Thursday, 5 July 2012
Tuesday, 26 June 2012
Tuesday, 5 June 2012
#3
"Up to the end!" hõikas Kumar oma kaaslasele, kaardilugeja Sahanile. Nad hõikavad seda üksteisele alati enne võistlusi. Oli kätte jõudnud ju kolmapäev. Ja need rallivõistlused. Kumar tuli tagasi minu juurde, kallistas kõvasti ja lausus: "me saame hakkama."
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
Thursday, 24 May 2012
#2
"Hey sweetie," lausus Kumar peale minu maha tõstmist ja oma kohvrite haaramist. Asusime kõndima.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
Sunday, 20 May 2012
Up to the end #1
"Ta tuleb täna õhtuse lennuga!" hüüdsin peale kõne katkestamist.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
Wednesday, 11 April 2012
F vs F #6
Kohkusin veidi, kui ta mu ees seisis ja mu silmadesse vaatas. Pöörasin pilgu ära ja tahtsin veest välja kõndida, kuid järsku tundsin, kuidas Sandra mu käest haaras ja mu tagasi tõmbas.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt.
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku.
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?"
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi.
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.
"Kuule juhtus jah," ütles Sandra Fredile tuimalt otsa vaadates.
"Aga.. teate ikka, et laagrist osavõtjad võivad ujumas käia ainult laagriplatsil olevas tiigis ja panna end kirja järjekorda, kui tahavad minna dušši alla meie majas," rääkis ta veidi kurjemal toonil. Aga ma ei suutnud ta jutule keskenduda. Meid lahutas kõige rohkem üks meeter ja ta naeratas nii kenasti ja.. ma ei suutnud tema kõhulihastelt oma pilku pöörata.
"Miks siis teie võite ujumas käia?!" Nähvas Sandra ebaviisakalt.
"Sest.. sest meie oleme juhid," sõnas mees enda selja taha vaadates. Temast tükk maad eemal ujusid kolm meest, kelle kohta oleksin hea meelega öelnud poisikesed. Nad sulistasid vees ja karjusid kordamööda.
"Seda on näha.." ütles Sandra sarkastiliselt naeratades.
Fred vaatas enda selja taga ujuvaid isikuid veidi aega ja pööras siis end meie poole tagasi. Ta silmitses jälle mind.
"Mis su nimi on?" küsis ta minult. Sandra andis oma puusaga mulle väikese lükke, ma liikusin kohmetult Fredi eest ära ja minu koht asendus Sandra kohaga.
"Sandra," sõnas tüdruk üleolevalt.
Fred vaatas korraks minu poole, kortsutas kulmu justkui märku andmaks, et ta küsis nime minult mitte Sandralt. Siis raputas ta õrnalt pead ja küsis: "Ja sinu?"
Tundsin, kuidas miljonid liblikad mu kõhus elama hakkasid. Juba see, et ta mind kõnetas ajas mu pea pöörlema ja surusin rusika tugevalt kokku, nii, et küüned vajutasid täie jõuga mu peopesadesse ja valu sundis mind sirgelt seisma ja mitte kokku kukkuma.
"Kelly.."
"Fred," sõnas mees oma käe mulle ulatades. Hakkasin oma paremat kätt talle ulatama, kui tundsin et see on kinni. Vaatasin kõrvale ja tundsin kuidas Sandra vee all mu kätt pigistab ja seda tugevas haardes hoiab. Kiskusin oma kätt nii kuis jõudsin, aga see ei tulnud Sandra käest lahti. "Ee.. Sandra?" küsisin kohmetult oma kätt tahtes. Tüdruk vaatas mind korraks tapja pilguga, kuid manas siis näole kiiresti naeratuse ja lasi mu käe lahti. Andsin oma peaaegu et siniseks pigistatud käe Fredile ja tundsin jälle, kuidas mu käel valus on. Seekord aga sellest, kuidas Fred seda pigistas. Hoidsin õrnalt hinge kinni, et see käepigistus kiiresti läbi saaks.
