Tuesday, 14 August 2012
Tuesday, 7 August 2012
Thursday, 5 July 2012
Tuesday, 26 June 2012
Tuesday, 5 June 2012
#3
"Up to the end!" hõikas Kumar oma kaaslasele, kaardilugeja Sahanile. Nad hõikavad seda üksteisele alati enne võistlusi. Oli kätte jõudnud ju kolmapäev. Ja need rallivõistlused. Kumar tuli tagasi minu juurde, kallistas kõvasti ja lausus: "me saame hakkama."
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
"Ma loodan," sõnasin naeratades, tegin ta suule kiire musi ja poiss pani kiivri pähe. Nägemata ta suud, said ma läbi ta silmade aru kuidas ta mulle veel naeratas ja siis ära läks. Ta istus autosse, kinnitas turvavöö ja nad jäid ootama stardipauku.
Kohtunik, neljakümnendates mees, küsis kolmes erinevad keeles, kas võistlejad on valmis. Vastuväiteid polnud ja üsnapea käis pauk, mis kuulutas võistluse avatuks. Kaks kommentaatorit rääkisid tee ääres mikrofonidesse, mis kostus üle platsi. Kumari ja Sahani auto oli hetkel esimene ning kommentaatorid jahvatasid hindude edust.
"Ma nii kardan ta pärast," sõnasin nukralt, vaadates murelike silmadega Tuulile otsa. Ta muigas hetkeks. "Mis on?!"
"See on armas kuidas sa ta pärast muretsed. Sa oled täna nii umbes sada korda mulle öelnud, kui väga sa kardad. Ära muretse, päriselt, Kumar teab, mis ta teeb ja kui ta arvab, et talle meeldib kogu aeg ohutsoonis olla siis seda ta ka teeb," seletas ta muretsemata. Kuidas ta saab nii külmavereline olla? Nii lihtne on öelda, ära muretse.
"Ja nüüd, peale kolmeminutilist sõitu lasi naaatukese edumaaga India 19-aastane noormees ette endast mõni aasta vanema vene päritoluga mehe ette! Mis on juhtunud?! Miks Kumar sõitu aeglustab?" Kommentaatori hääl oli põnevust tekitav, oli näha, kuidas ta kaasa elas. Tõusime Tuuliga tribüünilt püsti ning jälgisime Kumari autot. Tõesõna, ta aeglustas veidi.
"Mida ta teeb?!" käratas järsult Tuuli mu kõrval.
"Aaaaga paistab et Kumar on rajal tagasi, ilmselt tehniline rike või muu säärane. Ta kiirendab jälle ja ehk on ta varsti jälle venelasest ees?!" mees jätkas. Ta hääl muutus aina tüütumaks. Istusin tagasi pingile ning jälgisime sõitu.
"Peale seda ainult kolm sõitu veel. Õnneks. Siis on Eesti meistrivõistlused läbi ja ma loodan et ta enam sellise alaga tegelema ei hakka," ütlesin raskelt ohates. Tuuli ei pööranud pilku Kumari autolt.
"Poleks see vaid nii ohtlik, tegeleksin sellega isegi," lausus tüdruk siis. Vaatasin teda hämmendunult, kuid ta ei vaadanud isegi minu poole ning tegin siis normaalse näo pähe.
"Selles suhtes on hea, et Kumar on üle kuu aja Eestis ja saame koos suve nautida. Augustis lõpevad meistrikad ja siis läheb ta jälle Indiasse.. kusjuures.. koos minuga," avaldasin saladuse. Plaanisime seda juba pikka aega ette, et ma temaga kaasa lähen.
"Mida? Miks sa Indiasse lähed?! Kui kauaks?"
"No esialgu mõtlesime, et augusti lõpuni. Siis Eestisse tagasi tulles ajan mõned asjad korda ja üheteistkümnendasse klassi siis juba Indiasse.."
Tuuli pööras oma pea minu poole ja jäi mind suu ammuli vahtima. "Sa lähed India kooli?!"
"Ära ütle, et see sulle üllatusena tuleb. Me oleme sinu ja tüdrukutega sellest rääkinud, et nii läheb."
"Aga ennem sa ju veel kahtlesid.. ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa kavatsed seal hakkama saada?!"
"Mis mõttes hakkama saada? Kumaril on ju kahetoaline korter ja seal me hakkame elama. Kool on meil juba ammu välja vaadatud ja augustis lähmegi pabereid viima ja seda asja ajama. Inglise keelega saan hakkama."
