas Lauri mind õlale. 
"Ah? Mida? Vabandust, ma jäin mõttesse."
"Vorste. Tahad?" jätkas Sten oma maheda häälega. Seda olekski võinud kuulama jääda. Ausõna.
"Ei, hetkel mitte," laususin siis ja kõndisin veidi eemale. Tükk aega läks mööda, kuni Sten ja Lauri minu juurde tulid, Stenil käes kokkupandud telk. 
"Paneme siis kokku?" küsis Sten telki üles tõstes, ja siis seda lahti arutades. Vaatasin hirmuga Lauri poole. Mingist ööseksjäämisest EI olnud juttu!
"Saad sa ise?" küsis Lauri Stenilt. Too vastas, et vast saab. Siis võttis Lauri mu käest kinni ja tiris eemale. 
"Me ei pidanud ööseks jääma!!" pahvatasin kohe.
"Jah, aga Stenil on veel üle poole kasti õlusid ja kõik šašlõkid on toorelt alles. Ja pealegi ta juba oli arvestanud et jääme ööseks. Palun musi, jääme siis. Teine nii lootis no..."
Ma ei vastanud midagi, vaid tuhisesin Laurist mööda ja aitasin Stenil viisakalt telki kokku panna, ignoreerides Lauri mükse ja tõukeid teatamaks et ma temaga räägiksin. 


*


"Ma käin korra ära," ütles Lauri püsti tõustes. Ta liikus telgist välja ja oli kuulda ta kaugenevaid samme. Olime telgis ainult mina ja Sten. Ma teadsin et ta alustab rääkimist.
"Sa tõesti meeldid mulle. Anna andeks, mis ma sulle teinud olen ja.. aga see suudlus justkui inspireeris mind. See ei olnud niisama suudlus ja me mõlemad teame seda ju. Sa ise ka tead seda. Ma meeldin ju sulle..." mis ma ütlesin. Alustas ju rääkimist.
"Sten, kas sa võiksid lihtsalt lõpetada selle mesijutu ajamise? Ma arvasin et meie jutud said eile kraavipervel räägitud. Mul on Lauri ja sina pead mind unustama."
"Elis, saad aru et unustamine sind on kui uue maailmaime tekitamine."
"Aga 7 maailmaimet on tekitatud. Sul on see võimalus, et tekitada uus, kui sa ainult tahaksid."
"No, mõtleme siis niipidi et sa peaksid unustama Lauri. Kas see on sinu jaoks võimalik?" küsis ta siis. Ma jäin vait. See tundus tõesti üpris võimatu, kuid unustada Laurit Steni kõrval polekski ju nii raske. Aga temal ei ole kedagi.. kedagi, kelle kõrval mind unustada. Ahhh, kuidas ma saan üldse selliseid Lauri unustamise mõtteid mõelda? Issand küll.
Jah, see tundus võimatu. Sest iga sekundiga tundsin, kuidas Sten mulle aina rohkem meeldima hakkab ja kuidas ta mulle sama palju meeldima hakkab kui Lauri.

#7

"Kuidas läks?" küsis Lauri, kui ma sisse astusin. Sundisin end naeratama ja vastasin, et hästi läks. Õnneks ei märganud ta mu silmi, mis mõnest pisarast märjaks ja punaseks läinud olid. Ma just tahtsin seda talle öelda, kui ta teatas et broneeris meile tänaseks õhtuks laua kuskil uhkes restoranis, teatades et mõnd uhket asja kuu jooksul võime endale lubada.
"Aga, mul pole isegi midagi selga panna..." ütlesin teeseldes murelikku, sest kleit ja restoran olid hetkel viimased asjad millest mõtlema pidin.
"Sul on ju riideid, kombineeri midagi? Anna andeks, ma ei tulnud selle pealegi et sul ehk midagi selga pole panna, oleksime täna võinud ostagi ju."
"Ei, ei, ei. Ma saan," ütlesin naeratades ja jooksin meie magamistuppa. Kombineerisingi siis enda riideid, ja kokku sain musta topi valgete põlvini ulatuvate pükstega. Jah, pole küll pidulikkuse tipp, aga parem ikka kui mitte midagi. Panin kõrva oma kõige suuremad mustad kõrvarõngad ja kätte ilusa sätendava käevõru.
"Ilus," sosistas ta õrnalt mind kallistades. Tundsin, kuidas kurku tuleb klomp ja ma puhken iga hetk nutma. Kuidas ma saan nii talle teha?! "Aga sa lähed siiski ja ostad endale kleidi," ütles ta siis must lahti lastes ja ulatas mulle suure rahatähe.
"Lauri, ei, sa tead et mulle ei meeldigi kleidid. Pealegi läheks see 1 restoraniskäik juba liiga palju maksma seljuhul.."
"Ma sain täna palka. Homme maksan pangas kommunaalid ära ja söögi jaoks on meil ju kõrvale pandud. Palun, võta see ja mine osta endale üks ilus kleit, no palun. Sul on tund aega," seletas ta siis kella vaadates. Ohkasin sügavalt, võtsin raha vastu, käisin toas kotti otsimas ja ma läksingi linna peale. Taksoga.