"Mida te õhtul teete? Juhid teevad väikese kogunemise laagriplatsist kilomeeter eemal, ainult need nooremapoolsemad nagu.. natuke joomist ja juttu ja kõike," tegi Fred vist ettepaneku.
"Me ei joo," sõnasin kohe, kuulmata Sandra arvamust. Tundsin siis, kuidas tüdruku käsi vee all mu kintsule läks ja kuidas ta küüntega sinna sisse vajutas. Lõin kiiresti enda käe kintsule tundes meeletut valu. Minu õnneks Fred polnud mu öeldut kuulnud ja Sandra võttis jutu üle.
"Me tuleme."
"Ahah, tore. Aga.. mina hakkan suht kohe sinna minema, Martin ja Ken tulevad hiljem järgi, ma ütlen neile edasi et nad teid ootaks, eks?" Sandra noogutas. "olge kella kümneks oma maja ees, nad tulevad sinna. Nõus?"
"Jaa," sõnas Sandra võluvalt juukseid veest tühjaks raputades.
Fred noogutas mulle otsa vaadates, pööras end siis ringi ja sukeldus vee alla, ujudes teiste juurde tagasi.
"Üksainus küsimus sulle.." alustasin "miks sa mind tõukasid, mu kätt kinni hoidsid, küünistasid ja selle pakkumisega nõustusid?!"
"Sest ma tõesti ei viitsi öö otsa jälle seal majakeses passida.. no sorri. Aga keegi ei käse sul tulla, Fred oleks rahul ka siis kui ainult mina läheksin," ütles ta naeratades ja veest välja ronides, rätiku endale ümber tõmmates ja mind oodates.
"Ma tulen ka!" Ütlesin kohe, tulin veest välja ja haarasin maast rätiku. Ma ei saa lasta ometi Sandral Fredi saada. Fred on just mulle.. sest Fred on täiuslik.
"Tore," hakkas Sandra naerma ja me liikusime majakesse. Kuna Sandral oli tõsiselt vähe riideid kaasas, siis aitasin ma teda mitu korda garderoobi osas. Ja nüüdki riietasin ta enda tumesinistesse teksadesse, valgesse maikasse ja musta sviitrisse. Ise panin selga helesinised teksad, musta T-särgi ja peale oma mustakas-lilla jaki. Kell sai täpselt 22.00, kui me astusime maja uksest välja ja jäime ootama Ken'i. Väga kaua me ootama ei pidanud, varsti olidki kaks täiesti tavalist meest meie maja ees. Ken oli... nunnu. Ta oligi kena ja ilus ja lahe ja mida kõike veel, aga ta polnud see Mr. Õige. Minu jaoks vähemalt mitte. Sest mulle on alati meeldinud veidi teistsugused poisid.
Monday, 9 April 2012
F vs F #5
Valisin telefonist eelmisel päeval küsitud Macie numbri ja helistasin talle. Peale teist kutsumistooni kõlas Macie hell hääl. "Jaa?"
"Tsau, kuule Kelly siin. Ma tahtsin küsida, et kas Sandra võib ka meiega kaasa tulla? Pärast sinna istuma..," pidasin väikese pausi, et kõndida veidi kiiremini majast veelgi eemale, et Sandra meie juttu ei kuuleks. "mul hakkas tast päris kahju. Ennem ta rääkis nii siiralt ja.. ta selgitas mulle ilusti ära, et ta ei oska teiste ees käituda. Ma mõtlesin siis, et mis ta ikka siin majas passib, las tuleb meiega kaasa. Või on teil midagi selle vastu?"
"Minul ei ole selle vastu midagi... ma arvan.."
"Mis mõttes arvad?" küsisin imestunult.
