F vs F #3

"Et arvatavasti siis rohkem midagi polegi eriti.. teie kavadel on kõik asjad kirjas, mis-kus misasi on, mis kell ja nii edasi. Aga ma jagan siis kavad kätte," rääkis laagrivanem Kert Nõmm. Mees oli vanuses 30-33, ta blondid juuksed tõid esile ta päevitunud naha ja mehised näojooned. Kert alustas lehtede jagamist, igale noorele kaks lehte, milles oli meie selle nädala kava. Kõik uurisid oma lehti, kuni laagrijuhi abistaja ja kuuldavasti ta naine Lea röökis üle laagriplatsi: "Palun korraks tähelepanu!"
Jutusumin lõppes ja kõik vaatasid naise poole. 
"Nagu Kert ütles - on kavadel kõik asjad olemas, ja kui midagi arusaamatuks jääb, siis küsige. Tahtsin aga lisada, et ärge unustage meie ööhäireid! Me võime neid teha siis kui me ise tahame, ja ükskõik kui tihti me seda soovime. Ja ööhäiretest osavõtt on vägagi kohustuslik! Kuna laager seisneb siiski pildistamisel, ja enamus meie tegevusi on erinevate kaamerate tutvustamine, piltide tegemine ja muu selline, siis võime me keset ööd välja kuulutuda häire ja teile loenguid hakata pidama erinevatest objektiividest. Ja iga päeva lõpus on siiski test päeva jooksul õpitust, niiet soovitan teil tähelepanelik olla igas loengus," seletas naine kõva häälega. Enamus noori hakkas ohhetama koha peal, kus Lea teatas ööhäiretest, mind see aga ei seganud.
"Ja siinkohal tahan ma siis auhindadest rääkida. Ma arvan et te enamus juba teate meie auhindadest ja preemiatest, aga seletan siiski üle. Lea mainis, et iga päeva lõpus tuleb test päevas õpitu kohta. Nii see on! Iga päeva lõpus anname teile testi, mis teil meelde jäi päeva jooksul. Ja muidugi teeme me iga päev pilte, ja lõppkokkuvõttes arvestame me kokku kolme parima noore pildid ja testid, see tähendab et parimate piltide ja parima "kaameramäluga" laps, õigemini lapsed, sest teid tuleb 3, saavad erilise auhinna - minna kuuks ajaks Londonisse, alustamaks teie fotokarjääri! Londonis on erinevad fotoagentuurid, seal saate te veel targemaks ja ehk sõlmib keegi teiega ka lepingu... kes teab! Seda aga alles siis, kui me saame teada meie 3 parimat, kes selguvad siis laagri aja jooksul - kahe nädala vältel. Minu poolt olete vabad!" Kerdi hääl oli kuidagi naiselik, vahest isegi liiga kõrge ja peenike ühe täiskasvanud mehe jaoks. Auhinnad tõid mulle naeratuse suule. Kuuks ajaks Londonisse minna, proovima alustada oma fotokarjääri.. kas on üldse midagi paremat?! 
Kõik liikusid laiali. Kell oli saamas kohe-kohe üheksa õhtul, aga ainult nooremapoolsed läksid oma majakestesse, vanemad lapsed vanuses 15-17 liikusid aga veel platsil ringi, tüdrukud edvistasid poiste ees ja poisid püüdsid näida lahedad tüdrukute ees. Mitte kõik poisid ei püüdnud olla lahedad - osad ka olid.
Mõtetesse vajundes unustasin kõik enda ümber ja lihtsalt kõndisin. Mitte oma majakese poole, üldse teises suunas, aga ma lihtsalt kõndisin, kuni tundsin midagi külma ja märga enda õlal. See oli justkui vesi, kuid hakkas koheselt kleepuma, nirisedes allapoole mu valgete teksadeni välja.
"AAAH!" kiljatasin ma.
"Issand jumal, vabandust, vabandust.. ma ei tahtnud, sorri!" kogeles üks minuvanune poiss, siidripudel käes ja ise naeru kinni hoides. Vaatasin ümberringi. Olin kõndinud peaaegu metsapiirini, laagriplats majade ja lõkkekohaga asus kaugel-kaugel ja siinne koht oli teistest eraldatud. Poisi selja taga olid 3 tüdrukut ja 4 poissi. Kõik umbes minuvanused ehk 17, enamus võib-olla nooremad. Tüdrukud naersid pisarateni välja, poisid vaatasid mind aga üllatunud nägudega.