*


Tundsin kuidas ta mu kätt veel tugevamalt pigistas, kui ta nägi sama vaatepilti mis mina. Peab see siis kõik ÜHE päevaga juhtuma? Suudlus poisiga, kes mulle meeldib, restoran poisiga keda armastan, tagatipuks peab Sten olema igalpool kus meie. Ta kõndis oma löhvakate teksade ja originaalvärvis valge, aga igatpidi määrdunud maikaga meile vastu.
"Jou mees," hõikas Sten juba kaugelt. Vaatasin kordamisi otsa nii Laurile, kui Stenile, siis jälle Laurile, kes naeratades sama hüüdis. Mu silmad läksid suureks.
"Kuhu minek?" küsis Sten rõõmsalt. See ei olnud võimalik. Et 2 poissi, kes meeldivad mulle, et.. nemad üksteist ei vihka, vaid on head sõbrad? Ei ole võimalik!
"Lähme musiga restosse," ütles Lauri üleoleval toonil ja mulle pilke heites. Noogutasin vaid, kuid siiski kahtlase näoga ümbrust tajudes.
"Ahhaa... said täna pappi jah?" 
"Kuule ülemus viskas jah mõne kopika. Aga, meil on nüüd nats kiire.. et siis homme näeb jah?" 
"Ikka," ütles seejärel Sten ja viskas Laurile patsu. Vaatasin mõlemaid neid punnis silmadega, kuid üritasin siiski rahulikuks jääda. HOMME NÄEME? Misasja siin toimub?
Kõndisime edasi.
"Sten? Homme näeme? Misasja?" alustasin kohe küsimustega, kui olime mõne sammu astunud.
"Sa tead Steni? Ta on mu töökaaslane. Vahel, kui igav on siis tuleb appi, ega ametlikult või midagi ei tööta, lihtsalt vahel abis. Ja homme ta grillib oma maja taga, ta kutsus meid ka," seletas ta õhinal. Mu karp vajus lahti ja ma pöörasin pea ära.
"Meid? Grillima? Mina sinna küll ei lähe," ütlesin ülbelt.
"Miks?"
"No, lihtsalt, ma ju ei teagi Steni ja nii.. ta on justkui võhivõõras või midagi taolist. Sa lähed üksi, eks."
"Mine nüüd, üksi ma küll ei lähe, Sten rõhutas et kutse on mõlemale," sõnas Lauri restoraniust avades. Olime kohale jõudnud. Ma ei vaielnud ka enam vastu, sest Lauriga vaidlemine on võimatu.