Tuuli vaatas mulle veidi otsa, kuid pööras siis pilgu ära. Ta teeskles, et jälgib võistlust, kuid tegelikult oli ta pilk suunatud tühjusesse ja ta muutus kurvaks.
"Ma hakkan tihti Eestis käima," ütlesin tüdrukut kallistama hakates. Tuuli rebis end minu haardest lahti ja vaatas vihaselt.
"Ma ei suuda uskuda, et sa jätad oma perekonna, minu, Daisy ja ka Natalja ainult Kumari pärast! Sa lendad sinna elama. Sa ütled, et käid tihti Eestis. Aga see pole see! Sa lihtsalt.. lihtsalt jätad meid maha. Meie, kes me oleme Daisyga tundnud sind titest peale ja rääkimata su perekonnast.. meie peaksime sulle kõige kallimad olema, aga mida teed sina? Valid poisi, keda oled tundud veidi rohkem kui poolteist aastat. See lihtsalt.. teeb haiget," Tuuli oli juba vihaselt püsti tõusnud, ta hääl oli hüsteeriline ja pisarad ta silmas panid ka minu nutma.
"Tuuli.. palun.."
"Mida? See kõik ju on nii," ütles ta siis, haaras oma koti ja peaaegu et jooksis minema. Vaatasin talle järgi. Taga ajama ma teda ei hakanud, polnud mõtet. Kui ta ei taha rääkida, siis ma ei hakka peale sundima ja teda mööda linna otsima. Rahvas tribüünil jõllitas mind. Pisarad ainult voolasid ja voolasid. Võtsin enda koti ja jooksin WC'sse.
Tuuli öeldu tegi mulle haiget. Sest tõde ongi valus. Ma lihtsalt jätan nad. Sel hetkel ei saanud ma ise ka aru, mida ma tegelikult tahan. Kas perekonda ja imelisi sõbrannasid, kodumaad ja kõike muud sellega kaasnevat või võõrast maad ja poissi? Ometigi olid tunded Kumari vastu suured ja ainuüksi mõeldes sellele, et ma valiksin Eesti, tundsin kuidas mu südamel justkui tallatakse. Nii meeletult valus oli. Need nädalad, mil ma Kumari ei näe on täis nuttu ja masendust. Aeg venib ja kõik on halvasti. Ja igavesti ei saa Kumar Eesti vahet käia ja Eestisse elama tulla ei taha just tema. Ja ma ei saa teda ka sundida, ta on alustanud IT karjääri Indias ja seal ta selle ka lõpuni viib.
Istusin keset välikäimla põrandat ja nutsin. Siis otsisin oma kotist telefoni ja proovisin Tuulit kätte saada. Kaks esimest kõnet vajutas ta kinni ja edaspidi oli telefon väljalülitatud. Saatsin Daisyle sõnumi: Läksime Tuuliga tülli. Ta kindlasti räägib sulle ise, aga loodan et ka sina minu vastu ei pööra. Armastan teid (L) K.
Ma ei kujuta ette, kui kaua ma olin seal põrandal juba istunud. Pisaraid ei tulnud enam välja. Alguses mõtlesin isegi, et tühine asi mille pärast nutta, aga kui sa pead valima kahe kõige kallima asja vahel: sõbrad või poiss, võib selline asi su täiesti nokauti viia.
Kui ma vetsust väljusin, möödus kõige rohkem tund seal istudes ja mõeldes. Kumari ja Sahani auto tuhises mööda väljakut ringi, kuid ma ei jälginud ei ühtegi autot ega ühtegi inimest. Lihtsalt mõtlesin. Järsku võttis kommentaator kogu tänase võistluse kokku ja selgus, et Kumar ja Sahan olid päeva parimad.
"Kus Tuuli on?" küsis Kumar murelikult, olles mind kallistanud ja kiivri peast võtnud.
"Ta läks ära.."
"Miks?"
"Pidi minema."
Kumar sai aru, et midagi on valesti. Ja ta sai ka aru, et ma olen kidakeelne ning ei taha rääkida ja rohkem küsimusi talt ei tulnud.