"Pole midagi," ütlesin õelalt, raputasin end siidrist veidi puhtaks ja pöörasin otsa ringi, et minna oma majakesse.
"Ou, oota, ma tegelt ka ei teind nimelt!" karjus veel seesama poiss, kes mind oma joogiga üle kallanud oli.
"Ma tean!" ütlesin ükskõikselt vastu, kõndides edasi. Kuulsin samme enda selja taga ja pöörasin uuesti ringi.
"Tahad äkki.. meiega kampa lüüa?" tegi mulle järgi jooksnud poiss ettepaneku.
"Jaa.. mida te teete?!" küsisin siis.
"Noh, niisama hängime. Väike jook, särk-värk. Varsti hakkame grillima. Noh, niisama istume ja räägime. Teeme tutvust või nii."
"Ahah. Ei, aitäh, aga ma ei joo."
"No sa ei peagi jooma. Tule siis niisama seltskonda, vahet pole ju," pinnis ta edasi. Jäin korraks mõttesse. Noh, uusi tutvusi laagris oleks ju vaja - mu toanaabrist ei saa niikuinii asja ja pealegi ei taha ma tema seltsis eriti viibida, praegu seal majakeses poleks niikuinii seal midagi peale piinliku vaikuse.
"Olgu siis," nõustusin naeratades.
"Minu nimi on Ralph, kuidas sinu oma?" ütles ta.
"Kelly."
Kõndisime teiste juurde tagasi, kolm tüdrukut piidlesid mind justkui uustulnukat, aga nad paistsid siiski viisakad ja normaalsed. Pakkusid mulle istet nende kõrval ja me tutvusime. Punapea oli Meredith, punakas-pruunide juustega Stacy ja mulle kõige normaalsem tunduv brünett Macie.
Poisid olid kõik ühesugused - pruunide juuste, selget värvi silmade ja treenitud kehaga. Enamasti. Nimed olid Carl, Edwin, Kyle ja Robert. Kõik peale Ralphi, minu ja Macie olid 16, meie Ralphi ja Macie'ga 17.
"Oled mingi poisiga ühed majas?" küsis Macie läbi poiste jutusumina.
"Ei, ühe tüdruku Sandraga. Ta on päris imelik.. ta ei taha minuga vist läbi saada - ütles et ega meist ei saa sõbrannasid ja üldse.. hoiab nagu rohkem omaette."
"Sandarat ma tean. See tumedate juustega rohakalt riides tüdruk?" küsis Macie. Vastuseks ma noogutasin. "ta ongi selline. Noh, ta lihtsalt ei tunne end mugavalt teiste seltskonnas.. ta on terve elu elanud oma isaga koos, ema suri kui ta oli kolmene. Tal pole õdesid ega vendi, koolis tõrjuti teda ta koledate riiete ja välimuse pärast - tol ajal olid tal veel riieteks ainult üks paar lohvakaid teksasid ja mõned T-särgid ja suured pusad. Ta kandis siis breketeid ja oli ka üpris tüse. Nüüd on ta aga täiesti kena tütarlaps, ta lihtsalt ei oska teistega suhelda..," seletas Macie. 
"Nojah.. siis on arusaadav."
Maciega oli väga tore rääkida. Ta oli arusaav inimene, naeris mu naljade üle ja oli jutukas. Me rääkisime Maciega enamus aja, vahepeal vahetasin mõne sõna ka Meredith'ga, aga Stacy'ga ma ei suhelnud. Poisid pakkusid meile alati juua, Meredith ja Macie jõid, mina ja Stacy aga mitte. Me olime metsaääres kuni kella kaheteistkümneni, südaööl algas ka öörahu ja me läksime laiali. Macie kallistas mind tugevalt, tänas mõnusa vestluse eest ja lubas homme minuga koos olla, ta arvas samuti et Stacy on liiga vaikne ja Meredith lihtsalt imelik kuju.
Majakesse astudes, tundsin tugevat suitsuhaisu. Voodi krigises, kui ma tule süütasin ja padjanäoga Sandra vaatas mulle küsivalt otsa. Avasin kohe akna. Tüdrukule ei paistnud see eriti meeldivat, ta tõmbas teki üle pea ja ohkas sügavalt. Astusin vannituppa, vahetasin valged teksad, särgi ja pusa öösärgi vastu, pesin hambad, panin juuksed lohvakasse krunni ja läksin magama.