*


Restoran oli võrratu. Uskumatu, mida Lauri mu heaks teha võib. Toit ja meeleolu olid head, kuid mu mõtted kaldusid siiski ainult Stenile. Ta plaanis midagi. Miks ta kutsus mind ja Laurit grillima? Ta teab meie olukorda. Me ju suudlesime... kas ta kavatseb sellest Laurile rääkida?
Peale restost tulekut mul lihtsalt oli vaja välja saada. Jõudsime tagasi küll südaöö paiku, aga siiski võtsin oma kaamera ja läksin välja pildistama. Laurile ütlesin et jään elutuppa magama, ja lahkusin siis kui ta juba norskas.
Ma polnud pikka aega pildistanud. Vanasti tegin ma seda õudsalt tihedalt. Ma ei teagi, kas sellepärast et see mulle hullupööra meeldis või siis et mul oli igav. Ehk mõlemat, aga fakt oli see et enam polnud mul eriti aega sellega tegeleda.
Tegin mõned klõpsud loodusest, loomadest, keda nägin. Kassid, koerad ja isegi rebane. Istusin selle samuse kraaviperve peale, kus ma Steniga esimest korda kohtusin ja tundsin end nii hästi. See mõnus soe tunne, et siin oled sa olnud kellegi erilisega...
"Sa käid ka siin?"
"Sten, mida sa siin teed?!" nähvasin kohe, kui olin märganud poissi, kellest ma just mõtlesin. Sulgesin silmad ja soovisin salaja, et see kõik oleks unenägu. Et Sten oleks vaid unelm ja jääks ka selleks, et ta tegelikult ei eksisteeriks. Et oleks vaid Lauri.
"Ma käin siin tihti, kui sina mulle meenud," ütles ta mu kõrvale istudes. Nihkusin veidi eemale, kuid ta järgnes mulle ja pani seejärel oma käe mulle ümber.
"Sten, mida sa plaanid? Et ma tõesti tulen sinu juurde? Mida sa selle grillimisega üritad saavutada? Ja üldse kogu selle asjaga. Paned mulle käsi ümber, suudled ja tikud igatpidi ligi," õiendasin kõva häälega "sellel pole mõtet. Mul on Lauri," ütlesin seejärel, tõusin püsti ja jooksin ära. Tundsin, et ma tegin õigesti, aga kas ma ka tahtsin seda, see oli juba iseasi.

#6

*
Möödunud oli juba pea et kolm nädalat. Käes oli juuli keskpaik ja suvi oli siiamaani olnud ilus. Oli palju päikest, vähe vihma ja vastikut ilma. Lauriga oli kõik veel rohkem kui hästi - me elasime nüüd koos! Jah, nii uskumatu kui see ka poleks. Me elasime minu korteris, kahetoalises. Kolisime alles mõni päev tagasi kokku. Ainus halb asi on see, et Lauri on oma emaga tülis. Triin on vihane, et Lauri nii palju aega minuga veedab ja kusjuures loobus ta ka minu toetamisest, mis on korralik katastroof, sest korter sai küll aastad tagasi minu omaks, ja selle eest me ei maksa, aga kommunaalid ja söök teeb muret. Lauri küll töötab ja tuleme ots otsaga kokku, aga mingit üle jäänud raha kahjuks pole.
"Tšau tips, ma olen kodus!" hüüdis Lauri ukse pealt. Jooksin talle vastu ja sain ja suure tugeva kalli. Naeratasin ja seejärel juhatasin ta kööki, kus laua peal olid kaks taldrikut, laua keskel kauss kartulisalatiga, liua peal olid igasugused suupisted. Ja romantikaks kaks küünalt.
"Jaa.. mida me tähistame?" küsis ta natuke muiates. Naeratasin.
"MA SAIN TÖÖD!" kiljusin poisile sülle hüpates. Lauri hakkas naerma. "Tõesti? Mis tööd?" küsis ta.
"Vaata see rikkurite perekond Kask. Nende majapidamisse. Koristan tube, hoian nende lapsi, riisun, rohin, kastan lilli aias ja töötan kasvuhoones ja üldse igasugused sellised lihtsad tööd. Päeva eest saab päris head raha ja ainult 4 korda nädalas. Super, mis?"
"Mm.. jah, aga natuke harjumatu et MINU kallike peab töötama koristajana..." 
"Misasja Lauri, see pole mingi koristajaamet. Töötan rohkem väljas ju.. ära ole selline, peaasi et töö ja siis hakkame me rohkem raha saama..."
"Olgu," ütles Lauri naeratades ja mulle laubale musi tehes. Hakkasime sööma. 