"Noh, Ralph, Kyle ja Edwin on meie koolist ja Ralph koguni mu klassivend. Ja asi on selles, et poisid pole ikka veel üle saanud sellest, kuidas Sandra vanasti riides käis, kuidas ta haises ja kui kole ta oli. Kõik vihkavad teda."
Ma ei öelnud mitte midagi. Vajutasin kõne kinni ja pistsin telefoni taskusse. Kõndisin majakesse tagasi ja istusin voodile.
"Kas lähme koos sööma ja testi tegema?" küsis Sandra naeratades. Ma pidin ju Macie'ga minema. Aga... ta oli nii õela häälega telefonis. Ta ei salli Sandrat. Aga Sandra suudab olla nii normaalne..
"Jah, koos ikka."
Siis me rääkisime. Rääkisime Sandraga kõigest. Ta ei olnud nagu Macie - ta ei naernud kõikide mu naljade peale. Ta ei kiitnud kõiki mu elus tehtud otsusi heaks. Aga see-eest ei olnud ta feik. Ta naeris ainult nende naljade peale, mis olidki naljakad, ta kiitis mu otsuseid õigeks siis, kui need olidki õiged. Ta ei olnud piinlikult viisakas tüdruk, kes naeratas iga mu lause peale ja üritas minuga sama jutu peale saada. Kui talle tundus mu jutt igav, siis ta oligi vait ja ei öelnud mitte midagi. Või siis kommenteeris sõnaga "igav" või "vahetame teemat". Me rääkisime seni, kuni kell sai kümme minutit enne seitset ja me läksime välja.
Olime just saanud treppidest alla kõndida, kui nägin kaugemalt Macie't tulemas.
"Kelly!" hüüdis ta mulle, kui nägi, et me Sandraga laagriplatsi poole kõnnime.
Pöörasin end veidi ringi, näoga Macie poole. "Jah?"
"Sa pidid ju mind ootama..?" küsis ta veidi arglikult Sandrat ja siis jälle mind vaadeldes.
"Me lähme Sandraga," sõnasin ükskõikselt Sandralt käevarrest haarates ja ta ümber pöörates. Hakkasime kõndima.
"Kelly?"
"Noh?!"
"Kas me saaksime rääkida..?" küsis Macie kulmu kortsutades.
"Räägi."
"Omavahel rääkida ma mõtlen."
"Räägi. Sandral ja minul pole saladusi," ütlesin võltsilt naeratades. Mida ma just ütlesin? Ma olen Sandraga rääkinud tund aega ja ta sai teada umbes veerandi mu elust. Ja ma ütlen et meil pole saladusi? Vahet pole.
Sandra vaatas mind veidi imelikult, kortsutas kulmu ja vangutas pead.
"Ahaa.." naeris Macie. Ta sai aru, et mu öeldu ei saa olla tõsi ja naeris võltsilt. Siis kadus naeratus tu näolt ja ta muutus tõsiseks. "Mis sul viga on? Kui ma küsida tohin..? Sa ütlesid mulle, et me lähme koos sööma, siis sa helistasid mulle, lõpetasid järsku kõne, enne seda klatšisid mulle Sandrat ja nüüd tõmbad hoopis temaga ringi. Misasi.. miks.. milles asi?"
Sandra suu vajus lahti ja ta vaatas mulle tapja pilguga otsa. "Miks ja mida sa minust taga rääkisid?!" nähvas ta vihaselt mulle otsa vaadates.
"Mis sul endal viga on Macie?!" Sandra nägi, et ma ignoreerisin ta küsimust ja ta pööras end ringi ja hakkas vihaselt eemale marssima. "Oota Sandra!" röögatasin siis, jooksin tüdrukule järgi ja peatasin ta. Vaatasin talle sügavalt silma ja laususin: "mine sina ees ära, hoia meile kohti söögijärjekorras. Ma selgitan siis kui me sööme. Ja ma EI klatšinud sind!"
Õnneks tüdruk uskus mind, et ma teda klatšinud pole ja kõndis ees minema.