  Macie

F vs F #2

Olime kõndinud umbes 10 minutit, kui saabusime meie maja juurde. See oli üpris imelik majake. See tundus natuke suurem, kui teised majad. See oli kõigest ja kõigist eraldatud, aga plusspunkte andis see, kus see asus. Ümberringi oli võsastik, mitte küll tihe, aga mitte ka piisavalt hõre et näha laagriplatsile, kus olid ülejäänud 30 maja. Majast eemal umbes 25 meetrit asus jõgi. See oli väike, aga ujuda kannatas seal kindlasti. Välimuselt olin see ikka selline, nagu teisedki laagriplatsil - kolm treppi viivad sind väikesele verandale ja ukse lahti tehes avanes vaade ühele ainsale toale, kahe voodi, öökappide ja riidekapiga. Aga üks uks viis magamistoast veel edasi. 
"See majake on küll teistest eraldatud, aga see-eest on teil kahe peale tualett, te ei pea kasutama WC'd laagriplatsil, mida kasutavad ülejäänud noored. Ja majake on veel veidi suurem ja.. aga ma ei oska öelda miks see teistest eraldatud on," seletas Fred. Ma pole kindel, kas sain tema sõnadest õigesti aru ja ma pole kindel kas ta jutt kestis 0,5 või 1 sekund, aga asi milles ma kindel võisin olla - ta hääl oli nii saatanlikult kena. Mehine ja samas mahe. 
"No ok siis. Võid minna," ütles Sandra ülbelt ja viskas oma üheainsa pisikese koti voodile. Ta tuli kaheks nädalaks siia üheainsa kilekoti mõõdu välja andva riidekotiga? KAHEKS NÄDALAKS? 
Fred naeratas meile, soovis head sisseelamist ja andis käsu kell 20.00 laagriplatsil olla. Siis astus ta uksest välja ja pisikesest aknast võis näha teda kiirel sammul eemale kõndimas.
"Suitsu teed?" küsis Sandra peale minutit täielikku vaikust. Vaatasin talle üllatunult otsa, kui ta avas paki sinist Bondi ja võttis sealt suitsu, mille ta seal samas põlema pani ja kaks esimest mahvi tõmbas. Raputasin pead, kui ta suitsupaki mu nina ette pani ja mulle seda kraami pakkus. Ma pole kunagi suitsetanud, ja ei kavatse seda ka teha.
"Akent oleks vaja lahti teha," pomises ta justkui omaette, avas siis akna ja tume toss väljus meie väikesest toakesest. Tõusin püsti ja silmitsesin riidekappi, mis oli tõesti väike. See koosnes neljast sahtlist. Kodus on mul garderoob, mis on umbes samasuur kui mõne inimese ühetoaline korter. Ma lihtsalt olen rikkast perest ja võin endale selliseid asju lubada.
Avasin sahtleid ja üritasin oma asjad mahutada kahte sahtlisse, et kaks jääks Sandrale. Asjad olid tihedalt topitud mõlemasse sahtlisse ja kolm toppi, kaks paari lühikesi pükse ja kaks dressipluusi ei mahtunud ikka ära, pressisin ma kuidas suutsin aga ära enam ei mahtunud. Sahtlid olid triiki täis ja isegi mu üks sokk poleks enam kuhugi mahtunud.
"Sahtlid on tõesti väiksed.." pomisesin vaikselt. Sandra, kes oli end voodis ilusti sisse seadnud ja oma telefoni näputas, tõusis ka püsti, seisis mu kõrvale ja viskas kapile pilgu peale.
"Sa võid kolm sahtlit võtta, ma saan ühega hakkama. Mul on vähe asju kaasas," sõnas ta siis ükskõikselt ja liikus tagasi voodisse. 
"Tõesti? Oled kindel et su asjad ära mahuvad?" peale küsimuse esitamist tundsin end kohe halvasti, see kõlas kui mõnitus, sest riidekotis oli tal tõesti minimaalselt asju.
"Ma ei vaja kahte sahtlit, et ära mahutada paar teksasid, üks paar lühikesi pükse ja kaks T-särki millele lisanduvad mu pesukomplektid," ütles ta jällegi ülbelt. Kohmetusin veidi, tänasin tüdrukut ja avasin oma triiki täis sahtlid, et sealt mõned asjad kolmandasse sahtlisse ümber tõsta.
Kell tiksus aina edasi ja üsnagi varsti oli kell 19:45. 
"Äkki peaksime me minema hakkama, kell on ju varsti kaheksa?" tegin ettevaatlikult ettepaneku. Tüdruk pani oma ära näputatud telefoni kõrvale ja lausus üksluiselt:
"Ära arva et ma hakkan siin laagris sinuga koos aega veetma. See, et me ühes toas oleme, ei tee meist mingeid sõbrannasid. Sina käid ikka oma teed, mina oma teed ja me ei hakka hommikuti koos jooksmas käima või õhtuti koos rivistusele kõndima. Selge?"
"Vabandust, ma lihtsalt küsisin," ütlesin veidi solvunult, haarasin voodilt oma laia pusa ja astusin välja. Kõndisin kolm treppi allapoole ja tõmbasin halli pusa peale. 

F vs F #1

 

Kõndisin mööda võõrast ala ringi. Igal pool oli palju noori. Vanuses 13-17, kes kõik koos rääkides tekitasid kõva sumina. Minu ümber oli palju aiamajakesi, selliseid väikseid, aga samas suuri, kuhu mahtus ideaalsealt peale kahe voodi, öökappide ning pisikese riidekapi ka kaks inimest. Igal majakesel oli ukse peal number, mis kattus võtme otsas rippuva võtmehoidja numbriga. "815," pomisesin iseendale, vaadates enda võtme otsas rippuvat võtmehoidja numbrit. Kolasin veel ringi, otsides ikka veel meeleheitlikult seda numbrit. Minu maja. 809, 810, 811.. lõpp. Rida lõppes. Ometigi oli maju ainult 30, ma olin need juba ära lugenud ja mitte ühelgi polnud minu numbrit peal. Number 815 pani mind kohe mõtlema, et tulen laagrisse, kus on 815 või rohkem tube/maju. Aga siin on ainult 30 majakest, numbrid on lihtsalt sellised suured. 

"Fakk noh," kuulsin enda selja tagant tüdruku häält. Hääl kuulus vast umbes minu vanusele, võib-olla natuke vanemale. Pöörasin end ringi ja nägingi enda ees tüdrukut, kes oli täpselt selline nagu ma arvasin. Pikemat sorti lokkis tumedad juuksed, rohekad-hallid silmad, pikka kasvu ja lohakalt riides. Teksadest välja lõigatud lühikesed püksid narmendasid, originaalvärvis must T-särk oli luitunud ning rohelist värvi ketsid andsid kogu välimusele lõpp-punkti.