*

Olin just asunud riisuma, kui kuulsin poisilikku häält. Häält, mida polnud kuulnud juba peaaegu 2 nädalat, aga olin seda häält igatsenud... natuke. Hääl, mis kuulus kellegile, kellest mõtlesin peaaegu iga päev, aga samal ajal endal keelates seda teha.
"Sa pead tegema rasket tööd." Sten.
 "Sten, mida sa siin teed?" 
"Vaba maa... olen kus tahan," nähvas ta jälle ülbelt. Temaga läbi saada on tõesti raske.
"See ei ole mingi raske töö, pealegi teen ma seda vabast tahtest," ütlesin veel ülbemalt vastu. Mis see tema asi on mida ma teen?
"Kas sa tõesti arvad et keegi ei tea kuidas teil seal asjad kulgevad selle Lauriga? Terve küla teab, et Lauri on oma emaga tülis ja ta keeldus teid toetamast. Te elate Lauri palgast ja kitsas on käes, sellepärast tulid ka sina tööle."
Olin vait. Iga viimnegi sõna ta suust oli õige, aga endiselt pole see tema asi.
"Sten, kuidas sa aru ei saa et see pole absoluutselt sinu asi, kuidas mina ja Lauri elame, ja see ei puutu sinusse, kuidas meil rahadega on," ütlesin talle selja pöörates.
"See ei puutugi minusse," ütles ta vaikselt ja kuulsin kuidas ta mu selja taha astus ja oma kaks kätt mulle ümber pani. Hakkasin eemalduma, kuid ta tugevad käed hoidsid mind liiga kõvasti ja pealegi oli sellest mõnusast karukallistusest raske loobuda. "Aga ma hoolin sinust."
"Lase lahti," ütlesin vaikselt.
"Miks?"
"Sest ma olen Lauriga koos, ja see mida sa praegu teed, tundub väga kuidagi külgelöömisena."
"Vabandust sel juhul, aga ma ei löö sulle külge," ütles ta õrnalt naerdes. Ta pööras mind ringi ja vaatas oma suurte roheliste silmadega mulle otsa. Ta lähenes mulle ja ma ausalt püüdsin eemale minna, aga see oli võimatu. Jah, me suudlesime.
"STEN!" ütlesin kõva häälega peale suudlust. "Mida sa praegu tegid?!" 
"Ära nüüd kogu süüd minu kaela ka aja, sa ei puiklend isegi vastu!" 
Vaatasin poisile juhmi näoga otsa ja mõtlesin, et ta öeldu oli ju täiesti tõsi. Ma isegi ei puigelnud vastu, vähemalt suudluse ajal mitte. Olin endas sügavalt pettunud, et ma teda suudlesin. Ma ei vääri Laurit niiviisi, kui ma avaldan talle armastust, samal ajal salaja Steni suudeldes. 

#5

Suudlus kestis kahjuks ainult mõned sekundid, kui oli see-eest imeline. Ta eemaldus minust ning jäi mu säravaid silmi piidlema. Olin valmis midagi ütlema, kuid ta tegi seda ise. "Kohtume siis." ja kõndis minema.
Ma tardusin kohale, ega suutnud liikuda. Vaatasin, kuidas ta kaugele kadus, ning alles siis kavatsesin end liigutada. Pöörasin end ringi ja kõndisin Steni maja juurde. Trepikojas hakkasin juba kirja postkasti panema, kui poiss ise välisukse avas ja sisse tormas.
"Aa, Sten, see on sulle!" hüüdsin, kirja tema poole ulatades.
"Selle võid endale jätta," ütles ta ülbelt trepist üles minnes. Vaatasin teda imestunult ning jooksin talle järgi.
"Mis on?"
Poiss tardus, vaatas minu poole, käed teksataskutes ja juuksed tuulest sasitud. "Sa ütlesid, et sul ei ole poissi. Aga sa ikkagi valetasid."
Taipasin, mida ta näinud oli ning üritasin selgitada. "Sten, see pole nii, nagu sa arvad, las ma selgitan!"
"Olen ma sul takistanud seda teha?"
"Ma.. ta.. Sten..." sõnad ei tulnud mu suust välja, kuid tundsin kuidas silmadest soojad pisarad alla tulevad. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Sten turtsatas ning jooksis üles korrusele, avas enda kodu ukse ja tõmbas selle pauguga kinni. Kõndisin talle ukse taha ning koputasin kolm korda.
"Jah?!" nähvas Sten ust avades.
"Ma lihtsalt... Lauri meeldib mulle, anna andeks, aga ma ei tunne su vastu sama, mis sina minu vastu... palun anna andeks, aga tundeid ei saa valida," püüdsin selgitada. Ta vaid vangutas pead ja pani ukse kinni. Klõps ja lukku. Klõps ja uks oli kahekordse luku all. Istusin trepiastme peal ja nutsin. Lihtsalt nutsin. Sel nädalal oli liiga palju juhtunud.
Jooksin ära. Majast välja, mööda tänavaid oma kodu poole. Möödudes kaarega järvest, märkasin Laurit rannaliival istumas. Mulle meenus ujumine, kuid ma ei hoolinud tol hetkel sellest ujumisest absoluutselt. Jooksin edasi, kuni tuttav maja mu ees oli. 