Thursday, 24 May 2012
#2
"Hey sweetie," lausus Kumar peale minu maha tõstmist ja oma kohvrite haaramist. Asusime kõndima.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
"Räägi eesti keeles," sõnasin naeratades, sest olin veendunud et ta unustas, mis maal ta hetkel viibib. Kumar oskab eesti keelt. Ta on selle pooleteise aasta jooksul eesti keele peaaegu täiesti selgeks saanud ja Eestis viibides räägime alati selles keeles.
"Vabandust." Kumari aktsent ei häirinud mind. On ju selge, et üks Indiast pärit isik ei räägi eesti keelt ilma aktsendita.
"Ma igatsesin sind," ütlesin talle siiralt otsa vaadates. Poiss naeratas ja võttis mu käest kinni. Kõndisime taksosse ja ütlesin enda aadressi. Kumar võttis mu ümbert kinni ja suudles õrnalt laubale.
"Kolmapäeval läheme meie rallivõistlustele," ütles ta uhkelt.
"Kes teie?"
"Ma ja minu sõber Indiast. Ta tuleb homme lennukiga Eesti."
"Kumar.. me ju rääkisime, et sa ei osale enam ühelgi rallivõistlusel. Sa mäletad, kuidas tookord Indias sinuga läks. Olid kaks nädalat koomas!" sõnasin kurjemalt.
"I'm sorry.. aga ma väga tahaksin minna!"
Hetkel ma ei viitsinud sellele mõelda. Mõelda nendele tobedatele võistlustele, mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda. Ja mõelda sellele, kui väga Kumar tahaks neil võistlustel osaleda. Sest ainus asi, millele hetkel sain mõelda, oli see, et nägin Kumari. Üle mitme nädala oli ta jälle Eestis.
Takso sõitis minu maja ette, ulatasin taksojuhile kümne eurose, kuid Kumar võttis selle mu käest ära, pistes selle mulle pihku tagasi ja otsis enda rahakotist kümnese, andis selle taksojuhile ja tänas viisakalt sõidu eest. Kumar avas välisukse ja astusin sisse. Ema tuli naeratades vastu, pani kohe oma käed Kumari kaela ümber ja kallistas teda tugevalt.
"Welcome to Estonia," sõnas emps siis. Raputasin pead samal ajal kui Kumar naerma hakkas.
"Ta räägib eesti keeles," tuletasin meelde. Kumar naeratas õrnalt ja asus oma kohvris tuhnima.
"I bought you something," ütles siis poiss, võttis kohvrist välja karbikese ja ulatas selle emale.
"Oi, aitäh! Poleks vaja olnud.." rääkis ema samal ajal, kui avas karpi. Seal sees võtmehoidja, mille kaunistuseks oli puust nikerdatud M täht, see tähendas mu ema nime - Maiu.
"Ja sulle tõin ka midagi!" sõnas Kumar, otsis kohvrist punase karbi ja ulatas selle mulle.
"Aitäh.." sõnasin vaikselt. Vaatain veidi niisama karpi ja siis avasin selle. Seal sees oli hõbedast kett, mille ripatsiks oli hõbedast lõvi, peal helesinised triibud. Naeratasin. Lõvi sümboliseeris mu tähtkuju.
"Adorable," ütlesin seekord inglise keeles, kuna eesti keeles sellisele ilusale asjale sõnu leida oli raske.
"Tore et meeldib," ütles Kumar, võttis mu käest kee ja pani mulle selle kaela. Ta haaras oma jõuliste näppudega korraks ripatsi enda kätte, justkui naeratas sellele lõvile ning pani selle õrnalt vastu mu kaela tagasi. Kumar viis oma kohvrid minu tuppa ning peale seda kutsus ema meid sööma. Isa oli just koju jõudnud.
"Tere," sõnas Kumar viisakalt, kui isa kööki astus ja meie kolmekesi söögilaua taga istusime. Isa piidles Kumari kurja pilguga, tervitades ametlikult. "Õhtust."
"Istu lauda, panen sulle söögi taldrikule," sõnas ema kohe kärmelt, võttis kapist supitaldriku ja asus panema suppi sellele.
"Kumar, tahad sa musta või täisteraleiba?" küsisin leivakapi juures olles.
"Anna talle must, see sobib rohkem," ütles isa mürgiselt. Vaatasime emaga talle kurjalt otsa, saades väga hästi aru millele ta vihkab. Kumari tume nägu muutus roosakaks, naeratus kadus näolt. Ta haaras vaid lusika ja asus suppi sööma.