"Mida?" nähvas tüdruk avastades, kuidas ma teda jõllitanud olin. Pöörasin kiiresti pea ära ja kõndisin edasi. Möödunud oli juba 20 minutit peale rivistust ja seda, kui meile võtmed kätte anti. Peaaegu et kõik noored olid oma majakestesse asunud ja avasid seal usinasti kohvreid ning sättisid end siiski kaheks nädalaks sisse. Aga mina ei leidnud enda maja. Ikka veel mitte. Iga uue ringi lõppedes ohkasin sügavalt, ära hoides mu vihahoogu, mis aina kogunes ja kogunes. Vaatasin veel enda ringi. Õuel polnud enam ühtki hinge, peale minu ja selle sama tüdruku, keda ma ennist näinud olin. Kõik olid enda majakestes. Isegi laagrijuhid olid kogunenud neile mõeldud kahekorruselisse majja. Otsustasin abi küsida.

"Ma ei leia oma majakest," laususin häbelikult, kui olin jõudnud suure maja uksele koputada ja mees vanuses 20-22 mulle vastu tulnud oli. 

"Aa, 815 jah?" küsis mees, kes oli arvatavasti aru saanud, miks ma olin teinud peale kogu õuele 10 tiiru, tulutult.

"Fred, 815 on siin ja tahab majja!" hüüdis ta seejärel. 

"Ma tulen!" hüüdis arvatavasti see Fred vastu. Juba häälest oli aru saada, et mees/poiss on kena. Selline mahe ja mehine hääl võlus mind juba enne, kui ma teda näinudki olin. Astusin veidi tagasi, kui märkasin kaugemalt, kuidas samas vanuses mees uksest välja astus ja minu poole kätt viipas, et ma tuleksin. Ja jälle oli see mees, Fred, samasugune nagu ma kujutasin. Pruunid juuksed, tumepruunid silmad ja jumalikud näojooned sobisid ta treenitud kehaga.

"Maja 815 asub teistest veidi eemal," alustas Fred rääkimist. Kiirendasin veidi sammu, sest olin mehest korralikult maha jäänud ja seega pidin pingutama, et kuuleksin mida tal öelda on. "Iga aasta on rivistusel unustatud rääkida, et maja 815 saanud isikud palun tulge meie juurde, me juhatame teid sinna," naeris ta. Naersin viisakalt kaasa. Siis märkas Fred kaugemal seda sama tüdrukut, seda lohakalt riides ja ülbet. Seekord kimus ta usinalt suitsu. 

"Hei," hõikas Fred veidi karmimalt. "Ära suitseta, sa pole 18." 

"Kust s' seda võtad?" nähvas tüdruk vastu. 

"Sest muidu ei istuks sa praegu seal. Kuni vanuses 17 on ainult siia lubatud, nagu sa tead."

"Ongi nii jah."

"Jah. Mida sa üldse seal teed? Miks sa oma majas pole?" tegi Fred taaskord karmi häält. 

"Tra mina ei leia seda hurtsikut üles. Mingi faking 815, seda tra pole siin mitte faking kuskil ju!" närvitses ta ülbelt vastu. Ah sellepärast ta ennam pobiseski, et ta ei leidnud oma maja nagu minagi. Oota.. 815? Ehk me oleme toanaabrid. Oh ei... see veel puudus et ma mingi närvilise ja ropu suuvärgiga plika enda kõrvale saan.

"Tule meiega, ma viin teid sinna. Tema on su toanaaber," viitas ta käega minu poole. Tüdruk viis oma silmad minu peale ja hoidis seal neid õige mitu sekundit. 

"Sina," pomises ta veidi õelalt. 

"Tere jah. Kelly," andsin oma käe.

"Sandra," ütles ta ükskõikselt ja kõndis edasi.