"Miks sa Sandrale ütlesid, et ma teda taga rääkisin? Ma ei ole seda ju teinud."
"Lihtsalt. Sa ütlesid ju, et tuled m i n u g a sööma. Miks sa temaga läksid?!"
"Me hakkasime Sandraga hästi läbi saama.. ja ta on palju normaalsem kui ma arvasin. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas sa temasse suhtud. Ta on täiesti normaalne tüdruk, ja ma eelistan olla pigem temaga kui sinuga," rääkisin. Macie ei öelnud enam midagi ja ma pöörasin end ringi, et sööma minna. Kui me söögi kätte saanud olime, rääkisin Sandrale kõik ära, et me rääkisime Macie'ga temast, ja ma tean milline ta oli vanasti ja nii edasi, aga klatšinud pole teda keegi.
Peale söömist läksime oma majja, rääkisime seal jälle kella üheksani, siis jooksime tegema testi ja see oli väga kerge. Ma olin päev otsa kuulanud loengutes ilusti kaasa, ja teadsin kõikidele küsimustele vastuseid. Kui test tehtud, liikusime veidi pikema tiiruga maja poole, tahtsime ümbrust vaadata.
"Läheks ujuma," tegi Sandra ettepaneku, kui me istusime jõe ääres ja lihtsalt nautisime ümbrust. Ma tegin kaameraga veel mõned pildid, mis tulid välja imelised.
"Ujuma? Jõkke? Oled sa segi või? Vesi on nii külm!" Juba mõttest minna ujuma jõkke tõi mu kehale külmavärinad.
"Mh, vesi on soe," sõnas tüdruk vett katsudes. Võtsin varbavaheplätud jalast ja katsusin varbaga vett. Sandral oli õigus - vesi oligi soe. Jooksime siis majja, otsisin kapist ujumisriided ja panin need selga, peale tõmbasin käterätiku ja olin valmis minema.
"Noh, oled valmis või?" küsisin Sandralt, kes istus minu voodil kurva ja tühja pilguga enda ette vaadates.
"Mul pole ju ujukaid kaasas," sõnas ta nukralt. Naeratasin. Mulle meenus et mul oli kaasas mitu paari bikiine, lihtsalt igaks-juhuks. Otsisin enda sahtlist välja kollased bikiinid ja viskasin need Sandrale.
"Need peaksid sulle sobima," sõnasin naeratades ja jooksin ise välja. Tüdruk oli valmis vähem kui viie minutiga ja me jooksime ujuma. Vesi polnudki nii külm, kui ma arvanud olin, aga polnud ka nii soe kui varbaga katsudes. Järsku kuulsime eemalt kedagi vette hüppamas. Pöörasin end Sandra poole ja kontrollisin, ega tema seda ei teinud. Me kumbki polnud sellega seotud ja olime päris hirmul. Siis kuulsime mitmeid hääli ja naeru.
Vaatasime paremale, kus me nägime kedagi kaugemal ujumas. Samas vees mis meie. Piidlesime seda kuju, kes tundus ujuvat meie poole. Ainult ta selg ja juuksed paistsid veest veidi välja, ta ujus vee all. Järsku oli ta meie juures ja ta hüppas veest välja nii järsku, et me mõlemad Sandraga kiljusime.
"Teie ka ujumas," sõnas mees juukseid raputades ja kaunilt naeratades. Tundsin ta kohe ära, ta treenitud keha ja perfektsed näojooned tuletasid mulle meelde, kus ma teda enne näinud olin.
"Tsau, kuule Kelly siin. Ma tahtsin küsida, et kas Sandra võib ka meiega kaasa tulla? Pärast sinna istuma..," pidasin väikese pausi, et kõndida veidi kiiremini majast veelgi eemale, et Sandra meie juttu ei kuuleks. "mul hakkas tast päris kahju. Ennem ta rääkis nii siiralt ja.. ta selgitas mulle ilusti ära, et ta ei oska teiste ees käituda. Ma mõtlesin siis, et mis ta ikka siin majas passib, las tuleb meiega kaasa. Või on teil midagi selle vastu?"