"Urmas, palun lõpeta ära," ütles ema vaikselt.
"Mida? Ma ainult soovitasin, millist leiba Kumar sooviks."
Vaatasin isa ikka veel solvunud ja üli kurja pilguga. Kuigi Kumarile on paljud nina alla hõõrunud, et ta on must, polnud poiss ikka veel immuunseks nende rassistide vastu saanud ja iga rassistlik sõna haavas teda väga.
"Täna on ilus päikseline ilm," sõnas ema peale pikka vaikust välja vaadates. Olin kindel, et ta tegi seda ainult vaikuse peletamiseks, sest kolmanda juuli kohta pole päikseline ilm mitte mingi ime.
"Jah, saate Kumariga päevitama minna," ütles ta siis. "Isa" ei taha ma talle enam öelda. Sest ta lihtsalt teeb seda kõike nimelt. Rassist.
"Nüüd aitab!" hõikas ema üle köögi. "Lõpeta see! Lihtsalt lõpeta!!"
"Kuidas sa võid? Kuidas sa saad?!" ütlesin pettunult, haarasin Kumari käest ja vedasin ta enda tuppa.
Sunday, 20 May 2012
Up to the end #1
"Ta tuleb täna õhtuse lennuga!" hüüdsin peale kõne katkestamist.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
"See neeger?" küsis Rivo naerma hakates.
"Lõpeta, miks sa pead olema nii rassistlik?!" pahandasin poisiga. Ta lihtsalt vihkab mustanahalisi. Või siis ainult Kumari. "Aga jah, Kumar."
"Böö.. siis ei saagi me täna tüdrukuteõhtut teha, te tahate raudselt Kumariga kahekesi olla," nukrutses Tuuli.
"Ma luban teile, tüdrukud, et me teeme selle kunagi tasa! Lihtsalt ma arvasin et Kumar tuleb homme."
"Jajah.. seda lubad sa kogu aeg, aga siis tuleb jälle Kumar ja te olete nädal aega koos, siis ta läheb tagasi Indiasse ja sina nutad masendusest mitu päeva, siis nädal aega on meil endil tihe aeg ja siis tuleb jälle Kumar ja ma ei tea.. viimasel ajal on sul ainult tema jaoks aega.." hädaldas Daisy, nagu talle ikka kombeks on.
"Ei, see pole nii. Ma olen ju teiega ka! Nagu praegugi, oleme kõik oma kambaga siin kohvikus. Kumar on harva Eestis ja ma tõesti tahan temaga väga koos olla.. i'm sorry, aga ma pean nüüd tõesti minema. Koristan veidi kodus ja lähen Kumarile lennujaama vastu."
"Ja-jah!" podises Leho, kes oli juba pikemat aega vait olnud.
"Kalli?" küsisin, kui olin kohvikutoolilt püsti tulnud ja seisnud kolm sekundit, ilma et keegi mind hüvastijätuks kallistanud oleks. Tuuli tõusis püsti ja kallistas mind kõvasti. Ka Daisy tegi sedasama, Rivole ja Lehole ma lehvitasin hüvastijätuks.
"Kristin!" hüüdis Leho mulle järgi, kui olin ukseni jõudnud. Vaatasin poisile küsivalt otsa ja astusin paar sammu tema poole tagasi. "Kumar tuleb rallivõistluste pärast Eesti, eks?"
"Misasja? Kuna need veel on?" küsisin jahmunult. Ei saa olla, et Kumar tahab ikkagi neist võistlustelt osa võtta, kuigi ma olen teda palunud ja anunud küllaga, et ta seda ei teeks. Rallitamine on väga ohtlik ja Kumariga on paljusid õnnetusi juhtunud tänu rallivõistlustele.
"Kolmapäeval on Eesti meistrivõistluste esimene etapp rallis, sa ei teagi? Kumar pole sulle rääkinud, et ta võtab osa?" jätkas Leho.
"Kust sa seda võtad, et ta osa võtab?!?" läksin närvi, potsatasin tugitoolile istuma ja panin jope enda käest tooliseljale.
"Ta helistas mulle eile. Ütles, et võtab osa ja küsis kas ma tuleksin talle kaardilugejaks. Ütlesin seekord ei ja Kumar tulebki nüüd arvatavasti ühe teise poisiga Indiast, kes talle kaardilugejaks on."