    Kelly

   Sandra

  Fred

#13 VIIMANE

Tehes silmad lahti, vaatas Lauri mulle otsa, suudles põsele ja andis kätega märku et ma end ilusti istuma sätiks, sest ta tõi mulle hommikusöögi voodisse. 
"Nii armas..." pobisesin unise näoga. Vaatasin siis seina, kus seisis kell. 10.25. Ja kalender selle kõrval. Kolmekümnendal augustil oli ümber punane ruut, mis märkis et käes oli just see kuupäev. Seejärel tõusis Lauri püsti ja liigutas kastikest päeva võrra edasi. 31 august! Ohkasin sügavalt, kui mulle meenus selle päeva tähendus. Sten...
"Näe, siin on sulle 2 praetud muna, tomat, kurk ja apelsinimahl," näitas Lauri mulle kandikut, mille peal toit asetses. Tänasin teda musiga ja siis ta jätkas: "ma lähen nüüd tööle, esmaspäev ju siiski. Ole siis tubli, ja ära lollusi tee!" naeris ta uksest välja tormates. Noogutasin muudkui kaasa. Ära lollusi tee.
Peale sööki kõndisin nõutult toas ringi. Kell oli saamas 11. Kolm tundi on aega selleni, et Sten kõnniks kaubamaja ette, ootaks seal mõni minut ja ilma kellegita minema kõnniks... 
Siis otsisin oma sahtlist välja digikaamera ja tõttasin välja. Käisin järve ääres jalutamas ja läksin siis kraavipervele. Ma polnud seal väga kaua aega käinud, hoidsin end kogu aeg tagasi.  Aga nüüd... ma lihtsalt pidin sinna minema.
Istusin seal mõne minuti, lihtsalt mõteldes. Sten.. poiss, keda tahaksid kõik tüdrukud. Ta on ju kena, viisakas ja tark pealekõige. Unistuste poiss.. unistuste poiss. Kas ka minu unistuste poiss?
Aga kes on siis Lauri? Mehelik, kena, nägus ja... väga mehine. Sten on tema kõrval nagu poisike, aga viimane on siiski iga tüdruku unelm. Lauri on lihtsalt teistmoodi. Tema pole nii kena ja armas kui on Sten, ta lihtsalt on teistmoodi. Ta on meeldiv ja temasse armuvad ainult need tüdrukud, kes on ise ka teistmoodi. Kes usuvad pigem sisemisse kui välimusse illu.
Mõtlesin neile mõlemale korraga. Isegi peale ülestunnistust Laurile, pidin ma tõdema et Steni polnud ma kahjuks oma peast siiski välja saanud... unistuste poiss. Ta oli... unelm. 
Ma tõusin püsti ja lihtsalt jooksin. Jooksin ära, kuni mulle tuli vastu saekaater. Vaatasin seda veidi, kogusin end siis ja tegin seda, mida õigeks pidasin.
"Lauri," sõnasin vaikselt, kui olin teda märganud.
"Musi, mida sa siin teed?" küsis ta naeratades. Ta tuli mind kallistama. Kogusin end jällegi ja lükkasin ta kindlalt eemale. 
"Anna andeks..." sõnasin pisarad silmas.
"Mis on?"
"Anna andeks..." kordasin juba nuttes. Vajusin põlvili maha ja üritasin rääkida.
"Kullake, mis viga on?! Räägi, ära ehmata mind nii!" oli ta juba meeleheitel.
"Ma olen oma tunnetes selgusele jõudnud.." laususin nuttes. Vaatasin talle siis otsa ja tõusin püsti. Ta aimas kohe, mis on teoksil. Ta mõistis mind. Mõistis, et ma tahan tagasi Steni juurde. "Ma armastan Steni."
Lauri vangutas vaikselt pead ja kõndis siis eemale. Ta istus ühele toolile, mis tal seal oli ja süütas sigareti.
"Ta ootab mind kell kaks linnas kaubamaja ees," kogelesin pisaraid pühkides.
"Sa ütlesid et armastad mind," sõnas Lauri vihaselt.
"Jah, siis ma armastasin. Aga selle paari nädalaga, mis me oleme kõike koos teinud ja olnud - ma ütlen ausalt, ma olen iga päev Stenile mõelnud. Ja nüüd andsin ma alla, ma käisin seal, kus me temaga esimest korda kohtusime. Ja siis tulid kõik tunded jälle päevavalgele! Ma sain aru, et tema on see, kellega ma tahan  koos olla. Kellega veeta koos aega ja kellega vananeda.."
"Mine siis," lausus ta mokaotsast peale pikka pausi.
"Pä... päriselt?!" küsisin õnnelikumal toonil.
"Mina ei saa sind kinni hoida. Pealegi ei taha ma, et sa õnnetu oleksid. Ole pigem kellegi teisega koos, aga vähemalt, et sa oleksid õnnelik," lausus ta siis ja tõusis püsti. Ta tegi mu peale hella pai ja pööras siis enda kätega mind ümber ja lükkas mind veidi. "Mine."
Hoidsin pisaraid tagasi. Lauri on tõesti mõistev... Kõndisin siis minema, aeg-ajalt ümber õla vaadates. Lauri seisis. Isegi kaugelt oli näha, kuidas ta silmad vesiseks kiskusid ja ta käeseljaga üle näo tõmbas. Nii palju kui ma üritasin - ma ei saa armastada kedagi, keda ma ei armasta. Tundeid ei saa ju valida. 
Jooksin kiiresti koju, kust ma oma töölt teenitud raha haarasin, selle kotti koos telefoni ja päikseprillidega pistsin ja siis välja jooksin. Kutsusin takso ja sõitsin linna.
13.45. Panin telefoni käest. Olime jõudnud linnapiirile. Palusin taksojuhil veidi kiirust lisada, kuid seda ta ei teinud, väites et ta ei taha trahvi saada. Olles jõudnud kesklinna, haaras mind kohutav vaatepilt. Üks suur buss oli ristipõiki mööda kesklinna tänavaid maas, ja taguosas veel tuligi otsas. Taksojuht pööras kiiresti auto kuhugi suvalisse kohta ja me mõlemad jooksime autost ära. 
"Mis siin juhtus?!" karjatasin paanikas, kui üks politseinik meid keelama tuli, et nii lähedale me tulla ei tohi.
"Üks õpilastebuss käis ümber. Õnneks on lastega kõik korras... peale ühe poisi. Ta suri," rääkis politseinik tuimalt. Mu sees käis läbi valus jõnksatus. 1 poiss? Surnud? Oh jumal, kus on Sten?!
"Kes suri?" suutsin lõpuks küsida.
"Me pole veel isikut tuvastanud, aga üks poiss."
"Ma pean surnut nägema," avaldasin soovi. Meespolitseinik vaatas mind veidi kahtlaselt. 
"Ei, me ei saa suvalistele laipu näidata. Vabandage."
"Aga ma võib-olla tunnen teda!" ütlesin juba nuttes. Politseinik kutsus raadiosaatja kaudu teise politseiniku kohale, seekord naise. Naine ja mees rääkisid veidi ja siis anti mulle luba laipa näha. 
Eemal lamaski maas üks kogu, mille peal must kile oli. Ma värisesin üleni, kui ma musta katet laibalt pealt tõmbasin. Vaatepilt oli kohutav. Verine nägu, silmad suletud, nägu lillakas-sinine. 
"Sten," pobisesin nuttes.