*


Kopp-kopp. Kopp-kopp. Avasin silmad, ja vaatasin kella, mis näitas juba 19.25. Olin elutuppa magama jäänud. Kopp-kopp. Kuuldes, et keegi on ukse taga, jooksin koridori, vaatasin end hetkeks peeglist ja avasin ukse.
"Miks sa ujuma ei tulnud?" küsis mehine hääl üpris pahasel toonil.
"Lauri.. mm..."
"Kas sa ehmusid mu suudlusest nii ära? Anna andeks, ma ei teadnud isegi mida ma tol hetkel tegin..."
"Ei, ei. Kõik oli korras. Suudlus oli hea ning ma loodan et sa ei kahetse seda. Mina küll mitte..," pobisesin vaikselt, ning tundsin kuidas Lauri mulle lähenes kavalalt naeratades. Ta pani oma kaks kätt mulle puusadele ja tõstis mind tuppa, sulgedes siis ukse ja mind taaskord suudeldes. Tundsin end ülihästi ja isegi näpistasin end salaja, veendumaks et see pole uni. Õnneks polnud. Peale minutit suurepärast suudlust tõmbusin eemale.
"Juua tahad midagi?" 
"Vett. Tavalist."
Kõndisime käsikäes kööki, kust ma kapist klaasi haarasin ja siis sellesse kraanivett lasin. Panin selle lauale ja vaatasin teda joomas. Imeline. Iga ta liigutus oli nii mehine ja kena, nii.. lihtsalt täiuslik. Täiuslikult täiuslik. Siis ta pani tühja klaasi lauale ja ohkas. Ta vaatas mulle otsa.
"Lähme nüüd ujuma?" küsis ta vaikselt lähemale liikudes.
"Jaa.." sosistasin vaikselt, ja siis end äkitselt eemale tõmmates. Ta hakkas naerma ja palus mul end valmis panna. Jooksin enda tuppa, panin selga bikiinid ja võtsin kaela rätiku ja me läksime. 
Rannas polnud õnneks enam palju rahvast. Ainult mõned, väga vähesed. Lauri haaras mu sülle ja jooksis täiel kiirusel vette. Naersin ja kiljusin segamini, kuni tundsin külma vett ning siis lihtsalt kiljusin. Ta soe kallistus aga päästis asja. Nii me seal seisime. Temal vesi rinnuni, minul lõuani. Ta tõstis mu sülle ning suudles mind.
"Kas me.. oleme nüüd koos või?" küsisin aralt naeratades.
"Jah, me oleme koos, Elis."