"Uskumatu, et Kumar sellest mulle midagi rääkinud pole. Kuidas ta üldse oma India kodakonsusega Eesti meistrikatel osaleda saab?!"
"Rallis pole see oluline," sõnas Leho ja lonksas apelsinimahla. Vangutasin pead, jätsin uuesti kõigiga hüvasti ja läksin kohvikust välja.
Uskumatu, kui põikpäine Kumar olla saab. Ta lubas peale seda, kui Indias rallivõistlustel kaheks nädalaks kooma jäi, et ei võistle enam kunagi rallis, sest see on tõsiselt ohtlik. Ma pidin Daisyga veel tookord Indiasse lendama, ta on minust kaks aastat vanem ehk täisealine ja temaga sain ma lennuki peale. Haiglas veetsime sama kaua aega kui Kumar koomast välja tuli, ma poleks suutnud Eestis magadagi, mõelda vaid et su poiss-sõber on teises maailmaotsas ja võib iga hetk surra.
Jooksin kiiresti bussijaama, vaatasin linnaliini bussid üle ja jäin ootama kahe minuti pärast saabuvat bussi. Jõudsin just bussijaama pingile istuda, kui märkasin tulemas minu bussi. Tulin püsti, astusin bussi sisse ja istusin istmele. Peagi tuli mu kõrvale Natalja, minu endine klassiõde.
"Tsau, ma ei näinudki, et sa bussi peale tulid!" hõikas ta suhteliselt kõva häälega, tal lihtsalt ongi selline kõvem hääl.
"Tsau. Heh, ma ei näinud sind ka."
"Kuhu lähed? Koju?" küsis ta oma kotis sorides.
"Jap. Ise?"
"Poisi juurde," sõnas ta muiates, leidis kotist otsitu - huulepulga ja peegli, ning asus end meikima. "A kuidas sul selle.. mustanahalise või asjaga, mis ta nimi oligi.. läheb?"
"Kumar? Ta tuleb täna Eestisse, siis saame jälle koos olla mõnda aega."
"Aaa.. aga ta tuleb rallivõistlustele eks? Meistrikad algavad ju kolmapäevast."
"Jah, ma tean. Aga ma ei usu et ta osaleb. Või ma ei tea ka, ma igatahes ei tahaks et ta osaleks."
"Nojah, see kooma värk oli päris hull. Aga kuule ma lippan, minu peatus. Tsau!" hüüdis ta peaaegu bussist väljas olles.
Koju jõudes viskasin jope hooletult koridori nagisse, koti põrandale ja jooksin oma tuppa seda veidi koristama. Tegin juba teise aseme põrandale valmis, eks ikka Kumari jaoks. Õigepea astus ema mu tuppa sisse ning päris mu tegemiste kohta.
"Wow, sa koristad oma tuba?" oli ta üllatunud.
"Kumar tuleb täna Eestisse," ütlesin ääretult õnnelik olles.
"Ta pidi homme ju tulema.."
"Aga tuleb täna."
"Olgu, lähed siis lennujaama vastu talle?" küsis ema mu pesukorvi haarates ja seda vannituppa viima hakates.
"Jah, kas issi saab ära viia või lähen taksoga?!" karjusin talle esimesele korrusele järgi, et ta mind kuuleks.
"Räägi temaga ise!"
Tegin nii nagu ema käskis, helistasin isale ja küsisin mis kell ta koju tuleb. Ta oli meeletult närviline, kuna tööl kiskus asi käest minevat ja miljon häda veel. Loomulikult ta keeldus mind lennujaama viimast, ma ei saanudki aru kas sellepärast, et talle Kumar ja üleüldse mustanahalised ei meeldi, või tal päriselt polnud aega. Igatahes läksin ma taksoga.
Olin seisnud ligi kümme minutit oodates seda lennukit. Oodates, kuni see maandub. Ja siis see tuligi. Lennuk maandus. Ootasin veel, kuni Kumar oma pagasi kätte saab ja välja sammus. Ta vaatas arvatavasti kella oma käe pealt - ma pidin olema kell kaheksa lennujaamas, kuigi olin pool tundi varem. Siis märkas ta mind, naeratas oma lumivalgete hammastega ja hakkas minu poole kõndima.
Jooksin poisile vastu, hüppasin ta sülle ja suudlesin teda nii, et hingata ei saanud.
Subscribe to:
Posts (Atom)