"Minul ei ole selle vastu midagi... ma arvan.."
"Mis mõttes arvad?" küsisin imestunult.
"Noh, Ralph, Kyle ja Edwin on meie koolist ja Ralph koguni mu klassivend. Ja asi on selles, et poisid pole ikka veel üle saanud sellest, kuidas Sandra vanasti riides käis, kuidas ta haises ja kui kole ta oli. Kõik vihkavad teda."
Ma ei öelnud mitte midagi. Vajutasin kõne kinni ja pistsin telefoni taskusse. Kõndisin majakesse tagasi ja istusin voodile.
"Kas lähme koos sööma ja testi tegema?" küsis Sandra naeratades. Ma pidin ju Macie'ga minema. Aga... ta oli nii õela häälega telefonis. Ta ei salli Sandrat. Aga Sandra suudab olla nii normaalne..
"Jah, koos ikka."
Siis me rääkisime. Rääkisime Sandraga kõigest. Ta ei olnud nagu Macie - ta ei naernud kõikide mu naljade peale. Ta ei kiitnud kõiki mu elus tehtud otsusi heaks. Aga see-eest ei olnud ta feik. Ta naeris ainult nende naljade peale, mis olidki naljakad, ta kiitis mu otsuseid õigeks siis, kui need olidki õiged. Ta ei olnud piinlikult viisakas tüdruk, kes naeratas iga mu lause peale ja üritas minuga sama jutu peale saada. Kui talle tundus mu jutt igav, siis ta oligi vait ja ei öelnud mitte midagi. Või siis kommenteeris sõnaga "igav" või "vahetame teemat". Me rääkisime seni, kuni kell sai kümme minutit enne seitset ja me läksime välja.
Olime just saanud treppidest alla kõndida, kui nägin kaugemalt Macie't tulemas.
"Kelly!" hüüdis ta mulle, kui nägi, et me Sandraga laagriplatsi poole kõnnime.
Pöörasin end veidi ringi, näoga Macie poole. "Jah?"
"Sa pidid ju mind ootama..?" küsis ta veidi arglikult Sandrat ja siis jälle mind vaadeldes.
"Me lähme Sandraga," sõnasin ükskõikselt Sandralt käevarrest haarates ja ta ümber pöörates. Hakkasime kõndima.
"Kelly?"
"Noh?!"
"Kas me saaksime rääkida..?" küsis Macie kulmu kortsutades.
"Räägi."
"Omavahel rääkida ma mõtlen."
"Räägi. Sandral ja minul pole saladusi," ütlesin võltsilt naeratades. Mida ma just ütlesin? Ma olen Sandraga rääkinud tund aega ja ta sai teada umbes veerandi mu elust. Ja ma ütlen et meil pole saladusi? Vahet pole.
Sandra vaatas mind veidi imelikult, kortsutas kulmu ja vangutas pead.
"Ahaa.." naeris Macie. Ta sai aru, et mu öeldu ei saa olla tõsi ja naeris võltsilt. Siis kadus naeratus tu näolt ja ta muutus tõsiseks. "Mis sul viga on? Kui ma küsida tohin..? Sa ütlesid mulle, et me lähme koos sööma, siis sa helistasid mulle, lõpetasid järsku kõne, enne seda klatšisid mulle Sandrat ja nüüd tõmbad hoopis temaga ringi. Misasi.. miks.. milles asi?"
Sandra suu vajus lahti ja ta vaatas mulle tapja pilguga otsa. "Miks ja mida sa minust taga rääkisid?!" nähvas ta vihaselt mulle otsa vaadates.