#4

"Tõsiselt, ma siiralt vabandan, see polnud meelega.." ütles ta jälle. 
"Ma ütlesin - kõik on korras. Ma tean et sa... te ei tahtnud. "
"Mul on kahju. Ärme teieta, Lauri olen," ütles ta ja ulatas mulle oma käe. Pühkisin oma käe kiiresti vastu teksasid - mis imekombel olid kuivad - ja ulatasin seejärel ka oma käe.
"Elis."
Ta naeratas, ja see oli... amazing. Ta valged hambad lausa särasid ja mina olin põlvist juba nõrk. Ta oli tõesti kena..
"Ma pole sind enne siin näinud.. oled mingi uus või?" küsisin väriseval häälel ja seejärel korduvalt köhatades.
"Tegelikult tulin ma tööle jah.." ta vaatas hetkeks spordikotti ja tõstis seda õrnalt, et ma näeksin, kuigi olin seda juba varem märganud. "terveks suveks. Mu ema elab siin, Triin Soss, tead ehk? Ta sebis mulle saekaatris tööd terveks suveks.. muidu helistas koguaeg ja hädaldas, et ma olen juba 23 aastane mees ja ei tööta kuskil."
Mu silmad läksid üllatavalt suureks. 23? Ja mina veel vaatan teda kui... meest? Ta hakkas mulle esimesel silmapilgul meeldima, aga siiski on ta mu jaoks natuke vana... vähemalt ma arvan nii.
"Triin Soss. Tean ikka, teda teavad kõik. Selles suhtes, et see on väike koht ju, külake, kõik teavad kõiki.. saad aru eks. 23? Sa ei paista nii vana välja, kui tohib nii öelda."
"Jah, mulle on seda ennegi öeldud et ma nii vana välja ei näe. Aga.. mis me siin ikka passime, tahad äkki meile tulla? Mu ema pole vist kodus ka praegu, ma ei teagi," tegi ta ettepaneku, soojalt naeratades. Mu sees süttis mingi tuluke. Kui ma oleks tema arvates kole, vastik, ülbe ja nõme, poleks ta mind enda juurde kutsunud. Järelikult...
"Ööömm.. ma ei teagi. Jah, võiks ju," kogelesin lõpuks. Ta naeratas, pani korraks oma käe mulle ümber, et juhatada mind õigesse suunda, mis viis vasakule. Mu seest käisid läbi külmavärinad ja tundsin, kuidas kõhus lendavad liblikad. Olgem ausad, sel hetkel oleks õige rääkida tuld purskavatest draakonitest, mitte väikestest süütutest liblikatest.
Peale kümmet minutit kõndimist olime kohal. Korter, milles mitu-mitu korda käinud olin, oli seegi kord üli puhas, hoolitsetud ja hästi lõhnav. Triin Soss on meie valla sotsiaaltöötaja ja seoses minu vanemate puudumise tõttu olin ma just selle naisega väga tihti kokku puutunud. Teadsin, et Triinul on poeg, aga mis ta nimi on ja kui vana ta on, seda ma ei teadnud ja polnud tihkand ka uurida. Tean vaid, et ta elab oma isa juures - Heino on ta nimeks, kui ma ei eksi. Triin ja Heino elasid koos 3 õnnelikku aastat, selle aja sees said nad imekena lapse Lauri, aga teed viisid neid lahku ja hooldusõigus jäi miskipärast Heinole, kes on poissi 20 aastat kasvatanud. Üksi. Triin aga seeeest elab juba uue mehe - Tarmoga, aga Laurist hoolib ta siiski väga, ta käib Heinol ja Lauril tihti külas ja Lauri ka temal, aga jah, ma pole lihtsalt ühtki kord teda märganud.
"Siin mu ema siis elab.. Tarmoga. Tarmo on ema uus mees, nad elavad koos juba kõva 7 aastat. Tarmo on kasuisa kohta päris tore mees, viskab nalja ja on üldse lahe," rääkis Lauri samal ajal oma spordikoti koridori nurka visates ja köögis veekeetjat täites. 
"Jah. Kusjuures ma tean su ema päris hästi, sest ma elan üksi, kuna vanemad mu 14 aastaselt hülgasid. Triin oli mu ema hästi hea sõbranna, kuni mu ema minema läks mu juurest. Siis vältimast seda et ma lastekodusse läheksin, ütles su ema et tema hooldab mind ja seda on ta ka teinud. Ta saadab mulle igakuu raha ja käib mind tihti vaatamas, ma lihtsalt elan omaette, mida kõvemad jõud aga ei tea."
"Aaa.. nüüd hakkab mul koitma. Sa oled see Elis, kelle eest ema hoolt kannab.. jah, mu ema on sinust tihti rääkinud, aga ei tea kuidas me küll varem kohtunud pole. Huvitav. Aga teed tahad?"
"Jah, võtaks küll."


*


Jooksin kiiresti trepist alla oma postkasti kontrollima. Ja seal see oligi - kiri Stenilt. Oli ju 29 juuni ja me vahetame kirju igapäev - mina talle, järgmine päev tema mulle ja nii edasi. Meie ühine otsus oli see, et me vahetame iga päev kirju, aga kokku ei saanud me üldse. Ainult siis, kui tänaval üksteist märkasime ja isegi siis suutsime tülli minna, me lihtsalt ei sobinud üksteisega ja alati me nääklesime, kui rääkima hakkasime. Kirjades nii polnud.
Ellu.