_______


THE END. 

#12

Tõstsin aeglaselt pea. See hetk, mil ma seda tegin, tundus igavene. Silmade eest käis läbi umbes miljon Lauri näoilmet, ja ma ei teadnud millist neist miljonist ta hetkel kannab. Hoidsin salamisi hinge kinni, lootes et ta suudab jääda mõistvaks ja rahulikuks. 
Jõudes ta näoni, oleksin ma selle ilmet nähes rabanduse saanud. Ta toetas toolileenile, käed rinnal risti ja nägu rahulolevalt muiges.
"Mis on?" küsisin lolli küsimuse. Ma olin talle ära rääkinud, et ma petsin teda ja ma küsin "mis on". 
"Ma tean," vastas ta rahulikult. Ta haaras kahvli ja noa ja asus jälle sööma.
"Mida sa tead?!" muutusin vihaseks.
"Sinust ja Stenist. Sa tõesti pidasid mind nii lolliks, et ma ei saanud aru mis teie vahel oli? Mida tegid Steni pildid sinu digikas? Mida tegid Steni kirjad sinu kirjutuslaua sahtlis? Ja sa arvad, et ma ei märganud, kuidas te too öö, kui me telgis magasime, sellest nii kõvasti rääkisite? Ma tegin samme, ma kaugenesin. Aga ma kuulsin. Kõike, mis teie vahel olnud oli. KÕIKE! Ja sa arvad et ma ei märganud kuidas sa restost tulles Steniga kokku saama läksid? No ausõna... ma pole nii loll nüüd ka." Seletas poiss natuke häält tõstes.
"Sa... sa teadsid, kogu selle aja?! Aga ei öelnud mitte midagi? Lasid sel lihtsalt jätkuda?!"
"Ma ootasin just seda hetke. Seda hetke, kui sa ise kõik tõega välja räägid. Ma mõtlesin endamisi, et kui sa seda nädala jooksul ei tee, siis ma räägin sinuga ise, ja siis oleksin ma olnud poole kurjem kui praegu."
"Ma ei suuda seda uskuda," laususin pettunult. Ta teadis! Teadis kogu aeg, mis on minu ja Steni vahel, aga laskis sel lihtsalt kesta.
"Olgem ausad, kes peaks olema praegu sellises situatsioonis, et ta ei suuda uskuda?"
Langetasin pea alla ja piidlesin kurjalt oma jalanõusid. Ma olin nii haledalt sees... ta teadis seda, kui ma tulin iga kord kraavipervelt ja suudlesin Laurit, suu veel Steni omaga koos. Ta lihtsalt leppis sellega, end vahele segamata. Ta teadis neid salajasi söömaaegu, neid ujumisi, kallistusi, suudlusi...
"Mis me nüüd teeme?" küsisin aralt.
"Mis me ikka tegema peaksime," ütles ta rahulikult. Ta hääl oli täielikult monotoonne, seega ei saanud ma aru, kas tegu oli küsimuse või lihtsalt lausega.
"Niiet... sa andestad mulle?"
Lauri pani kahvli ja noa taas käest, vaatas mulle siiralt otsa ja naeratas. Pühkis siis oma suu söögist ja köhatas. "Mida sina minu olukorras teeksid?"
Kehitasin õlgu.
"Jah, ma annan sulle andeks. Sest kui sa ei armastaks mind, poleks sa sellest nii ausalt rääkinud. Ma pean sind lihtsalt uuesti usaldama õppima."
Mu silmadest hakkasid iseenesest pisarad voolama, mu sees toimus möll ja ma tahtsin lihtsalt teda kallistada. Ja seda ma tegingi. Jooksin enda koha pealt ta sülle ja andsin talle tugeva kallistuse koos sooja suudlusega. "Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas Lauri vastu ja kallistas mind tugevalt.


*

Peale seda ülestunnistust - mida Lauri juba teadis, hakkasime me Lauriga palju tihedamini koos olema. Me käisime tihti ujumas, söömas ja jooksmas. Jõusaalides, kaubanduskeskustes ja üldse - igalpool. Mõni päev peale meie söömaskäiku hakkasin ma isegi Lauriga tööl kaasas käima. Kell 11 tulin koju, valmistasin söögi ja kella 12.30'ks viisin selle talle. Me naersime, rääkisime, ja peale selle armastuse, mis meil oli, olime me saanud ka parimateks sõpradeks.