"Mis sul endal viga on Macie?!" Sandra nägi, et ma ignoreerisin ta küsimust ja ta pööras end ringi ja hakkas vihaselt eemale marssima. "Oota Sandra!" röögatasin siis, jooksin tüdrukule järgi ja peatasin ta. Vaatasin talle sügavalt silma ja laususin: "mine sina ees ära, hoia meile kohti söögijärjekorras. Ma selgitan siis kui me sööme. Ja ma EI klatšinud sind!"
Õnneks tüdruk uskus mind, et ma teda klatšinud pole ja kõndis ees minema.
"Miks sa Sandrale ütlesid, et ma teda taga rääkisin? Ma ei ole seda ju teinud."
"Lihtsalt. Sa ütlesid ju, et tuled m i n u g a sööma. Miks sa temaga läksid?!"
"Me hakkasime Sandraga hästi läbi saama.. ja ta on palju normaalsem kui ma arvasin. Mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas sa temasse suhtud. Ta on täiesti normaalne tüdruk, ja ma eelistan olla pigem temaga kui sinuga," rääkisin. Macie ei öelnud enam midagi ja ma pöörasin end ringi, et sööma minna. Kui me söögi kätte saanud olime, rääkisin Sandrale kõik ära, et me rääkisime Macie'ga temast, ja ma tean milline ta oli vanasti ja nii edasi, aga klatšinud pole teda keegi.
Peale söömist läksime oma majja, rääkisime seal jälle kella üheksani, siis jooksime tegema testi ja see oli väga kerge. Ma olin päev otsa kuulanud loengutes ilusti kaasa, ja teadsin kõikidele küsimustele vastuseid. Kui test tehtud, liikusime veidi pikema tiiruga maja poole, tahtsime ümbrust vaadata.
"Läheks ujuma," tegi Sandra ettepaneku, kui me istusime jõe ääres ja lihtsalt nautisime ümbrust. Ma tegin kaameraga veel mõned pildid, mis tulid välja imelised.
"Ujuma? Jõkke? Oled sa segi või? Vesi on nii külm!" Juba mõttest minna ujuma jõkke tõi mu kehale külmavärinad.
"Mh, vesi on soe," sõnas tüdruk vett katsudes. Võtsin varbavaheplätud jalast ja katsusin varbaga vett. Sandral oli õigus - vesi oligi soe. Jooksime siis majja, otsisin kapist ujumisriided ja panin need selga, peale tõmbasin käterätiku ja olin valmis minema.
"Noh, oled valmis või?" küsisin Sandralt, kes istus minu voodil kurva ja tühja pilguga enda ette vaadates.
"Mul pole ju ujukaid kaasas," sõnas ta nukralt. Naeratasin. Mulle meenus et mul oli kaasas mitu paari bikiine, lihtsalt igaks-juhuks. Otsisin enda sahtlist välja kollased bikiinid ja viskasin need Sandrale.
"Need peaksid sulle sobima," sõnasin naeratades ja jooksin ise välja. Tüdruk oli valmis vähem kui viie minutiga ja me jooksime ujuma. Vesi polnudki nii külm, kui ma arvanud olin, aga polnud ka nii soe kui varbaga katsudes. Järsku kuulsime eemalt kedagi vette hüppamas. Pöörasin end Sandra poole ja kontrollisin, ega tema seda ei teinud. Me kumbki polnud sellega seotud ja olime päris hirmul. Siis kuulsime mitmeid hääli ja naeru.
Vaatasime paremale, kus me nägime kedagi kaugemal ujumas. Samas vees mis meie. Piidlesime seda kuju, kes tundus ujuvat meie poole. Ainult ta selg ja juuksed paistsid veest veidi välja, ta ujus vee all. Järsku oli ta meie juures ja ta hüppas veest välja nii järsku, et me mõlemad Sandraga kiljusime.
"Teie ka ujumas," sõnas mees juukseid raputades ja kaunilt naeratades. Tundsin ta kohe ära, ta treenitud keha ja perfektsed näojooned tuletasid mulle meelde, kus ma teda enne näinud olin.
Subscribe to:
Posts (Atom)