Jah, ma tean et see pole minu asi, aga mis värk sul Triinu poja Lauriga on? Näen juba mitu päeva aknast kuidas te koos kõnnite, naerate ja ujumas käite. Ise ütlesid et sul ei ole oma poissi.. valetasid siis? Anna andeks tõesti et sekkun, aga ma usun et oled juba isegi aru saanud kui väga sa mulle meeldid.. juba esimesest hetkest peale. Sa oled jumalik, nii kena ja üdini armas, pealegi on meil ühised huvid. Ma loodan et sul on minu vastu samad tunded... kui aga ei, siis anna andeks, et nii otsekohene olen.


                                       Sten


Mu sees lausa kees viha. Kuidas see jääb talle ette mida mina teen ja kellega olen? Ja ise veel räägib, et ta pole selline, kes esimsel korral tüdruku voodisse viiks. Noh, see pole jah päris sama, aga me pole isegi nädal aega veel tuttavad, ja juba ütleb et ma meeldin talle.. Haarasin pastaka ja lihtsalt panin oma tunded kirja.


STEN!!!
See polegi sinu asi kellega ma koos olen ja mida teen, seega ära sekku. Kas ühelgi tüdrukul ei või olla lihtsalt üht sõpra.. sõpra, et naabrid ja teised ei hakkaks kohe õiendama et mul on poiss. Jumal küll, tegelt ka. "Ma pole selline kes esimesel kohtumisel tüdruku voodisse viiks" AGA PEAAEGU ET OLED JU!! Me oleme kirju vahetanud ainult mõni päev, no umbes nädal, ja juba räägid kui palju ma sulle meeldin. Aga... sa meeldid mulle ka, pisut.. või palju? Sa meeldisid mulle, kuni ma kohtasin Laurit. Tema on see, kelle vastu tunnen ma sama mida sina minu vastu... aga ma loodan et sa ei pettu ja me saame olla sõbrad - sest juba said sa teada minu suure saladuse, see et mulle meeldib Lauri...
                                                                                                                        Ellu
Olnud valmis saanud kirja, tahtsin selle kohe Steni postkasti pista. Seda ma ka tegin, aga tee peal kõndis mulle vastu Lauri. Pistsin kirja kiiresti kotti ja naeratasin.
"Tšau!"
"Hei jah," ütlesin vaikselt, aga naeratades.
"Ujuma tahad minna?" küsis ta peale mõnd sekundit vaikust. 
"Jah, aga ma pean ennem korra ühe sõbra pool ära käima, ootad mind siis järve ääres? Käin korraks kodust ka läbi, et rätiku ja ujukad võtta."
"Teeme nii," oli ta nõus. Noogutasin korra ja kõndisin tast mööda, tundes ta suurepärast lõhna. Naeratasin omaette, kuni tundsin sooja kätt, mis minu omast kinni haaras. Pöörasin ringi.
"Jah?" kokutasin vaikselt. Lauri tuli mulle lähemale ja surus oma suurepäraselt soojad huuled minu omadele.