#11

"Ja millest siis selline üllatus? Me ju käisime hiljuti kallis restoranis.." pobises Lauri, kui oli kuulnud mu plaani minna sööma. Aga mitte kallisse restorani, ja mitte ka suvalisse kiirtoidurestorani. Lihtsalt, üks tavaline väike söögikoht.
"Mul on sinuga vaja rääkida."
"Millest?"
"Küll sa näed," laususin siis vaikselt ja kõndisin lauast ära. Võtsin kapi pealt enda digika ja liikusin välja. Kraavipervele. Kell oli kohe, kohe 15.00 ja see tõestas, et Sten on tõesti minema sõitnud. Igapäev kell 15 oli ta kraavipervel. Ootas mind. Ma ei käinud iga päev, Sten aga küll. Sest ta arvas et mul on vaja temaga rääkida. Või siis tahtis lihtsalt mõelda, aga fakt oli see, et iga päev kell 15.00 võis teda sealt alati leida.
15.03. Teda tõesti ei olnud. Vanaema pool, kus mujal. Tegin mõned pildid, mõtlesin. Homme.. homme on see päev, kus Lauri saab teada. Saab teada mu tunnetest, mu tegelikest tunnetest. Ma lihtsalt loodan et ta saab aru. Saab aru, nagu ta alati saab ja suudab mulle andestada. 


*


Mu käed värisesid. Kõhus keeras. Kõhus olid nagu needsamad draakonid, kes olid ka esimesel kohtumisel Lauriga. Aga seekord olid nad halvast, mitte heast tundest. Pea käis ringi ja hingata oli raske. Mis siis kui seekord ta ei mõista? Kui ta seekord ei saa aru, et ma tõesti armastan teda, aga armastan, ei armastasin ka Steni. Kui ta ei saa aru? Siis on kõik läbi.
"Mida saan pakkuda?" küsis kelner, kolmekümnendates mees. 
"Me veel uurime menüüd," vastas Lauri viisakalt ja võttis kätte õhukese musta raamatu - menüü. Ta uuris seda, keeras lehekülgi ja mõtles. Palusin jumalat et ta seda lihtsalt jääkski vaatama. Et see aeg ei lõpeks.. sest ma ei tahtnud talle seda öelda, ei, ei tahtnud.
Vaatasin ka menüüd. Valisin välja kanafilee pastaroaga. Kelner tuli mõne hetke pärast, me avaldasime oma soovid ja ta lahkus. Lauri palus mul rääkida.
"Teeme nii, et ma räägin kui me oleme söögid kätte saanud.. eks?"
"Kuidas soovid," nõustus ta rahulolevalt ja me jäime sööke ootama. Vaikuses. Mitte kumbki ei osanud midagi öelda. Söögid tulid. Lauri naeratas õnnelikult. Mina tahtsin õnnetusest aga nutma hakata.
Peale viit minutit söömist alustas Lauri rääkimist:
"Sul oli mulle midagi öelda?" kui te vaid teaksite kuidas ma seda küsimust kartnud olin! Õudne.
"Ee..jah. Aga esmalt. Palun luba mulle, et sa usud kõike mida ma räägin. Et sa ei hakka kahtlema minus ega mu jutus. Et sa usud 100% mu juttu, sest mina räägin 100% tõtt," alustasin siis ääri-veeri rääkimisega.
"Mm... olgu."
"Lubad?"
"Jah," lausus ta käsi südamel, kahvli ja noa käest pannes ja toolinajale toetudes.
"Ma teadsin Steni juba enne, kui sa meid tuttavaks tegid ja..."
"Kuidas?" segas ta vahele.
"Lauri, teeme nii et mina räägin mis mul öelda on ja peale seda tulevad sinu küsimused." Noogutus Lauri poolt. "Ma teadsin Steni enne, kui sa meid "tuttavaks tegid". Ma kohtasin teda mõned tunnid enne seda kui meie tuttavaks saime. Ja ausalt öeldes, kui ma Steni nägin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Aga et meie esimene kohtumine ei alanud just väga hästi, näitasin ma oma tõeliste tunnete asmel välja viha, raevu. Ja siis nägin ma sind. Sina... hakkasid mulle ka kohe meeldima. Ka meie esimene nägemine ei alanud kõige paremini, selle tulise kohvi suhtes.. aga sa siiski hakkasid mulle üllatavalt palju meeldima. Alguses ma arvasin, et meie vanusevahe 7 aastat on liiga palju, et luua suhe, aga ma eksisin. Ma eksisin rängalt, sest armastuses vanus ei loe. Kui me koos hakkasime elama, siis samal ajal ma vahetasin Steniga kirju. Me ei saanud kokku saada, sest kui me seda tegime, kiskusime kohe tülli. Alati. Aga enne grillimist... me elasime siis juba koos, ja... ma vannun, et kahetsen seda, aga... me suudlesime," vadistasin siis. Mu silmad kiskusid märjaks ja klomp tuli kurku. Ma vaatasin kogu rääkimise aja maha, enda jalge ette. Ma ei julgenud Laurile otsa vaadata ega teinud seda ka nüüd, vaid üritasin kiiresti jätkata. "ja siis tuli see grillipidu. Ma sain aru, et sina pole ainus, keda ma armastan. Sten tähendas mulle liiga palju et tal minna lasta ja siis hakkas pihta see, mida ma endale kunagi ei andesta... ma petsin sind. Suudlused, kallistused ja koosolemised Steniga sel ajal kui sa töötasid. Aga peale seda, kui sa meile auto ostsid, see lõppes. Mina tegin sellele lõpu. Aga nüüd on Sten oma vanaema juures ja ta andis mulle aega, et ma otsustaksin, keda ja mida ma tahan. Aga ma olen juba otsustanud ja mu otsus oled sina! Ma armastan sind liiga palju. Palun anna mulle andeks!"