#3

Jooksin välja ja märkasin juba kaugelt rannaliival istuvat poissi ning kiirendasin sammu ja varsti olin tema juures. 
"Miks sa mulle kirjutasid? Kust sa mu aadressi üldse said?!" küsisin vihaselt. Poiss pööras oma näo minu poole ja tõusis püsti. Märkasin enda hääletoonis alles siis vihaseid noote ning vaatasin pettunult maha. Olin endas pettunud. Ohkasin sügavalt ning surusin poisi uuesti liivale istuma. Sten vaatas imelikult, kuid ma vaid naeratasin ja jooksin eemale. Hingasin kolm korda sisse ja välja ja läksin uuesti sinna, kus istus Sten.
"Tšau. Kust sa mu aadressi said et mulle kirjutasid?" ütlesin nägu head meelt täis ja suunurgad kõrvuni.
"Aega ei saa tagasi keerata, ..." ta ei mäletanud mu nime.
"Elis."
"Aega ei saa tagasi keerata, Elis," ütles poiss surmtõsiselt ning tõusis siis uuesti püsti, istmikku liivast puhtaks pühkides.
"Misasja? Mis on? Sa kirjutasid mulle kirja, ma küsin sõbralikult kust sa mu aadressi said.. mis siis nüüd lahti on?" küsisin meeleheites, ometi püüdes hoida tagasi raevu, mis mu sees pesitses. Mis tujud tal nüüd on? Solvus selle peale, et ma üritasin uuesti alustada vestlust, mille esimese korraga kihva keerasin?
"Sõbralikult.. heaküll. See on väike alevik, kõik teavad kõiki ja küsides kasvõi suvaliselt kodutult tee peal "kus elab Elis" oskab see vana mees sind detailselt õige koha juurde juhatada," rääkis poiss naeratades.
"Sa said mu aadressi kodutult vanamehelt?"
"Nojah. Kust ma selle siis saama pidin?" vaatas ta minu poole näoga, milles peitus justkui kurjust ja solvunut. Olin vait. See tujude-vahetamine-igal-sekundil tema puhul hakkas õudselt närvidele käima. Hoidsin end siiski tagasi. "Meeldis kiri?"
"Jah. Palun anna andeks et ma nii ütlesin ja ülbe olin. Võõrastega ma käitungi nii. Pealegi sa ehmatasid mind poolsurnuks ja oleksin sinu pärast peaaegu kraavi kukkunud!"
"On see minu süü, et sa kraavipervel upitad ja järsku tasakaalu kaotada kavatsed?!" ütles poiss ülbelt. Olin valmis naerma turtsatama, kuid aru saades et poiss on surmtõsine ja mõtles oma sõnu ikka väga tõsiselt, vaatasin kohkunult talle otsa.
"Mis sul viga on? Mina ülbitsen sinuga, sina kirjutad mulle kirja. Mina tulen sind tänama ja mida teed sina? Hakkad minuga lihtsalt haukuma. Mida ma sulle teinud olen?!?!" karjusin vihast pisar silmas.
"Ja mida olin mina teinud sulle kui sa mind sõimama hakkasid kui me esimest korda kohtusime?" 
Piidlesin poissi. Jäin sekundiks mõtlema, kuid pahvatasin siis: "Sa ehmatasid mind kraavi!"
"Kas sa kukkusid kraavi? Kas su digikaamera läks katki? Kas sa said märjaks? KUKKUSID SA KRAAVI VÕI? Ei kukkunud ju, mida sa hädaldad!" tõstis Sten häält ja kõndis eemale. 
"STEN! Kuule, oota!" karjusin järele, aga tema järele jooksma ka ei hakanud. Turtsatasin vihaselt ja kõndisin koju tagasi.


*


01.25. 01.27. 01.30. Vaatasin kella pea iga minuti järelt. Ma ei saanud magada. Mingi asi mu sees piinas mind, ja ma isegi aimasin mis see oli. Tõusin voodist püsti ja haarasin kirjutuslaua sahtlist A4 formaadis paberi ja kirjutasin.
Sten!
Mis sul kurat hakkas et sa järsku ülbama hakkasid? Tegelt ka, osta elu, mis sul probleemiks oli? See, et ma kirja eest tänama tulin? Issand kui psühho.
Anna andeks, et nüüd siis mina ülbe olin. Ja esimesel korral ka, kui kohtusime. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, aga nagu ma ütlesin - sa olid ju võõras ja pealegi kehtib fakt et ma OLEKS PEAAEGU kukkunud vette. Jah, sa ütled et ma ju ei kukkunud.. ahh, see on nõme teema. Unustame selle ja hakkame normaalselt läbi saama? Mul on su number ka. Olgu, ehk näeme.
                                                                               Elis.
Tundsin sees kergendust ning jätsin kirja lauale, seejärel rahulikult unne vajudes.


*


Hommikul, õigemini lõunal, käisin väljas ja kuna tervet alevikku teadsin, oli Steni aadress lihtne välja nuhkida. Viisin kirja nende postkasti ja sammusin rahulikult ilusal suvepäeval ringi. Varsti märkasin endast kaugemal üht noormeest, kes spordikott õlal, suits suus ja kohv käes ringi kõndis. Naeratasin, märgates et poiss oli üpris kena. Vaatasin korraks kõrvale ja järsku tundsin ülikuuma - peaaegu keevat vett, mis mulle kaelast nabani selga oli sadanud.
"VABANDUST!" karjus noormees, jah, seesama kes mulle vastu kõndis. "Apppi, palun andeks, ausalt, see oli õnnetus.."
"Pole midagi.." sosistasin naeratades. Mu dekolteel olev tuline kohv polnud see, millest ma tol hetkel mõtlesin. See oli hoopis see noormees, kes oma armsate silmade ja mehiste näolihastega mulle vabandades otsa vaatas.


_________

 Noormees, kellega Elis kohtus.