#10

Pöörasin äkitselt ringi. Vaatasin poisile imestunult otsa.

"Sa ei saa seda teha! Sa rikuksid kõik.. sa rikuksid minu ja Lauri suhte, enda ja Lauri sõpruse ja kui sa seda teeksid, võiksid ka ainult unistada minust!"

"Aga kui mul ei jää muud üle?"

"Mis mõttes?"

"Ma armastan sind, Elis. Miks sa pead selle kõik nii keeruliseks tegema? Lihtsalt ütle talle seda. Et sa armastad mind ja jäta suhe temaga, tule minu juurde. Palun!" ütles ta mind õrnalt emmates. Tõukasin ta eemale.

"Kuidas sa saad selline egoist olla?! "Lihtsalt ütle talle seda". See on ju sama, kui ma praegu sulle ütlen et meie vahel ei saa midagi olema. On ju valus? Ma ei saa seda talle teha. Sa oled nagu tita. Räägin ühte juttu juba sada korda... ta armastab mind ja on minu heaks tegema ÜKSKÕIK mida. Lauri on teistsugune. Teda on raskem unustada kui sind. Anna andeks, aga see on läbi!"

Jooksin minema. Pisarad silmas, jalgades nõrkus. Jooksin, nii kaugele kui jalad võtsid ja siis hakkan nutma. Lakkamatult nutma. Miks see kõik peab nii keeruline olema? Et korraga on mul nemad kaks ja.. loobumine ühest oleks kui poolest südamest loobumine. Aga sedasama ma praegu tegin. Loobusin ühest neist. Valikud.. neid peab tegema.

*

"Oo, midagi sulle," ütles Lauri kavalalt postis sorides. Ma lahkusin otsekohe oma mõtetest ja hakkasin kirja haarama. Lauri naeris ja peitis selle selja taha. Ta pani sinna ka teise käe ja hakkas seda avama.

"Lauri, see on MULLE!" karjusin vihasemalt, mille peale ta ehmus ning kirja vaikselt mulle ulatas. Haarasin selle ja jooksin magamistuppa.

 Elis.

Ma tean, et avaldasin sulle iga päevaga aina rohkem ja rohkem survet, et sa seda teeksid, et sa räägiksid, räägiksid tõtt! Hoolimata Lauri tunnetest. Ja ka sinu omadest... ma tean et sa ei saa jätta poissi, keda armastad, lihtsalt päevapealt, seega ma annan sulle aega. Mitte küll ilmatu palju... aga oleks tore kui sa oleksid 31ks augustiks oma otsuse langetanud. Ma sõidan nii kauaks ära, vanaema poole aga 29 august sõidame  linna, seal on jalkapoistega üks mäng vaja ära teha. Lähme tellitud bussiga. 30'ndal on mäng ja 31 on päev otsa vaba aega linna peal kollata. Kui sa valid minu... siis palun tule 31 august kell 2 peale lõunat kaubamaja ette. Ma ootan sind seal. Kui sind seal pole sel momendil... siis edu teile Lauriga.

                                                                               Sten

Lugesin kirja pisarad silmas. Kõhus hakkas imelik tunne, justkui keerama ja... selline vastik peapöörlemine ja üldse kogu see värk. Et ma pean otsustama. Pean otsustama kahe kõige kallima poisi vahel.

"Kellelt see oli? On kõik korras?" küsis Lauri. Märkasin et ta oli uksepiidal seisnud juba tükk aega.

"ÄRA EHMATA!" karjusin esmalt. "kõik on hästi," valetasin siis naeratades. Üritasin silmi mitte pilgutada. Et pisarad jääksid sinna, kus on nende koht.

"Olgu. Aga kellelt kiri oli?" 

"Sõbralt..." 

"Olgu."

Peale end kogumist, kirja tükkideks rebimist käisin üle pika aja arvutis. Aga mitte oma lemmiksaitidel, ega ka msn'is, vaid otsisin välja ühe mõnusa hubase söögikoha ja broneerisin endale ja Laurile laua. Mul oli kavas iga viimnegi detail Laurile ausalt ära rääkida. Ja seejärel, kui ta mulle üldse andestab, alustada temaga uut peatükki. Kirjutada Sten minevikku ja alustada Lauriga justkui otsast peale. Kui ta mulle andestab.